Muutused on paratamatud

Enamik inimesi seisab muutustele vastu, kuna kergem ja lihtsam on jääda  oma mugavasse, turvalisse maailma, tegema ja nägema ja kuulma neid asju, mida me oleme harjunud kuulma. Kuid muutused on vältimatud ja vajalikud.  Me ei saa elada ilma muutusteta, me ei saa jääda kunagi samaks. Me ei ole kunagi täna need, kes me olime eile. Ükski asi pole kunagi endine. Eriti praegu Veevalaja ajastul, kus  me oleme sisenemas kuldajastusse, kus muutused on nii intensiivsed igas elu valdkonnas. See kuidas me mõtleme, mida tunneme, mida sööme, kuidas suhtume iseendasse, teistesse inimestesse, teistesse rahvastesse, loodusesse, loomadesse, kogu maailma, see kõik on muutumises üle meie igasuguste ootuste ja kujutluste. Maailm on muutumas lühikese hetkega meie silmade all täiesti tundmatuks ja ennenägemata paigaks. Ja me peame olema selleks valmis, meil ei ole valikut.

Me kardame muutusi  ja sellega kaasnevat tundmatut. Kuid me ei peaks muutusi niiväga kartma, sest ainuke püsiv asi maailmas on muutus. Me kardame läbi muutuste kaotada seda, mis meil juba on, kuid sedasi me võtame endalt võimaluse saada midagi veel paremat. Me laseme hirmul muutuste ees peatada iseenda kasvamise. Muutustele vastuseis raiskab palju rohkem energiat, kui muutustega kaasaminek. Me kardame seda kaost, mis käib ajutiselt muutustega kaasas. Kuid ainult kaosest saab sündida midagi uut, paremat ja ilusamat.

Kui me oleme vanas kinni, ega lase muutustel tulla, siis ujume vastuvoolu ja takistame energia voolamist iseendas, sest muutused tulevad nagunii, kas me oleme selleks valmis või mitte, kas need meeldivad meile või mitte.  Muutused on võimalused, võimalused teha midagi uuesti, paremini. Muutused on positiivsed, sest tänu muutustele me õpime ja areneme.

Ometi me leiame erinevaid põhjusi, miks mitte muutuda. Sest see on liiga kulukas, see võtab liiga kaua aega, see on liiga poliitiline, see on liiga radikaalne, sest nii on alati tehtud, sest meie esiisad tegid nii, me ei saa rikkuda traditsioone, see on võimatu, see ei saa nii olla, see on liiga keeruline, see ei ole minu probleem, teised peavad muutuma jne.

Kui kõik meie elus oleks muutumatu, mis siis juhtuks? Paigalseis, taandareng ja hääbumine. Me ei liiguks edasi, vaid tagasi. Kui midagi ei muutuks, siis me ei õpiks kunagi midagi uut. Me ei teaks, et on võimalik ka teistmoodi, või isegi paremini.

Ja nii hea on teada, et kõik siin elus on ajutine. Kui on head ajad, siis rõõmusta kogu hingest, sest need ei kesta igavesti. Kui on halvad ajad, siis rõõmusta, sest ka need ei kesta igavesti.

Loomine läbi südame

Igale inimesele on loomine sisse ehitatud, see on meie DNAsse kodeeritud. Igas inimeses on potensiaal, mis ootab vabastamist. Meis valitseb suur sisemine vajadus midagi teha ja luua. Meil on maast madalast suur tung õppida ja areneda. Vaata kasvõi  väikest last, ta võtab klotsid ja hakkab neid  lambist üksteise peale laduma, ehitab liivalosse või joonistab sõrmega aknaklaasile. Vaatame toitumist, kuigi looduses on igale liigile loodud toit otse loodusest söömiseks, siis inimene lihtsalt peab selle toiduga midagi tegema. Ta ei saa süüa seda niisama lihtsalt ilma, et ta ei teeks sellest suppi, praadi, salatit, magustoitu, smuutit või mis iganes. Pidevalt mõeldakse välja järjest uusi viise ja kombinatsioone kuidas toitu vamistada. Isegi toortoitlased peavad enne söömaasumist oma arbuusi lillekujuliseks lõikama, nad kohe ei saa teisiti.

Me paneme väga palju aega ja energiat loomisele igapäevaselt. Me loome suhteid, tegemisi, traditsioone, töökohti, maju, sõidukeid, koole, haiglaid, me loome järjest uusi vajadusi, võimalusi ja kogukondi. Ka oma valikutega me loome maailma enda ümber. Kõik mida me ostame, sööme, kanname, käime ja teeme jätab jälje ja kiirgab meile endile ringiga tagasi. Kahjuks elame me täna nii eraldatud maailmas, et me ei tea alati, kes on teinud meie riided, millistes tingimustes on kasvanud meie toit ja mida üks või teine tarbe- või meelelahutus ese on maksma läinud meie loodusele. Paraku teadmatus ei vabasta siin vastutusest.

On suur vahe kas me loome läbi oma ego või läbi oma südame. Ego loob üle laipade, maa resursse ja teisi inimesi jalge alla trampides. Süda loob kõigi hüvanguks ja kedagi kahjustamata. Ego kasutab loomisel rohkem materjali kui tal reaalset vajab, süda võtab ainult niipalju kui tal reaalselt vaja läheb. Ego huvitab kasum ja tema loomingut iseloomustavad intensiivpõllumajandus, intensiiv farmindus, masstootmine, kunstlik vajaduste tekitamine ja tööjõu väärkasutamine. Luues läbi südame me arvestame kõigi heaoluga, mida iseloomustab mahetootmine, loodusravi ja õiglane kaubandus. Ego tegevus loob pidevalt uut Karmat ja paneb meid Samsara rattas pöörlema elust elusse. Kui me loome oma elu teadlikult, siis võime elada Dharmas, kus me ei loo juurde uut Karmat. Dharma on eluviis, kus elatakse teadlikult, ei kahjustata teisi inimesi, loomi ega loodust, kuid ometi nauditakse elu ja elatakse külluses.

Looming on ka see, kui me teadlikult ei loo midagi. Ka niisama teleka ees passimine, mõttetu töö tegemine ja kräpi söömine on looming. Sõjad, valed, vargused ja haigused on samuti looming. Meie passiivsus, ükskõiksus, minnalaskmine, ignoreerimine ja vihkamine on kõik looming. Kui aga kuulata oma hinge, oma südame häält, siis saame aru, et selline looming ei paku rahuolu ega õnne pikemas perspektiivis. Ei endale ega teistele. Selline elu muudab meid õnnetuks ja apaatseks.

Naised on lisaks kõigele ka elu loojad, andes elu uuele inimesele. Laste kasvatamine, õpetamine ja suunamine sõltub suures osas naistest, millest omakorda sõltub see, millist generatsiooni ja maailma me loome homseks. Kas viskame oma lapsed kohe lasteaedadesse, võõrutame nad võimalikul kiiresti ema piimast, toidame neid rämpstoiduga ja paneme nad istuma televiisorite ja arvutiekraanide taha?  Milliseid inimesi me siia maailma loome? Millised on need lapsed täiskasvanuna, kas nad on kaastundlikud, abivalmid ja näevad suurt pilti? Kas nad oskavad arvestada looduse ressurssidega või trambivad järgmist meelelahutust otsides kõik maatasa? Kas nad kasvavad vihkamises  ja hirmus või armastuses ja külluses? Kas nad loovad tulevikus sõdu või rahu, tuumapomme või ökokülasid? Kui nii naised kui mehed oleksid rohkem  kontaktis oma naiseenergiaga, siis looksime maailma läbi koostöö, tolerantsuse, kannatlikkuse, intuitsiooni, empaatia, headuse, hoolitsuse ja armastuse.

Külluse loomine

Kes meist ei sooviks luua oma ellu küllust, aga kas me üldse teame mida see tähendab? Kas küllus tähendab singivõileibu, eralennukeid ja punasel vaibal kõndimist? Rääkides küllusest mõeldakse üldjuhul rahast. Kuigi küllus tähendab midagi palju rohkemat, võib raha olla samuti külluse osa. Küllus ei ole ego soovide rahuldamine, sest ego soove ei jõuaks me iial täita. Küllus on see kui meie südame soovid on rahuldatud. Külluse vool sisaldab armastuse, õnne, rikkuse, hea tervise, edu ja õitsengu energiat. Küllus on ka see kui meil on puhas õhk, puhas vesi, puhas toit, päikesepaiste, linnulaul, metsad ja aasad, head suhted, perekond, rahuldustpakkuv töö, hubane kodu ja hea tervis.

Küllusteadvus on usk sellesse, et alati on kõike piisavalt ning sellele vastab ka meie mõtlemine, rääkimine ning käitumine. Külluse soovimist võivad takistada meie  mõistus, arusaamad, mõtted, uskumused. Ainus asi mis meid limiteerib, on uskumus, et on olemas limiteeringud.

Kõik meie soovid peaksid olema alati selged. Selguse puudumine vangistab meie eluenergia ning takistab edasiminekut. Selgusele jõudmine annab meile vabaduse oma teel edasi liikuda. Soovid peaksid tulema alati südamest ja olema kõikide asjaosaliste ja kogu planeedi kõrgemaks hüvanguks.

Külluses elamise aluseks on loomine. Külluse ja edu kogemuse kindlustab see, kui ujume pärivoolu, kasutame ära soodsad võimalused, naudime oma teekonda igal ajahetkel, oleme avatud uuele ning tänulikud iga hetke eest oma elus.

Me kõik oleme loojad, luues pidevalt reaalsust

Ei ole võimalik eksisteerida inimesena midagi loomata. Kõik mida me mõtleme, teeme ja valime isegi endale teadvustamata, igaljuhul loome me tänast ja homset maailma. Iga mõte, tegevus ja isegi väike sammuke jätab siia maailma jälje ja kiirgab välja kindlat vibratsiooni, mõjutades ümbritsevat. Kõik see, mida oma eludes kogeme, ongi meie endi looming.

Iga inimene saab muuta maailma paremaks paigaks , luues oma elu teadvustatult. Et luua teadvustatult tuleb õppida tundma Loomise Seadusi. Ükskõik, mida me teeme, omab tähendust ja mõjutab kõike. Tuleb õppida suhtuma vastutustundega oma mõtetesse, tunnetesse, soovidesse ja valikutesse. Tuleb õppida looma mustreid, mis toovad mitte ainult endale, vaid kõikidele õnne ja küllust. Me võime iga hetk oma valikuid, tervist, heaolu ja suhteid muuta paremaks ja kiirata seeläbi armastavat energiat kogu planeedile. Me loome küllust kui valime hirmu asemel Armastuse.

Universumi kuulamine ja usaldamine

Elu ei ole kunagi seaduspärane ja etteaimatav, vaid on alati täis ootamatusi ja üllatusi, ükskõik kui hoolikalt me seda ka ei üritaks planeerida. Mida rohkem me proovime oma elu kontollida, seda rohkem stressis ja pettunud me oleme, sest  asjad ei lähe alati meie tahtmist mööda.  Ma arvame, et teame, mis meile on parim, kuid see ei pruugi alati nii olla. On olemas kõrgem jõud ehk universum, mis  juhib ja suunab meie elu sinna, kuhu meil on vaja jõuda, et saada just neid kogemusi, mis meil on vaja saada. Universumil on meie jaoks  palju suurem plaan kui me ise seda mõista suudame.

Universum räägib meiega läbi südame. Kui meie soovid on kooskõlas südamehäälega, siis need soovid täituvadki.  Kui meie soovid  tulenevad vaid mõistusest või egost lähtuvalt ja me eirame oma südame häält, siis me eirame ka universumi plaane ega võta vastu seda mis meile pakutakse. Üsna tihti oleme pettunud kui ei saanud oma tahtmist, kuid alles hiljem mõistame, et see mida me selle asemel saime, oli tegelikult parim, mis meiega juhtuda sai.

Meie soovid ei täitu alati, sest elu pole nagu restoran, et saad seda mida soovid, millal soovid ja kuidas soovid. Kui miski pole mõeldud juhtuma, siis see ei juhtu, ükskõik kui väga me ka ei püüaks.  Kuid kõik see mida me oma elus tõesti vajame, jõuab meieni alati täpselt õigel hetkel. Me saame seda, mida arvame end väärt olevat. Me tõmbame oma ellu seda, milleks me valmis oleme. Kui me oleme  sisemiselt tõesti millekski valmis, siis universum teeb kõik, et see juhtuks täpselt õigel hetkel.

Võib ka nii juhtuda, et me ei küsi midagi aga saame ikka. Tavaliselt saame seda, mis meile ei meeldi. Kuigi elu võib olla vahest väga raske, on hea teada, et see ei ole välja mõeldud  meie piinamiseks, vaid õppimiseks ja arenemiseks. Läbikukkumine, ebaõnnestumine, haigus või mõni muu traagiline sündmus võivad olla teinekord meile väga vajalikud meie arengus ja kasvamisel. Et mõista seda, mida me enne ei mõistnud. Et tunda ja näha seda, mida me enne pole tundnud. Me ei tea iial kuidas mõni ebameeldiv juhtum võib olla meie pääesmine, edu või ärkamine ja mõistmine. Olgu selleks siis rongist maha jäämine, milles järgmisel hetkel plahvatab pomm või vägivalda talunud inimese poolt rajatud hädaabi keskus neile, kes on sunnitud vägivalda taluma. Kui me mõistame, et me ei ole ohvrid, siis näeme, et igast olukorrast on alati midagi õppida ja saadud kogemust võib  kasutada teiste aitamiseks, et maailm saaks sinu kogemuse kaudu muutuda paremaks paigaks.

Universum juhendab meid igal päeval ja igal sammul, ta kasutab igat võimalust, et meiega suhelda. Meie ülesanne on seda tähele panna, õppida seda kuulama ning osata sellega kooskõlas olla ja vooluga kaasa minna. Me ei vaja alati plaane, vahest on vaja lihtsalt hingata, usaldada, lasta minna ja vaadata, mis edasi juhtub. See ei tähenda, et meil ei peaks üldse mingeid plaane olema, kuid me peame olema valmis alati neist lahti laskma ja minema muutustega kaasa, kui selleks tekib võimalus ja vajadus.

Me ei saa haarata endale kõiki rolle, meil on vaja täita ainult enda roll ja ainult enda. Universumi roll on juhatada meile teed ja pakkuda meile erinevaid valikuid, meie rolliks on otsustada kas me haarame neist võimalustest kinni või mitte. Meie osa on soovida ja universumi osa on hoolitseda, et see täituks. Meie osa on tegutseda nii nagu oskame,  ülejäänu jääb universumi hooleks.

Kui me suudame eristada südame häält, mõistuse häälest, siis võime olla kindlad, et universum juhatab meie ellu just seda, mis meile meie arenguks kõige rohkem vaja läheb. See on protsess, mis tuleb meil läbi teha, sest kuhugi mujale meil nagunii minna ei ole.

Universum räägib meiega tuhandetes keeltes, kuid sõnum on alati üks- Ma armastan sind, palun usalda mind.