Toortaimtoitlaste toitude valmistamis õpetus

Toortaimetoitlus ei ole uus trend. Seda on harrastanud inimene juba  aegade algusest peale.

Toortoitlus on taas au sisse tõusnud juba 100 aastat tagasi ka meil sii Eestis. Toor-taimtoitlaste toitude valmistamisõpetus-selline on raamatu pealkiri, mille kinkis mulle üks mu vana hea tuttav Heiki( thank you, thank you, thank you). Raamat on trükki antud Tartus 1939 a. Kirjutanud on Õp. A. Lepp
Raamatu taha on kirjutatud, et varem ilmunud A.Lepp ” Taimetoidu eetilised alused ja areng”. Hind 10 s.

Kuna kõneall olevat raamatut enam loomulikult müügil ei ole, siis ei raatsi seda ka ainult endale hoida, vaid toksin siit mõned peatpükid ka üles teistele lugemiseks.

Raamatu esilehel ” Igastu inimene ei puuduta oma huultega midagi, mis loomast on”.

Eessõna

Käesolev raamat käsitab taimetoitlaste toortoidusse puudutavaid küsimusi ja annab põhimõttelisi jooni toortoitude valmistamisest ning nende koostamisest.
Kuna taimetoitluses on kaks voolu: keedutaimtoitlased ja toortaimetoitlased, siis ka kahesugune toitude valmistamisviis. Keedutoitlased tarvitavad toitudeks ja nende valmistamiseks ka looma produkte; piima, võid, mune, mett. Ja peale selle soola, suhkrut, küpsetatud leiba ja keedetud ning praetud taimede toite.

Toortoitlased ei tarvita midagi, mis loomast, ega midagi mis loomaga ühenduses. Ei piima ega selle tooteid, ei mune, ei mett, samuti mitte suhkrut ega soola, ka ei keedeta ega küpsetata midagi. Ning kõik mis keemiliselt valmistatud jääb välja, Tarvitatakse vaid üksikuid maitseaineid, minimaalsel määral.

Toortoitlus ei poolda loomade ekspluateerimist ega keetmist. Keetmisel kaotab taimtoit palju oma väärtusest. Paljud vitamiinid, mineraalsoolad ja värsked mahlad lähevad kaduma, seda teavad juba vähegi teadlikud inimesed. Samuti tekitab keedetud toit lima – ja ilaainet. Näiteks jahutoiduga võib kleepida ja kliisterdada, keedetud kartul ja kartulijahu muutub kleepuvaks jne. Keedetud toitude, samuti piimatoodete kaudu organismi tekkinud lima aga peavad A. Ehret, P. Muleford jne. haiguste ja enneaegu vananemise põhjuseks. Peale selle võtab keedutoitude valmistamine vaid ülearust aega ja kulu, ning tulu pole sellest midagi.

See raamat annab täiesti limavabad toidud ja nii, et nendega saab elada täiesti ilma piimata, leivata, lihast hoopis rääkimata. Ei ole näljatunnet ega alatoitlust. Kuni selle ajani pole ilmunud puhast joont, on vaid ilmunud osaliselt toortoite, kuid mitte täies ulatuses ja seepärast ei rahulda nad ka täielist toitlust. Paljud on loobunud sellepärast. Ka ei saa olla mitte mingisuguseid tulemusi, kui üks suutäis süüakse toortoitu ja teine suutäis kohe sinna peale keedetud toitu. See on sama kui ühe käega ehitada ja teise käega kohe maha kiskuda. Peab täiesti hoiduma lima-toitudest.

See raamat on koostatud vastavalt toortoidu põhimõtte nõuetele ülalnenditud kirjanduse ja oma mitmeaastase kogemuste põhjal toortoitlasena. Välja on jäetud palju välismaa toitaineid ja piirdutud rohkem kodumaa saadustega. Ka ei pruugi seda raamatut võtta kui ” kokakunsti ” ülemsaavutist, sest toortoitude valmistamise areng põhjamaades ja põhjamaistest taimedest pole üldse nii pikka arenemisaega läbi teinud kui liha – ja keedutoitude valmistamine. Küll on aga see raamat esmakordne oma kõikehaarava toitainete tarvitamisega, näidates, mida kõik toiduks tarvis on, et toidetud olla, ja kuidas toite lihtsalt valmistada võib. Kuna taimetoitlaste toitude valmistamse järele on juba aastaid nõudmine olnud, siis loodan käesoleva raamatuga seda rahuldada.

Õp. A. Lepp.

Mispärast ollakse taimetoortoitlane?

Taimetoitlane ollakse eetiliste, hügieeniliste ja majanduslike põhjuste pärast.

A. Eetilised põhjused

Inimene tunneb oma sisimas lõpmatut aukartust kogu elava looduse vastu, mis ei luba tal tappa ega tapmist pooldada. “Ära tapa”, ütleb kõrgem eetiline käsk.

Armastus ja kaastunne loomadele kui nõrgemate olevuste vastu on selle eetika kandvaks jõuks.

B. Hügieenilised põhjused.

Toortoit aitab haigusi eemal hoida ja säilitada tervist, nooruse värskust ja pikka iga. On tavaline nähe, et haiguse puhul arstid viivad haige taimtoidule kui “kergemale toidule”. Raseduse ajal toortoidu söömine teeb sünnitamise kergeks, seedimise organite rikete puhul, seedimise terveks, veremügituse puhul vere puhtaks jne.

Eriti Sveitsis ja Saksamaal on palju haiglaid ja sanatooriume, kus muuga ei arstita kui taimtoitude ja toortaimmahladega. Maailmakuulsuse on omandanud juba dr. med. Bicher-Benneri haiglad, kuhu tuuakse otse Aafrikast värskeid juurvilju haigete jaoks. Seal on käinud ka Eestist paljud tuberkuloosi, reuma ja vanadusnõrkuse jne. ravimisel ja hea tervisega tagasi tulnud.

Peale selle on kuulsad veel A. Ehereti asutatud asutused, kus arstitaks nälgimise ja toortoitude ning mahladega, siis veel dr. med. E. Raabe, Rudolf Justi jt. haiglad.
Alles hiljuti saabus sealt toortoidu ravilt 75 aastane vanahärra, kes käimisvõime oli kaotanud. Nüüd teeb aga pikki matku ja. tunneb end 10 aastat nooremana. Ta oli seal olnud vaid kuu aega toormahlade kuuris.

Kõik meie arstid ja teadlikud inimesed on juba teadlikud toortoidu tervendavast võimest, ainult mass, kes haiglaid täidab ei võta seda teatavaks. Eriti kuulsaks on saanus sellise arstimis viisiga dr. med. Rosendorf Tallinnas (https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?36119). Tema kaudu on paljud terveks ja taimetoitlaseks saanud.

A. Ehret ütleb, et kõik haigused eranditult on arstitavasd toortoiduga, sest toortoit ei sisalda ila, lima ega teisi haigust tekitavaid mürke., vaid organismi toitvaid ja puhastavaid mahlu.

Dr. med. H. Balzli loeb üles suuremaid haigusi, millede juures toortoidu vitamiinide tähtsus on tüestatud: impotentsus, steriliteet, tuberkuloos, neerukivid, astma, rahiit, reuma, vähk, hingamise raskused, vanaduse nõrkus jne.

Ei ole enam aeg, kus haigele anti anorgaanilisi ja keemilisi tilku, vaid nüüd antakse orgaanilisi toortoite ja toormahlu.

D. Majanduslikud kaalutlused.

Toortaimtoit tuleb odavam kui liha – ja keedutoit. Ei pruugi arvata, et meie kliimas toortoitlane peab sööma tingimata kalleid välismaa banaane, apelsiine ja viinamarju, et siis vaid võib olla toortoitlane. See on eksitus. Klimaatilised olud ei nõua meilt, et peame asetama end välismaa klimaatilistesse oludesse. Meie toitlusele ja loomusele vastavad juba ka meie taimed. Kohanemine kohalike oludega on kogu looduses ilmnev kindel fakt. Kui troopika inimene higistab kuumas päikeses päev otsa ja peab söömakilode viisi mahlakaid sidruneid ja apelsiine, siis meie päikeselisel ajal aitab küllalt meie maasikaist ja õuntest, sest meie keha auramine ei tarvita üldse nii mahlaseid taimi. Kuna talve jaoks kasvavad meil jälle rasked valgu -ja õlirikkad taimed; nagu herned, läätsed. oad, teraviljad jne. Neid pole troopika elanikule jälle sel määral tarvis, kui meile.

Eskimo põder pole sugugi viletsam kui lõuna steppide pühvel. Kuigi päikeseenergia sisalduvuse vahe toidus on kolossaalne, ei ole mõtet oraval kippuda kuuse alt palmi alla. Välismaa ained jäävad meile ikka maitse – ja luksusaineks, kuna peatoiduks jääb see, mida annab meie kliima, meie aed ja põld, meie oma mets ja maa.

Praegu meil kogu maa orjab vaid loomi: neile niidetakse heina, kasvatatakse vilja, istutatakse juurvilju. Eneste jaoks polegi aega, ainult mis loomast üle jääb, see saab enesele. Tegelikult on välja arvestatud, et 6 – liikmeline perekond võib elada ühel hektaril vabalt ja rikkalikult toortoitlasena. Sealjuures on ta luksuslikult toidetud, kergelt tööd teinud ja palju vaba aega omandanud enese täiendamiseks ja arendamisek sning üldkasulike ettevõtete täitmiseks. Ka kvantumilt ehk mahu poolest ei tarvita ja ei raiska toortitlane niipalju toitaineid kui liha või keedutoitlane.

Näiteks keedetud kartuleid võib süüa suure vaagna täie aga katsugu keegi süüa sama maht toorkartuleid. Esiteks ei tohigi toorkartuleid süüa üle 800 g tema suure kaaliumi sisalduse pärast.800 g. toorkartuleid annab 5 g. kaaliumi, kuid 8 g. kaaliumi on juba surmav. ( Dr. med. H Balzli). Kaalium aga mõjub organismile hästi. Toortoitlane saab tarviliku kaaliumi hulga kätte juba 1-2 kartulist. ja seega on tema söögiisu rahuldatud. Mõni inimene sööb leiba korraga terve kilo korraga ja sinna juurde veel 200 g. liha ja liiter piima, see annab umbes 460 kalorit. Kui nüüd taimetoitlane sööks ka kvantumilt sama palju, siis ta sureks. Samast toidust jätkuks peale tema söömise veel 5 le inimesele. Taimetoitlane võtaks näiteks kilo rukkijahu, 200 g pähkliõli ja liiter tomati mahla. See annab 21980 kal. , seega 18520 kal. rohkem kui lihatoitlase toit. Nüüd suhted 21980: 3460= 5,38. Taimetoitlane üldse ei söö nii palju, seega tulemus, et lihatoitlane raiskab toitu üksinda niipalju, millega 6 taimetoitlast on hästi söönud. Peale selle langevad ära küttekulud ja keetmise vaev ning inimene on saanud isandaks loomariigi üle, milleks ta end praegu petlikult peab ja loeb.

Mispärast taimi võib toiduks tarvitada aga loomi mitte?


Taimi võib toiduks tarvitada seepärast, et taimedes on Elu olev aga loomades on Elu elav. Nende sõnadega on vastatud ka küsimus, kust algab loomariik ja lõpeb taimeriik.

” Üle kõige , mis hingab, hoia kaitsvalt ja pühitsetud Gralist, oma kilp!” M. Kyber.

suurim absurdsus on see, kui jahimees ütleb: ” Ma armastan kogu loodust ” aga ise kõnnib jahti, püss õlal.

Koomilisem mõttelagedus on see, kui naine ütleb: ” Ma armastan loomi, ” aga käes hoiab särisevat lihapanni.

Kui lõpeb loomatapmine, siis lõpeb ka inimeste tapmine.

Kas toortaimetoitlane jõuab füüsilist tööd teha?

Katsed ja vaatlused on näidanud, et taimetoitlased isegi ületavad lihatoitlasi füüsilises töös. Mispärast? Seepärast, et taimetoit ei sisalda endas niipalju happeid kui lihatoit. Happed kogunevad verre ja musklitesse ning toovad esile väsimuse. Taimed aga seevastu ei ole nii hapete rikkad ja ei anna kohe käärimisprotsesse organismi sattudes. Liha iseenesest on soojas kergesti rikkeminev ning üks setsmendik söödud lihast saab enne mädanemistunnused kui sisemahlad neid ümber suudavad töötada. Eriti siis suurel määral kui liha on suus peeneks närimata alla neelatud suurte tükkidena, mida ka taimetoitlane ei tohi teha, vaid kõik peab suus peeneks näritama ja süljega läbi immutama. Niipalju korda peab suutäit närima kui palju suus hambaid on ja peale selle iga puuduva hamba kohta veel kolm korda. Seega saab toit süljega desinfitseeritud ja töödeldud-ei ole ülearust toidu raiskamist ja hapete kogumise võimalust.

Hapetavabad taimtoitlased sportlased jõudsid katsete juures Sveitsis käsi horisontaalselt üleval hoida vabalt tund aega ja üle selle, kus rekord oli 3 tundi ja 20 mi. Lihatoitlased, kes pidasid isegi ” treening- lihadieeti”, saavutasid kõrgema normi 15 min. ja seejuures näitasid palju suuremat väsimust kui taimtoitlased.

Teine veel näitlikum katse on isteharjutus- täiskükk. Tõuseb püsti ja istub kandadele. Lihatoitlased jõudsid 300-400 korda üles ja alla tõusta, siis olid jalamusklid väsinud, et ei suutnud trepist üles teisele korrusele minna, vaid pidid vahepeal istuma.
Taimtoitlased ületasid kaugelt selle normi. Üks tegi 1500 istet, jooksis peale selle ümber maja ja käis järjest veel mitu miili maha. Ta oli vaid 2 aastat taimetoitlane olnud. Teine tegi 2400 istet ja läks oma hariliku töö juurde nagu poleks midagi olnud. Kolmas tegi 5000 istet. Ja tähelepanuväärt oli see, et taimtoitlased ei tundnud peale selle musklites valusid, kuna lihatoitlastele pidi tehtama musklite masaaz. Ehk näide loomariigist koer ja hobune. Hobune on vastupidav, jookseb kaua järgemööda, koer alguses jookseb, siis heidab jälle pikali ja puhkab, Samuti lõvi ja kaamel, ühel on momentne jõud, teisel kestev. See on ka spordis nähtav, lihatoitlased saavad lühiajalisi jõupingutusi teha, taimetoitlased pikaajalisi ja vastupidavaid.

Kas taimetoitlane on külmale vastupidav?

Sveitsi lumistes mägedes tehti talvel järgmine katse. Pandi tööle kaks artelli metsatöölisi, taim- ja lihatoidulisi. Lihatoitlased töötasid alguses intensiivsemalt aga varsti peale selle tuli väsimus, töö produktiivsus langes järgnes külmatunne ja pidid end soojendama.

Taimtoitlased töölised töötasid kogu aeg ühe pingega ja ei tundnud väsimust ega külma ning töö hulgast ei jäänud maha vaid olid ees.

Lima tekitab hapete käärimisprotsesse kehas, mille ärritusest tõuseb ruttu kehasoojus nagu alkoholist, seepärast ekslikult arvatakse, et liha annab palju jõudu ja soojust kuid tegelikult on keha ülepingutus, mis ruineerib ja hävitab pikapeale.

Ekslik on arvata, et taimtoitlane sööb talvel ka ainult õuna, kaali, kapsast, porgandit ja peab sellega külmale vastu seisma. Ei iga aastaaja vahetusel muutub taimtoitlase toit vastavalt aastaajale.

Kui suvel päike külvab külluses ultraviolet kiiri, siis taimtoitlase toit on kõik värsked rohelised kasvud, lehed, salatid, spinatid sellerid jne, et anda organismile ka seespidi päikese energiaküllast toitu, mis talve jooksul kahanenud.

Sügis kui maa ja õhk täis elektrit mille mõjul küpsevad kõik marjad, puuviljad ja aedviljad, siis toidab end ka taimetoitlane nende ainetega, et magneedi sisaldavus temas ei katkestaks harmooniat küpseva loodusega.

Talve tulekul on elekter tõmbunud tagasi maa sisemusse ja kerkivad rõsked udud ning päike on siirdunud üle ekvaatori, kaljukitse tähestikku oma talvisele teele, siis muutub ka taimtoitlase toitlus. Mahla ehk veerikaste toitainete asemel kerkivad esile teravilja ja jahu ning juurvilja toidud ühes õlirikaste taimede ja õlide ning taime valgu rikaste toitudega.

Kevade saabudes kui maa hakkab end liigutama ja sisemisi jõude välja kiirgama nagu enne oma sugulist küpsust, siis muutub täiesti ka taimtoitlase toit. Toidud muutuvad kergemaks, õli ja valkainete tarvitamine väheneb paastumiseni ehk nälgimise kuurideni, mida taimtoitlased väga hindavad ja ka harrastavad, sest kogu loodus puhastab end kevadel kõigest talve jooksul kogunenud mustusest ja seda vajab ka inimese organism. Vanad juurviljad ei tule enam lauale riivitult ja hakitult vaid ainult veel mahladena, järjest ruumi andes värskele rohelisele. Seega pole taimtoitlane kaitstud ainult talvel külma vaid ka suvel kuuma vastu. Seega on toortaimetoitlane paremini kaitstud ühekülgse toitumise eest, mis on liha ja keedutoitlasele alatiseks hädaohuks.

Üleminek taimetoortoidule

Üleminek liha või keedetud taimtoidult taimtoortoidule on erijuhtudel kaunis raske. Nagu inimene ise on oma harjumuste ori, nii ka tema organism. Organism on harjunud teatud toitainete ümbertöötamisega ja vastavalt sellele on kujunenud ka tema sisenäärmete tegevus, seepärast pole kasulik järsk üleminek, vaid järkjärguline. Alata üleminekut järjest toortoidu hulga suurenemisega keedutoidu arvel on kohasem. Kuid ka see toob ikka esile näljatunnet, kõhu lahti- ehk kinniolekut ja suurt meeleolu langust, mis isegi kuni enesetapmise tunneteni võib viia. Aga see on möödaminev ja võib kesta ainult 2 või 3 nädalat, ning pärast valdab inimest eriline kerguse ja vabaduse tunne. Inimene on nagu mingi enesekunastuse kuuri läbi teinud.

Praktiseeritakse ka järsküleminemisi nälgimise teel, et enne organismi puhastada vanadest ainetest ja mürkidest. Tehakse alguses eelnälgimisi, siis täisnälgimisi 3 päevast alates kuni 59 päevani. Kõiki seesmise puhastuste, klistiiride ja vannide ning järelnälgimistega kuid seejuures on juba tarvis asjatundlikku kätt, mida igaüks ise ei või ette võtta, kuigi see on kõige kasulikum tee üleminekuks.
Edasi on toodud toiduainete nimekirjad ja hulgaliselt huvitavaid toortaimetoidu retsepte koos nendesleiduvate mineraalainete ja vitamiinidega. Retsepte leiab muuhulgas ka toomemarjadest. mustikaõitest, kadakamarjadest, pihlakatest, tammetõrudest, kirsiõitest, sireliõitest, kukeseentest, kuusekasvudest, võilillest, tatrast, rukki ja nisu teradest, kanepiseemnetest, ristikheinaseemnetest, päikesel kuivatatud leibadest jne.

Katkend Toortoidu söömisest ja serveerimisest: ” Kõige enne võetakse salvrätil asetsev kuuseoksake, tõmmatakse 4-5 kuuseokast ja näritakse suus peeneks, sest see on mõeldud suunäärmete ärrituseks, kaalimahla maitseaineks ja väga heaks hommikuseks rindade puhastuseks.”

Siis veel mujalt paar huvitavat lõiku: ” Anorgaaniliste pulbrite ja tilkadena sisse võttes vitamiine ei saa inimene nendest elada, vaid nad peavad orgaanilisest loodusest elava toiduna vastu võetama, siis suudab organism neid ülesehitamiseks kasutada.

“Keedutoit hävitab paljud vitamiinid toidust täiesti ja osalt vähendab neid, seepärast jääb toortoit vitamiinide suhtes ideaalsemaks toiduks”.

” Keedusool on tervisele kahjulik, sellepärast toortoitlased ei tarvita seda. Et keedusoolata läbi saab, seda näitavad kõik metsloomad ja metsinimesed, kes soola eitunne ega tarvita aga elavad veata. Inimese organismile tarvilikku soola leidub juba toortaimedes iseenesest, seepärast pole toortoitlastele keedusoola tarvis. Keetmisega läheb sool kaduma, sellepärast keedutoitlased tarvitavad soola lisamist toitudele. Soola asemel võib tarvitada maasoola, sellerisoola, tuhka”.

Raamatu lõpus on veel kaks väga huvitavat peatükki.

Vananemise ja surma põhjus

Inimese keha koosneb rakkudest, rakud järjest uuenevad ja kõdunevad, nähtav on see uuenemises, mis kõõmana heidab enesest surnud rakud, samuti küüned, juuksed jne.

Mis takistab rakkude uuenemist vanaduses sama nooruslikult nagu nooruses? Seda takistab ainevahetuse vaheprodukt, lima, kõnts, ütleb P. Muleford. Ainevahetuse vaheproduktid takistavad rakkude kujunemist ja jäävad vere kapillaaridesse, kudedesse ja rakkude vahedesse kui surnud elemendid ja nii kogub kehasse palju võõrkehi- surnud olluseid, mis teevad meie keha juba surnud elementide kandjaks. Mida vanemaks inimene läheb, seda rohkem sinna neid tekib, kuni surnud elemendid- anorgaanilised ained võtavad ülekaalu orgaanilistelt, ning inimene langeb tagasi surnud elementideks.

Inimese seedimisorganite seinad on mõistuseta” pumbad”, mis imevad enesesse kõik, mis vähegi toidust on saada, küsimata sellest, kas see on kehale mürk või ülesehitav aine. Veri on “pime jooksupoiss”, mis kannab kohe kõik selle mida ta seedimisorganitelt on saanud laiali, kahjulikud happed, limad, anorgaanilised ained, mida rakud ei tarvita ja mis muutuvad nende tegevuse halvajaiks, takistajaiks.

Inimese seedimisaparatuur on mehaaniline masin, mis teeb vaid oma tööd, küsimata, missuguseid aineid ta laiali kannab ja tagasi toob. Nagu sipelgas, kes kannab, mis järgi annab, mida ei jõua, see jääb sinnapaika.

Inimene ise on aga mõistusega olevus ja seepärast peab ta andma maole puhtaid orgaanilisi aineid keha toiduks, mitte keetmise läbi osalt anorgaaniliseks ja limarikasteks muutunud toite. Toorainetoit on limavaba toit.

Inimese keha on sama, mis klaas puhast vett, mida järjest värskendatakse juurde antava selge veega, kui aga vett hakatakse värskendama roiskveega, siis varsti ei taha inimene seda näha ega tarvitada.

Nii on ka vana inimesega, kes ei taha enam näha oma kõdunenud, vigast, rikkeläinud keha. Mitte, et tema vaim oleks vanemaks läinud, kui ta oli, vaid keha, mille üle ta enam ei suuda valitseda, kuhu niipalju on kogunenud aastatega alaväärtuslikku elutut elementi. Sellest tarvitamiskõlbmatust kehast kui rikkiläinud instrumendist soovib ta ise juba vabaneda ja lahti saada. Ta ootab vabanemist – surma.

Inimese tahtmine on tema taevariik ja mida ta soovib, seda ta saab. Tema süü on see, et ta toitis oma keha surnud elementidega ja patt on see, et ta valesti mõtles, surma ootas. Mida inimene mõtleb, seda ta on. Elu on lõpmata. Ei tohi piire tõmmata 60 või 70 aastaga, need on oma loodud piirid, neist ülemõtlev elab nad üle kaugusse…… Teie olete surematud. Teie olete jumala sarnased. Valitsege üle oma elava keha- mõistusega.

Mehed, kes elasid üle 150 a. vanaks.

Paari aasta eest oli Münchenis psühhotehnikute kongress, kus jõuti ühisele otsusele, et praegune suremine 60-70 aastaselt ei ole loomulik. Inimene võib elada vähemalt 150-200 aastat, kuna seda tagab tema kehaehitus, mis on looduse poolt konstrueeritud palju tugevam, kui seda inimesed praegu usuvad ja arvavad. Elavad faktid selleks on isikud, kes elanud üle 150 aasta ja seega näidanud, et kui õieti elada ja end toita, siis ei” kulu” keha 60-70 aastaga juba ära, vaid ta peab palju kauem vastu.

Zaro Aga elas üle 150 aasta. Ta oli türklane ja elas Konstantinoopolis 1930. a. pakikandjana. Sõi ainult sibulaid ja musta leiba üks kord päevas. Konstantinoopolist viis teda üks ameeriklane Ameerikasse loenguid pidama, kus ta ka liha hakkas sööma. Kahe aasta pärast ta suri seal. Arst konstateeris, et peale kahe aasta verre tekkinud toksiinide on ta organism täiesti terve.

Vanad pelaskid Kreekas, kes toitsid ennast puuviljast, elasud kõik keskmiselt 150 aastat vanaks. Jenkins elas 178 a. vanaks, ta toitis ennast juurviljadest. Dr. H. Balzli kirjutab: ” Kui hispaanlased 1668.a. asusid Lõunamere saare Lauronele, siis leidsid nad sealt eest 500 000 lise rahvaarvu. Neil oli oma kultuur ja põlluharimine. Tuld ja riietamist nad ei tundnud. Sõid toortoite: juur-, puuvilju ja lehti. Nad olid kõrgekasvulised, ilusad ja väga jõurikkad inimesed, kes ei tundnud ühtegi haigust ega varajast surma, vaid elasud kõik kõrgesse vanadusse. Uute isandate kaudu õppisid need looduslapsed tundma keetmist, riietumist, lihasöömist jne.- ühesõnaga ” kultuuri”, ja järeldus oli see, et preagu on sellest rahvast järel vaid riismed kahe tuhande inimese ümber.

Proffessor E. Szekely arvab, et lihasöömine lühendab eluiga, kuna inimene oma hammaste ehituselt kuulub puuviljasööjate hulka aga mitte lihasööjate liiki. Ta soovitab süüa ainult tooreid, looduslikke toite kaks korda päevas ja igal nädalal üks päev täiesti nälgida. Seega saavutab inimkond enesele terve ja kõrge vanaduse, mis on kõikide andmete järele täiesti võimalik.

Lõppsõna

Kuigi alguses kõik siinantud toidud pole maitsevad, siis ei tarvitse sellepärast kohkuda, sest toit on täiesti maitse asi. aga jiba mõne nädala pärast on kujunenud oma lemmiktoidud ning praadi ja liha ei tule enam meeldegi. Keedutoidu vahelesöömine takistab väga uue toidu maitse kujunemist, sellest tuleb alguses täiesti loobuda. Ka ei tarvitse kohe suuri tulemusi tahta, sest nagu teada inimeses leiduvad rakud uuenevad mitme aasta jooksul ja alles seitsme aasta pärast on keha uute rakkude koostisega, siis võib konkreetsemaid järeldusi teha.

Uus toitlus annab ka uue mõtteilma ja maailmavaate, seepärast on soovitav tutvuda ka vastava kirjandusega, et hingeliselt mitte konflikti sattuda välismaailmaga.

Kaanepilt on kunstnik Fiduse järele, kuulub meditatsiooniks ja sügavamaks järelemõtlemiseks. Rõõmsalt uues suunas!

Selline raamat siis 74 aastat tagasi kunagises Eesti Vabariigis. Peale seda tuli aga Nõukogude Liit, mis teadupärast keelas taimetoitluse. Toon veel lõpetuseks ühe katkendi hoopis teisest allikast:

Pärast revolutsiooni kuni 80ndate lõpuni oli taimetoidu propaganda Nõukogude Liidus keelatud ja ametliku meditsiini seisukohalt oli taimetoitlus tervisele kahjulik. Väljaandeid selle teema kohta praktiliselt ei ilmunud. Sellegipoolest kuulusid taimetoitluse pooldajate hulka mitmed tuntud autoriteedid meditsiini valdkonnast, kes ei varjanud eriti oma vaateid. Nende seast võib välja tuua akadeemik Nesmejanovi ja meditsiinilise nälgimise spetsialisti professor J. S. Nikolajevi. Nende väljaannetes võib leida mõningaid fakte ja soovitusi. Raamat, mis üle pika aja valgustas põhjalikult antud teema laia teoreetiliste ja praktiliste küsimuste ringi oli (Медкова И.Л., Павлова Т.H., Брамбург Б.В. Все о вегетарианстве. – 2-е изд. – М.: Междунар. отношения, 1993. – 200 с.). Taimetoidu eelistest lastele, rasedatele ja imetavatele emadele räägib oma brošüüris tuntud Moskva lastearst A. Timofejeva (Тимофеева А.М. Беседы детского доктора. – М.: Теревинф, 1995. – 112 с.). Eetilisest taimetoitlusest vt. (Покуленко Т.А. Вегетарианство как нравственная ценность // Этическая мысль. – М.: Политиздат, 1990. – 258-273 c.). Kordustrükina on välja antud ka mitmed revolutsioonieelsed raamatud.

Sellest ka ehk siiani eestlaste kartus ja hirm taimetoitluse eest. Siit on ka näha , milline oli suhtumine taimetoitlusesse Eesti esimeses Vabariigis võrreldes tänapäevaga.

Eesti laste tervis ja toitumine

Inimene omandab oma toitumisharjumused juba varajases lapsepõlves. Hilisemas elus on märksa raskem juba midagi muuta. Ehk see mida sa sööd lapsepõlves mõjutab ka kõiki hilisemaid toitumisharjumusi sinu elus, millest omakorda oleneb sinu tervis ka täiskasvanuna. Seetõttu on iga lapsevanema südameasi anda oma lapsele tervis kogu eluks.

Eesti laste tervis

Eestlased on harjunud mõtlema, et jah seal Ameerikas või Inglismaal või Soomes on ülekaal, allergiad ja lapsed söövad rämpstoitu. Meie siin ikka toitume palju tervislikumalt ja anname oma lastele puhast kodumaist toitu.

Kas ikka on nii?

Loomulikult on hea valida esmajärjekorras toit oma lähiümbrusest. See, et toit on kodumaine, ei tähenda aga enam ammu seda, et see oleks tingimta ka pestitsiidide, fungitsiidide, loomse toidu puhul ka kasvuhormoonide ja antibiootikumide vaba. Lisaks sellele sisaldab loomasööt ka GMO-d ( teravili, soja, mais jne.), mis mõjutab otseselt liha , piima ja munade kvaliteeti. Kasuks ei tule kindlasti ka toidu liigne töötlemine, rafineerimine ja lisaainete lisamine.

On teada fakt, et eestlased on üks kehvema tervisega riike terves Euroopas. Eesti vastsündinuil jääb tervena elada vähem aastaid kui mis tahes teise EL-i riigi elanikel. Laste hulgas on vohama löönud tähelepanuhäired, hüperaktiivsus, autism, diabeet jne. Pidevalt kasvab ülekaaluliste inimeste osakaal, sealhulgas ka rasvunud laste hulk. Palju esineb allergijaid, toidutalumatusi ja toitumishäireid. Laste hulgas on kasvanud nõudlus ka hambaravi teenuste järele.

Terviseprobleemid tekivad lastel juba enne kooli. Riikliku programmi „Laste ja noorukite riiklik terviseprogramm aastani 2005” raames tehtud uurimistööst järeldati, et 2/3 koolilastest toitub ebatervislikult ja 27% liigub vähe. Kooliõpilaste tervisekäitumise rahvusvahelise uuringu tulemuste alusel söövad Eesti kooliõpilased naaberriikide õpilastest oluliselt vähem puu- ja köögivilja.

Iga vanem unistab, et tema laps oleks terve, tugev ja andekas

Kes meist ei soovi anda oma lapsele parimat. Kuid kui paljud vanemad pööravad tähelepanu sellele mida see laps siis sööb. Paljud vanemad väidavad, et neil pole lihtsalt aega pidevalt laste toidulauda jälgida ning neid tervislikumalt sööma suunata. Siin tuleks endale teadvustada, et haige , väsinud, keskendumisraskustega ja tujukas laps nõuab tunduvalt rohkem aega kui igapäevane tervisiku toitumise sisse juurutamine.

Tervislik toit on kulukas. Kindlasti mitte kulukam kui haige lapse peale kulutatud aeg ja ravimid.

Osa vanemaid kurdavad ka lapse sõprade halva mõju üle, kes söövad teisiti. Kuid on ju iga lapsevanema kohus seista oma lapse tervise ja heaolu eest, sõltumata sellest, missuguseid valikuid teevad teised vanemad. Kui laps kasvab suuremaks, võib selguda, et tema sõprade kodused reeglid ja kohustused erinevad veel paljudes asjades, nagu näiteks alkoholi ja narkootikumide tarbimine, suitsetamine, ropendamine jne. Kas laseksite siis oma lapsel samuti toimida pelgalt seetõttu, et teised vanemad ju ei keela?

Või on hoopis sellised vanemad, kes enda arvates annavad lastele väga tervislikku toitu, kuid lapsed on ikka haiged või pahurad. Tihti on lugu aga selles, et vanematel pole tegelikkuses õrna aimugi, mis on lapse jaoks tervislik toit. Seda ei saa ka pahaks panna, kuna toiduteemalist infot tuleb ustest ja akendest. Siin on vaja lihtsalt põhjalikult uurida ja ise ka kaasa mõelda ning teha sellised valikud kus tõepoolest on näha, et laps on rõõmsameelne ja terve nii füüsiliselt kui vaimselt.

Milline on Eesti lapse toidulaud?

Statistikaamet uuris 2004 aastal eestlase toidulaua koostisosasid. Selgus, et peamine eestlaste toiduaine on kartul. Sellele järgnevad piimatooted, teraviljatooted, mahlajoogid, sealiha ja värskest kraamist kapsas ja õun. Eriti halvad on laste toitumisharjumused, kes suurema osa oma taskurahast kulutavad karastusjookidele, maiustustele ja krõpsudele.

Lasteadeades, koolides ja ka paljudes kodudes jäävad silma kindlad toidud, mida lastele järjepidevalt ja igapäevaselt pakutakse. Menüüs on rohkelt piimatooteid, eriti suur on just magustatud piimatoodete osakaal nagu kohupiim, kohukesed, jogurtid, jäätised, ka juustu jne. Teine suur hitt on valge rafineeritud nisujahu ja sellest tehtud toidud- sai, makaronid, pudrud, pizzad, koogid, muffinid, küpsised jne. Kindlasti ei puudu ka laste laualt lihatooted nagu viinerid, vorstid, singid, lihapallid jne.
Suhkrust parem ei räägigi, seda lisatakse putrudele, kookidele, küpsistele, magustoitudele. Kommid, mahlad, morsid, limonaadid jms. suure suhkrusisaldusega joogid on laialdaselt kasutatavad ja tunnustatud laste menüüdes.

Probleemsed kohad eesti laste toitumises

Suhkrul ja jahutoodetel on suur osa meie toidulauas. Eesti on suhkru tarbimiselt ühe elaniku kohta maailmas väga kõrgel kohal. Noori suunatakse teadvustama oma suhkrutarbimist ning tegema tervislikumaid valikuid toitumise osas. Lähtutakse varasematest laiaulatuslikest uuringutest, mis näitavad, et Eesti lapsed tarbivad WHO ( Maailma tervishoiu Organisatsioon) soovituslikust maksimaalselt 10% päevasest sahharoosi normist tunduvalt rohkem, lausa 15%. Lisaks ohustab koolilapsi kõige enam just ebatervislik toitumine (Haigekassa, 2006)

Suhkrutarbimise vähendamiseks ja inimeste toitumise teadlikkuse tõstmiseks on Eestis läbi viidud mitmeid kampaaniaid Tervise Arengu Instituudi eestvedamisel. Näiteks koolis tasuta puuviljade jagamine, kuna uuringute alusel tarbib Eestis puuvilju iga päev vaid iga kolmas laps. Eesmärgiks on edendada laste tervislikku toitumist ning vähendada laste ülekaalulisuse kasvu. (Põllumajandusministeerium, 2009).

Tallinna Tehnikaülikooli Toiduainete Instituudi poolt 1997. aastast läbi viidud koolitoidu menüüanalüüside tulemusi, mis on näidanud, et laste toidus on põhivigadeks vitamiinide C ja D vähesus, mineraalainetest raua ja kaltsiumi vähesus ning küllastunud rasvhapete ja naatriumi (Na) liig, samuti vähene veesisaldus (Eesti toitumis- ja toidusoovitused, 2006).

Eesti laste tervisliku toitumise soovitused

Puu ja köögiviljad

Väga oluline on tõsta Eesti laste menüüs just köögi- ja puuviljade hulka. Ideaalis peaks paljude Euroopa riikide tunnustatud toitumissoovituste järgi laps sööma vähemalt 3 portsjonit puuvilja päevas. Soovitatakse süüa ka nn. vikerkaarevärve. Seetõttu ei piisa kindlasti ainuüksi kartuli söömisest. Väga tervislik on süüa aedvilju toorelt ehk siis ilma küpsetamata ja ilma suhkrut, soola ja muid lisaaineid lisamata. Toorena soovitatakse süüa lausa 50 % päevasest kogusest. Hea uudis on see, et lastele üldjuhul maitsevadki kapsas, porgand ja kaalikas tooretena palju rohkem.

Tervise ameti määruse kohaselt on lastele punkti 5 ja 6 kohaselt ette nähtud köögivilju (soovitavalt värskelt ja kohaliku päritoluga) pakkuda vähemalt iga päev ja puuvilju vähemalt 3 korda nädalas.

MTO ja Tervise Arengu Instituudi juhise kohaselt peaks mitu korda päevas sööma erinevaid köögivilju ja puuvilju. ETTA toidupüramiid, mis on tehtud Harvardi püramiidi järgi on samuti soovitatud ära süüa 3-4 portsjonit puuvilja, köögivilju aga lausa 5-7 portsjonit päevas.

Teraviljad

Kuigi viimasel ajal on rafineerimata täisteraviljade tähtsus tõusnud, siis lastele pakutakse ikka veel valdavalt rafineeritud( tugevalt töödeldud) jahutooteid nagu pasta, sai, koogid, saiakesed, küpsised jne. Oluline on teada et kõik valgest rafineeritud jahust tooted, ka valge riis, käituvad organismis samamoodi nagu suhkur, tõstes energia koheselt väga kõrgele ja natukese aja pärast viies energia juba väga alla. See oleks nagu sõit ameerika mägedel, mida iseloomustavad hästi ka ühel hetkel eufoorias ja teisel hetkel juba jonnivad lapsed. Seepärast lapsed neid tooteid armastavadki kuna nad teavad, et hetk pärast söömist valdab neid õnne ja rahulolu tunne. Kahjuks see tunne on vaid üürike ja juba järgmisel hetkel on vaja uut “laksu”.

Saiakesed, pasta ja muu selline on kiirelt imenduvad süsivesikud, mis soodustavad kestval tarbimisel diabeeti, rasvumist, kõhukinnisust, põletikke, hilisemas elus südamehaigusi jne. Samuti ei sisalda need tooted vitamiine ning mineraalaineid, nende nn. tühjade kalorite seedimiseks peab organism võtma lapse kasvavalt kehalt seedimiseks puuduolevad ained.

Täisteraviljad on rafineerimata, aeglaselt imenduvad süsivesikud, kiudaine, mineraalide ja vitamiinide rikkad, soodustades seedimist. Teravilja soovitatav päevane kogus on 3-5 portsjonit päevas. üks portsjin on näiteks viil leiba.

Piimatooted

Enamus inimesi teab vaid seda, et piim ja piimatooted on ainukesed kaltsiumi allikad, kuid mitte seda, et nende kestval ületarbimisel võib tekkida suur oht tervisele.

Meil siin Eestis on piimatoodete valik väga lai, kuid enamus lastele mõeldud piimatoodetest on suure suhkru ja rasva sisaldusega, täis lisaaineid. Jäätis, magustatud jogurtid, kohupiimad, kohukesed ja paljud muud taolised tooted on väga kaugel tervislikust toidust. Näiteks Inglismaal pole pooltki sellist piimatoodete sortimenti, ka tarbitakse seal piimatooteid palju vähem, kuid nende luud ja hambad on tunduvalt paremas seisukorras kui meil.

Inimesed ei tea eriti ka seda kui palju piimatooteid päevas võib üldse laps süüa. Näiteks juust on suure soola ja rasvasisaldusega ning seda on soovitatud ETTA toitumisjuhistes täiskasvanule süüa mitte rohkem kui 60 g. päevas. Väikelastele ei ole juust kindlasti parim toiduaine.

Lapsele, sh väikelapsele (v.a imik) pakutav ööpäevane piimakogus ei tohiks olla üle 400 ml. Klaas piima on juba u. 200 ml. , väike jogurtitops 150 ml. Kui toiduvalmistamisel kasutada samuti piimatooteid on ületarbimine väga kiirelt tekkima.

Liiga suures koguses piima joomine võib rahuldada küll energiavajaduse, kuid põhjustada küllastunud rasvhapete liigtarbimist ning toitainete defitsiiti, sh. rauavaegust ja rahhiiti. Ühekülgne piimatoit takistab raua imendumist ja põhjustab lastel toitainete vaegust ja rauapuudusaneemiat (Eesti Arst 8, 2001, lk 331-333).

Lehma piima pakkumise eest kuni aastastele imikutele hoiatavad lastearstid kuna võib põhjustada esimese tüübi diabeeti, rauapuudusaneemiat, toiduallergiat, ekseeme ja seedimisprobleeme.

Kuumutamata piima peetakse tervislkiumaks, samas võib piim sisaldada sellisel kujul baktereid ja viirusi nagu salmonella, e coli jne. Kuumutatud ehk pastöriseeritud piimas mida meil poodides müüakse hävinevad ensüümid, mis aitavad organismil seedida valke, süsivesikuid ja rasvu. Hävivad ka paljud vitamiinid ning muutub valkude loomulik struktuur.

Lehma või mõne muu looma piim ja sellest tehtud tooted ei ole hädavajalikud lapse menüüs, kuna vähemalt 2 aastaseni peaks laps saama WHO andmetel oma ema piima. Kui see tõesti ei õnnestu, siis tuleks mõelda taimsete piimade või äärmisel juhul ka kitsepiima peale. Veel mõni aeg tagasi olid meil olemas ammed, kes imetasid vajadusel teiste inimeste lapsi. Näiteks shimpansid, ehk inimese kõige lähemad sugulased imetavad oma poegi u. 5 aastat ja nende keskmine vanus on u. 50 aastat.

Väikelaps saab aga vajamineva kaltsiumi kätte sealt samast kus seda ka kõik teised liigid seda loodusest saavad ja vaid mõned sajad aastad tagasi ka inimkond ise. Ükski teine liik ei toitu rinnapiimast pärast imetamisperjoodi. Kaltsiumit saab ka sellistest toitudest nagu seemnetest, pähklitest, brokolist, lillkapsast, apelsinist, kaunviljadest, kuivatatud puuviljadest, rohelistest taimedest, täisteraviljadest jne. Selleks , et kaltsium imenduks on vaja lasta lastel võimalikult palju liikuda, eriti just päikese ehk D vitamiini käes. Kaltsiumi imendumist takistab lastel eelkõige suhkur.

Kui aga kuidagi ei saa ilma piimatoodeteta, siis lapse jaoks on parimad mahe tooted- naturaalse rasvasisaldusega piim, maitsestamata jogurt ja teised hapendatud piimatooted nagu keefir või pett.

Loe lisa piima teemal : Piim-kas-vajalik-toiduaine-meie.html


http://toitumistarkus.ee/kust-elevandid-oma-kaltsiumi-saavad-ehk-8-suureparast-taimse-kaltsiumi-allikat/

Liha ja lihatooted

Lastele soovitatakse hakata andma liha juba kuuendast elukuust, kuna vastasel juhul ohustab neid rauapuudus aneemia. Raua vajaduse rahuldavad samas ka paljud teised toiduained nagu näiteks kaunviljad, maasikad, vaarikad jne. Täisväärtuslik lisavalk tuleb kaunvilja ja teravilja kombineerimisel.

Kõik teavad, et laps peab kindlasti saama liha, kuid vaid vähesed teavad, et mitte igasugust liha ja mitte igapäevaselt. Isegi juba Eesti laste riiklikus toitumisjuhistes ei soovitata anda lastele liiga rasvast nagu sea -ja loomaliha igapäevaselt, kindlasti mitte mitu korda päevas. MTO soovitab asendada rasvane liha ja lihatooted ubade, kaunviljade, läätsede, kala, linnuliha või tailihaga. Liha või linnuliha anda vähemalt 2 korda nädalas, kala 1 kord nädalas.

Määruse 10 punkti kohaselt ei pakuta koolieast noorematele lastele maksast valmistatud toite. Maks sisaldab küll olulisi toitaineid, kuid sisaldab ka raskemetalle, mis mõjutavad lapse arengut.

Parima kvalteediga on metsiku looma või mahedalt peetud loomade liha ja munad. Toitumisjuhistes on munad, liha ja kala ühel pulgal. Mis tähendab seda, et muna, liha ja kala on tegelikult võrdsed. Süües muna on toitainete koostis laiaslaastus sama nagu liha või kala puhul. Maksimaalne norm tervislikus toitumises on 2 muna päevas, mis ühtlasi katab ka loomsete toitainete päevase soovituse ( ETTA toitumisjuhised)

Suur osa vanematest teeb vea ka sellega, et pakutakse lapsele liha asemel lihatooteid. Need on kaks täiesti erinevat asja. Viiner ei ole sama, mis liha, isegi kui see ei sisalda E aineid. Mitte ükski lihatööstus ei pane viinerisse liha, sest siis oleks see ju liha, mitte viiner. Keegi ei hakkaks müüma liha viineri hinnaga. Vorstitooted koosnevad tihtipeale märkimisväärses osas rasvast, rupskitest (erinevad siseelundid), ja kamarast ehk loomanahast. Juurde on lisatud tsipake liha ning kamaluga säilitus- ja värvaineid. Ka sink ei ole tänapäeval enam puhas liha, sisaldades palju tugevaid ja lapsele sobimatuid keemilisi lisaaineid. Riiklike laste toitumissoovituse järgi viinereid, keeduvorsti, sardelle ja neist valmistatud kastmeid on soovitatav mitte pakkuda üle 1 korra kuus. Parem aga kui need ei kuulukski lapse toidulauale. Viinerid ja vorstid sisaldavad liiga palju peiterasva, transrasvu, soola ja lisaaineid, rikkudes nii lapse tervist ja loomulikke maitsemeeli.

Suhkur

Liigne suhkru tarbimine annab küll organismile palju energiat, kuid tekitab organismis vitamiinides ja mineraalide puuduse. Aga lapsed tahavad ju magusat, lapse aju vajab magusat, korrutavad lapsevanemad elutargalt. Jah see on tõsi lapsed armastavad magusat. Nende esimene toit emapiim on samuti magus, kuid keegi ei sega seda valge suhkruga enne lapsele andmist.
Ettevaatlik tuleb olla peidetud suhkru osas. Pea kõik mahlajoogid, nektarid, limonaadid, saiakesed jne sisaldavad jahmatavalt palju suhkrut.

Kus kohast saab laps siis vajamineva suhkru?

Loomulikult värsketest puuviljadest ja marjadest, eriti magusad on just kuivatatud puuviljad ja marjad. Köögiviljad on samuti heaks loodusliku suhkru allikaks, eriti magusad on maitselt porgand, peet jne. Suure magusa isu korral sobib ka mesi ja vahtrasiirup või päris natutaalne suhkruroo tume suhkur.

Lisaained

Laste toitumist puudutavas määruse on punkti 15 kohaselt ette nähtud vältida laste toitlustamisel värvaineid E 102, E 110, E 122, E 123, E 124, E 128, E 129, E 151, E 154, E 155, E 180 sisaldavaid jooke ja sööke, et vähendada allergiariski ning ära hoida lisaainete kumuleeruvat toimet. Toiduvärvid (asovärvid) võivad inimorganismis moodustuda kantserogeensed ühendeid ning põhjustada allergilisi reaktsioone. Täiskasvanutest väiksema kehamassi tõttu on lastel oht saada lubatud normidest suurem kogus lisaaineid (Eesti Toitumis- ja Toidusoovitused, 2006). Allergiahaigused on kasvava trendiga Eesti laste hulgas. (Vasar, M. jt. Eesti Arst 2006; 85 (8): 488-493.

Euroopa Komisjon on seisukohal, et andmete puudumine kahjulike tervisemõjude lisaainete kohta ei tähenda, et tervisele kahjulikke mõjusid ei ole. Komisjoni hinnangul vajavad kaalumist mitmed seisukohad toitude rikastamise ja toidulisandites lubatud maksimaalsete koguste ja üldse toitude rikastamise osas. Lisaks toksikoloogilistele põhjustele, tuleb arvestada näiteks aine üldise tarbimisega ja tarbija eksitamisega. Rikastamisega jäetakse mulje, et mingit ainet sisaldavaid toitu on vaja rohkem tarbida. Liikmesriigid (Saksamaa, Iirimaa, Hispaania jt) soovitavad lastele eraldi piirnorme, sest laps võib tarbida liigselt rikastatud toitu, mis on mõeldud täiskasvanutele.
Laste tervise ja toitumise puhul on oluline pidada silmas asjaolu, et laste toitainevajadused kehamassi (kg) kohta on täiskasvanutest märkimisväärselt suuremad. Just see on põhjuseks, miks lapsed on suuremaks riskirühmaks ka lisaainete mõjule. Üha sagedamini esinevaid allergiaprobleeme seostatakse samuti toidu erinevate komponentidega.

Toidu kvaliteet

Väga oluline on ka toidu kvaliteet. Lapse jaoks on määrava tähtsusega tarvitada just mahe tooteid. Enamasti on inimesed kuulnud mürgitatud aed – ja puuviljade kohta, ei teata aga seda, et suurtööstuste liha, muna ja piimatooted sisaldavad kordades rohkem pestitsiitide jääke, kuhu lisanduvad ka loomadele söödetud antibiootikumid, kasvuhormoonid ja GMO loomasööt ( teravili, soja, mais). Teiseks soolatakse või lisatakse lihale ka hulgaliselt keemilisi aineid, et ta paremini säiliks ja ilusam välja näeks. Sellest vaatevinklist on puuviljad ja aedviljad puhtaim toit poes. Lisaks sellele sisaldavad ka puu -ja juurviljad vähivastaseid antioksüdante ja fütotoitaineid, mis aitavad võidelda muuhulgas ka pestitsiidide jääkidega organismis, lihas need ained puuduvad.

Lisaks sellele kasvatatakse suurtööstustes loomi ebaeetiliselt ning maad ja keskkonda kurnavalt. Näiteks kanu peetakse kitsastes pimedates puurides, kus neil liikumisvõimalus puudub. Nad ei näe iialgi päikesevagust ega saa söögiks usskesi jms. mida kanad muidu loomulikult sööks. Nende liha ei ole kindlasti sama toiteväärtusega, mis aias ringi siblivatel kanadel.
Kuidas-mojutavad-meie.html

Kuulake mida laps ise tahab

Lapsed on oma algses olekus täiesti rikkumata, nende instiktid on paigas ning nad oskavad kuulata oma keha keelt kui nad saavad valida terviktoidu seast. Terviktoit on see, kus toit on oma algses olekus, võimalikult vähe töödeldud, midagi lisamata või ära võtmata, säilitades oma algse välimuse.

Meie vanemad aga hakkame maast madalat ise oma lapsi loomulikust terviktoidust võõrutama, keelitades teda sel viisil sööma toitu, mida laps ise ehk kunagi ei sööks. Siis aga imestame, et näed laps ei taha porgandit, ei taha tervislikku toitu. Soola, suhkrut ja halvemal juhul maitsetugevdajaid lisades rikume ära lapse loomuliku maitsemeele ning võib juhtuda, et lisades maasikatele suhkrut, keeldubki laps maasikaid ilma suhkruta söömast. Suhkur ei ole loomulik terviktoit, suhkruroog aga küll. Sai ei ole tervik toit, naturaalne rafineerimta riis või tatar aga küll.

Oluline on jälgida mida laps ise valib puhta terviktoidu seast. Mõni laps sööb heameelega ehk brokolit ja teine laps ei võta seda suu sissegi. Võib küll proovida keelitada last uusi maitseid proovima ja mitte ka kohe alla anda kui esimese korraga ei õnnestu. Võib muuta toitu lapse jaoks natuke atraktiivsemaks, asetada lapselikult taldrikule jne. Samas ei tohiks mingil juhul last sööma sundida. Iga lapse vajadus on erinev, kui sundida last sööma midagi, mis talle tõesti ei maitse, siis ta ei omasta seda toitu nagunii ja sellest võib välja kujuneda tõsine toitumishäire ja seda ka veel aastate pärast.

Veel 100 aastat tagasi teadsid ja tundsid inimesed oma toitu, tänapäeva lapsed võivad aga suure tõenäosusega arvata, et porgandeid tehakse tehastes ja viinerid kasvavad puuotsas. Näita lapsele, kus kohast tuleb tema toit ja kuidas seda valmistatakse. Kaasa ka tema toidutegemise protsessi, nii hakkab ta toidust rohkem lugu pidama ja võibolla ei soovigi enam süüa näiteks viinereid kui ta teab kuidas neid tegelikult tehakse ja mis seal sees on. Ei tasu ka imestada kui mõni laps keeldub lihast või piimast, nähes kus kohast see pärineb. Nii tekib lastel ehk austus ka loomade, maa ja kogu looduse vastu.

Kui vaadata teisi liike, kes on samuti omnivoorid, nagu karu või koer, siis nemad ei varja oma laste eest looma tapmist, vaid vastupidi. Inimesed aga saadavad seatapuks lapsed tuppa ning ei ehita restoranidesse tapamajasid, et lastel söögiisu tõsta. Loomuomane toit peaks olema isuäratav sellisena nagu ta on algselt.

On üks hea näide kuidas saada teada, mida laps ise sööks loomulikult, ilma, et tema maitsemeeli nüristataks suhkru, soola ja maitsetugevdajateta. Pane rohelise muruga aeda jänes, laps ja õun. Vaata mida laps sööma läheb. Kas jänest, muru, või õuna?

Hoia oma lapse tervist

Inimeste keskmist eluiga on võimalik pikendada ja tervena elatud eluaastaid lisada just südame-veresoonkonnahaiguste ennetamisega. Seda on näidanud paljude riikide kogemused.

Südame-veresoonkonnahaiguste peamiseks riskiteguriks on kõrgenenud vererõhk ning ka käitumuslikud riskitegurid nagu suitsetamine, vähene kehaline aktiivsus, alkoholi liigtarbimine, soola ja küllastunud rasvade( loomne toit) liigtarbimine, vähene puu- ja köögiviljade tarbimine ning ülekaalulisus ja stress.

Südame- ja veresoonkonna haiguste riikliku strateegia tegevuste raames on toimunud mitmeid kampaaniaid nagu “5+ puu- ja juurvilja päevas”. Üheks kampaania otseseks sihtrühmaks on valitud 10 kuni 13-aastased õpilased (4.-6 klass). Kampaania eesmärgiks oli tõsta laste teadlikkust tervislikust toitumisest ja eriti just puu- ning köögiviljade söömise kasulikkusest.

Taimetoidu osakaalu suurendamine ning liha- ja piimatoodete tarbimise vähendamine on kõikide inimeste, kaasaarvatud laste jaoks väga oluline just tervise seisukohast.

Läbimõtlemata tarbimine

Tänapäeval kasvab rahvaarv üha kiirenevas tempos, olles muutunud ülemaailmseks probleemiks.
Läbi aegade on rahvaarv olnud suhteliselt stabiilne. Märgatavalt hakkas rahvaarv kasvama umbes 800 aastat e.m.a, siis kui inimesed muutusid paikseteks, hakkasid põldu harima ja loomi kasvatama . Umbes 1800 aasta paiku elas maailmas juba miljard inimest. Praegu elab Maal peaaegu juba 7 miljardit inimest.

Sellise kasvutempo juures on aastaks 2050 rahvaarv üle 9 miljardi, mis pakub kogu inimkonnale enneolematuid väljakutseid. Nagu meeletute jäätmete kogunemine, looduse hävitamine uute elupaikade loomiseks ning toidu ja joogivee raskendatud hankimine.

Inimese põhitegevuseks on ajast aega olnud toidu hankimine. Kuna vanasti puudusid teadmised ja masinad, mis tänapäeval on iseenesestmõistetavad, tuli toit kätte väga raskelt. Seoses oskuste ja teadmiste arenedes, ning mitmesuguste abivahendite ja masinate kasutuselevõtuga muutus kergemaks füüsiline töö ja suurenes saagikus.

Kõik oleks justkui hästi aga tööstuse arenedes kasvas samas ka õhu, vee ja mulla saastatus. Keemiliste väetiste kasutamisel kasvab küll saagikus, kuid toiduainete kvaliteet langeb ja muld vaesub. Murettekitavaimateks probleemideks on ka inimtegevusest põhjustatud maade järkjärguline kõrbestumine ja mullastiku erosioon. Kõik see on põhjustatud vääratest maaharimisviisidest: väetised, mürkained, rasked masinad. Mullastiku vaesumise ja kõrbestumise põhjuseks on veel ka laialdane metsade raie ja mulla looduslik ärakanne. Kõrbestumine on probleemiks just Aafrikas, Põhja – Ameerika lõunaosas ja Kesk – Aasias. Seevastu Eesti probleemiks on hoopis soostumine.

Näljahäda mitmel pool maailmas ei ole ammu enam mingi uudis. Alatoitumus ja nälg ei ole ainult arengumaade probleem. UNICEF- i hinnangul ei saa ka Ameerika Ühendriikides, kus on kõige suurem alatoitumus arenenud riikide hulgas, 13 miljonit last , piisavalt süüa. Ka Ida -Euroopa üleminekuriikides on turumajandusreformid suurendanud nälgivate laste hulka. Ka iga 8 sas Eesti laps kannatab puuduse käes.

Toiduainete kättesaadavuse piiratust ja nälga ei põhjusta ainult rahvastiku kasv, vaid veel paljud faktorid, näiteks põuad, üleujutused, keskkonna ülekoormamine, loodusresursside vale kasutamine ja inimese hoolimatau suhtumine loodusesse, vaesus, sotsiaalne ebavõrdsus, korruptsioon, vahendite ebavõrdne jaotus, globaalse majanduse kõikumine, maailma kaubandusreeglid, ületarbimine, raiskamine, liigne (liha-) nõudlus jne.

Mis saab edasi ?

40 aasta pärast on maailmas 2 miljardit inimest rohkem. Kõik nad tahavad süüa, vett ja ulualust. Ja nõudluse kasvuprognoos on hirmutav. Vaja läheb rohkem vett, rohkem maad, rohkem toitu ja rohkem eluasemeid. Maakera aga pole kummist. Loodusvarad on otsakorral ning loodus reostunud. Juba praegu ei jätku 1 miljardile inimesele maailmas piisavalt toitu ja puhast joogivett.

Toiduainete tööstuse ülikiire kasv jäi ajavahemikku 1950 – 1984. Võrreldes eelmainitud kõrgperioodiga on toiduainetööstuse kasvutempo tunduvalt aeglustunud ning ei suuda enam sammu pidada maakera rahvaarvu kasvuga.

Tänapäevane põllumajanduslik tootmine oleneb igal toidutootmise astmel naftast ja fossiilkütuste derivaatidest. Naftakemikaale kasutatakse väetistes, pestitsiidides ja pakendamisel, bensiini aga kasutatakse nii talu töövahendite käigus hoidmiseks kui ka toidu transpordiks kaugel paiknevatele turgudele.

Kuna teadlased on ühisel seisukohal, et uute põllu- ja karjamaade juurdetegemine on majanduslikult mittetasuv ja enamikul juhtudel lühiajalise efektiga ja looduskeskkonna tasakaalu rikkuv, tuleb leida probleemi lahendamiseks teisi teid. Ka mehhaniseerimise kasv ja uute väetiste täiendav kasutuselevõtt ei lahenda probleemi, pealegi põhjustaks see varem või hiljem ökoloogilise katastroofi.

Loodusressursside ebaefektiivne kasutamine

Vesi

Toidukriisi ületamisel saab veepuudus suuremaks piirajaks kui maapuudus. Põhjavesi on inimese elutegevuseks üks tähtsamaid loodusvarasid.Inimene püsib ilma veeta elus vaid mõne päeva. Kuigi maakera pindalast on üle 70 protsendi vee all, sobib sellest vaid 2,5 protsenti inimesele kasutamiseks. Suurem osa mageveest on poolustele ja Gröönimaale kogunenud jää ja lumena. Vaid 0,01% kogu maakeral kasutuses olevast veest uueneb, kuid piiratud veevarusid peab jätkuma ka taimedele ja loomadele. Tööstus, põllumajandus ning kolmanda maailma mittetõhusalt toimiv kanalisatsioonivesi saastavad veesüsteeme ja põhjavett. Mageda vee kättesaadavust halvendab ka kasvuhooneefekti poolt põhjustatav kõrbestumine ning tulvaveed. Veele juurdepääsu takistavad ka relvastatud konfliktid. Arvatakse, et hinnanguliselt puudub ligi 3 miljardil inimesel 2015. aastal ligipääs joogikõlblikule veele veevarude kahanemise või reostunud vee tõttu.

  • 1,1 miljardil inimesel puudub ligipääs puhtale joogiveele.
  • 2,5 miljardil inimesel puuduvad elementaarsed sanitaartingimused ning igal aastal sureb üle viie miljoni inimese saastunud vee poolt põhjustatud haigustesse.
  • Vee kasutamine on viimase aastasaja jooksul kuuekordistunud, mis on üle kahe korra rohkem kui rahvastiku juurdekasv samal ajajärgul.
  • Lääne-Aasias, Põhja-Aafrikas, Hiinas, Indias, Venemaal ja USAs kasutatakse palju rohkem vett kui seda juurde tekib.
  • Hinnanguliselt kannatab üle 250 miljoni inimese igal aastal saastunud vee poolt põhjustatud haiguste tõttu. Hiinas, Indias ja Indoneesias sureb kõhulahtisusse rohkem inimesi kui AIDSi.
  • Saastunud vee poolt põhjustatud kõhuhaigused on alla viieaastaste laste kõige sagedasemateks surmapõhjusteks. Reostunud vee tõttu sureb UNICEFi info kohaselt iga päev 5000 last.
  • Arengumaades kasutavad inimesed päevas keskmiselt 10 liitrit vett.
  • Eestis on isegi tualetipoti loputusvesi seesama puhas torustikuvesi, mida me joome. Lääneriikides kulutab WCs ühe korra vee tõmbamine sama koguse vett, mis arengumaade elanikel on kasutada kogu päeva jooksul pesemiseks, koristamiseks, söögitegemiseks ja joomiseks.

http://www.maailmakool.ee/index.php?id=10668http://en.wikipedia.org/wiki/Water

Peidetud vesi mida me kasutame:

0,5 kg. beefsteiki võtab 6810 l. vett
0,5 kg. kanaliha võtab 1773 l. vett
0,5 kg juustu võtab 2273 l vett
3,331 l. kohvi võtab 3331 l. vett
3,8 l. veini võtab 3816 l. vett
3,8 l. piima võtab 3331 l. vett
0,5 kg. nisu võtab 500 l. vett
0,5 kg. kartulit võtab 450 l. vett
1 T särk võtab 2700 l vett
500 lk. paber võtab 5000 l. vett
1 õun võtab 70 l. vett
1 muna võtab 200 l. vett

Vaata lisa : http://environment.nationalgeographic.com/environment/freshwater/embedded-water/

virtual-water-use

Reostunud veed ja ülepüük on kalavarud kadumise piirile viinud

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) aastaraportist selgub, et 52% maailma merede kalavarudest on ülepüügiga kadumise piirile viidud. Neljandikust kalade asurkondadest püütakse välja rohkem, kui nende püsimajäämiseks on lubatav. Maailmamerede kalavarud võivad lähima 35 aasta jooksul väheneda peaagu kaks korda. Selles on süüdi kliimamuutused ja inimeste hoolimatu käitumine, mis väljendub ülepüügis ja reostamises, kirjutab oma aruandes Üleilmse Loodusfondi WWFi Vene mereprogrammi juht Konstantin Zgurovski. “Muu hulgas puudutab see ka mereimetajate ja -lindude massilist hävimist – seda mõjutab nende toidulaua moodustavate merefauna ülepüük,” lisas Zgurovski WWFi aruandes. WWFi andmetel on üle maailma kalapüügiga seotud rohkem kui 120 miljonit inimest ning igal aastal sellest teenitav kasum moodustab umbes 55 miljonit USA dollarit. Rahvusvahelisest uurimusest selgub, et kui praeguse mahuga kalapüük jätkub, siis on 2048. aastaks kalavarud hävinud. Sajandi keskpaiku ei ole maailma meredes enam kalu, mida püüda, teatab ajakiri Science BBC vahendusel.http://forte.delfi.ee/news/teadus/wwf-maailma-kalavarud-vahenevad-90-vorra.d?id=64601012 http://uudised.err.ee/index.php?0571789 http://www.epl.ee/news/valismaa/uurimus-sajandi-keskpaigaks-on-maailma-kalavarud-otsas.d?id=51062793

Liha on kõige ebaökonoomsem ja ebaefektiivsem toit

20121211-PAPER01_REV01_Fig10_WF-consumption2

Ülemaailmne lihatööstus on alla kugistanud üle kolmandiku maailma põllumajandusmaast ja ära kaaninud tohutu hulga maailma fossiilkütuse varudest nii, et ainult väike osa maailma elanikkonnast võib nautleda maailma toiduahela ülemises otsas, sellal kui sadade miljonite ülejäänute osaks on alatoitlus, nälg ja surm.

Loomade kasvatamine toiduks on kohutav viga loodusressursside kasutamisel, mitte ainult maa, vaid ka vee suhtes. On kindlaks tehtud, et liha tootmine nõuab 8 korda rohkem vett, kui seda oleks vaja juurvilja ja teravilja kasvatamiseks. See tähendab, et samal ajal kui miljonid inimesed kogu maailmas nälgivad, kasutavad teised tohutuid alasid viljakat maad, vett ja teravilja üheainsa eesmärgiga – süüa liha, mis tasapisi lõhub inimeste tervist. Ameeriklased tarbivad tänu lihaloomade kasvatamisele rohkem kui tonn teravilja inimese kohta aastas, samal ajal kui maailmas keskmiselt inimene tarbib aastas 181 kilo teravilja. Kunagine ÜRO peasekretär Kurt Waldheim on öelnud, et peamiseks nälja põhjuseks kogu maailmas on rikaste riikide toidutööstus, ja ÜRO on tungivalt soovitanud nendele riikidele vähendada lihatarbimist. Paljude teadlaste meelest seisneb toitumisvaldkonna globaalse kriisi probleemi õige lahendus selles, et järk-järgult asendada lihatoit taimetoiduga. “Kui me oleksime taimetoitlased, võiksime unustada, mis on nälg sellel maal. Lapsed sünniksid, kasvaksid hästi toitudes ja saaksid elada õnnelikku ja tervet elu. Loomad saaksid elada vabaduses, loomulikes tingimustes, selle asemel, et tohututes kogustes kunstlikult paljuneda ja seejärel sattuda tapamajja”. (B. Pinkus – “Juurviljad – hüve peamine allikas”).

FAO käsitles seda teemat 2006. aastal avaldatud uurimuses “Kariloomade pikk vari: keskkonnaalased küsimused ja valikud”. Raporti kohaselt läks ainuüksi 2002. aastal kariloomade toiduks 670 miljonit tonni teravilja, mis moodustab ülemaailmsest viljasaagist kolmandiku. Probleem on, et üha suurem hulk maailma haritavast maast toodab söödavilja, mis puudutab otseselt toidu taskukohasust maailma kõige vaesemate inimeste jaoks. Veelgi hullem on aga see, et FAO hinnangul maailma lihatoodang 2030. aastaks kahekordistub, mis tähendab, et veel suurem osa allesjäänud põllumaast toodab inimtoidu asemel loomasööta.

Teravilja kasutamine liha saamiseks on meeletu raiskamine. Statistika, mille avaldas USA põllumajandusministeerium, tunnistab seda, et ühe kilo liha saamiseks on tarvis sööta loomadele 16 kilo teravilja. (Sealsamas lk 10). Oma raamatus “Dieet väikesele planeedile” laseb Frances Moore Lappe meil ette kujutada, et me istume suure biifsteegitaldriku ees. “Aga nüüd kujutage ette, et samas ruumis istub 45-50 inimest, ja igaühe ees on tühi taldrik. Teravilja, mida kulutati teie ühele biifsteegile, jätkuks küllaga, et täita kõigi nende viiekümne inimese taldrikud pudruga”.(Sealsamas lk 235). Rikastes riikides toidetakse kariloomi mitte ainult oma viljaga, vaid ka valgurikaste toiduainetega, mida ostetakse vaestelt riikidelt. Georg Borgström, toiduainete jaotuse geograafia spetsialist, märgib, et kolmandik aafrika maapähkli saagist (valgu sisalduse poolest ei jää maapähkel lihale alla) läheb rikaste riikide kariloomade ja lindude söödaks. (Georg Borgström, tsiteeritud Frances Moore raamatu järgi, Diet for a Small Planet, p 25).

Kui selle asemel, et toita viljaga kariloomi, me säilitaksime vilja ning jagaksime vaestele ja nälgivatele, me saaksime kerge vaevaga toita kõiki kroonilises alatoitluses inimesi terves maailmas. Kui me sööksime kasvõi poole sellest lihast, mida me sööme, saaksime kokku hoida sellise toidukoguse, millest jätkuks, et toita kõiki arenevaid riike. Traagiline ja šokeeriv tõde seisneb selles, et 80-90% kogu Ameerikas kasvatatavast teraviljast läheb loomasöödaks. Harvardi dietoloogi Jean Mayer’i hinnangutel vabastaks lihatootmise vähendamine vaid 10% võrra nii palju teravilja, et seda jätkuks 60 000 000 inimese toitmiseks. (Jean Mayer, tsiteeritud USA toitlustamise-, rahvastiku vajaduste ja toiduainetestrateegia-alasest ettekandest USA Senati valimiskomisjonis(Washington, D.C.: February 1977), p. 44).

Enamus ameeriklasi tarbib igapäevaselt lubatud valgunormist kaks korda rohkem. Üks nael (453 g) liha valku on 12 korda kallim kui sama kogus taimset valku. Organism on võimeline omandama ainult 10% lihas sisalduvatest valkudest ja kaloritest. Sööda kasvatamiseks kariloomadele kasutatakse tohutuid maa-alasid. Seda maad saaks kasutada palju viljakamalt, kui kasvatada seal teravilja, uba või teisi kaunviljalisi. Näiteks pullide kasvatamisel on ühe naela (453 g) lihavalgu saamiseks vaja 1 aaker maad sööda kasvatamiseks, aga kui külvata samale maale sojaube, siis me saame ligikaudu 8 kilo sojaube! Teisisõnu, selleks et süüa liha, on tarvis 17 korda rohkem maad kui selleks, et süüa sojaube või teisi kaunviljalisi. Samas kaunviljad toodavad valku pindalaühiku kohta kümme korda rohkem ja lehtjuurviljad koguni 15 korda rohkem, kui saadakse näiteks loomalihast.

Sel määral, kuidas suureneb liha tootmine, ostavad rikkad riigid aina rohkem ja rohkem leiba sigadele ja kariloomadele söödaks. Leiba, mida varem kasutati söögiks inimestele, hakati müüma kõige kõrgema hinnaga, määrates seega surmale lugematu hulk inimesi. Liha – see on toit, mida tarbib vähemus enamuse arvelt. Liha tootmiseks läheb kariloomade söödaks teravili, mida võib kasutada inimeste toitmiseks. USA põllumajandusministeeriumi andmetel kasutatakse enam kui 90% USA-s toodetavast teraviljast kariloomade ja lindude, lehmade, sigade, lammaste ja kanade nuumamiseks. (Frances Moore, Diet for a Small Planet, New York Ballantine Books, 1975, p. 12).

Tegelik küsimus on, kas seisus, kus naftahind kergitab toiduhindu, peaksime söötma vilja loomadele või hoopis inimestele. Ja sellest pole ükski maailma liidritest valmis rääkima.

http://ucsusa.org/food_and_agriculture/our-failing-food-system/industrial-agriculture/cafos-uncovered.html

Kliima soojenemine

Olukorras, kus naftahind jätkab tõusmist – saab lõhe ületoidetud rikaste ja alatoidetud vaeste vahel ainult laieneda, viies maailmani, kus aplus elutseb keset nälgimist. Asja teeb veelgi hullemaks see, et lihatoodang on kliimamuutuse tähtsuselt teine põhjus. Kui rikkamate inimeste toitumine põhjalikult ei muutu, siis ei tarvitse tsivilisatsioon ellu jääda.

Loomakasvatustööstus tarvitab ühe naela (0,45 kg) teraviljaga toidetud loomaliha tootmiseks ühe galloni (3,8 liitrit ) väärtuses bensiini. Selleks et rahuldada keskmise neljaliikmelise perekonna aastast lihavajadust – see on umbes 260 naela –, läheb tarvis üle 260 galloni fossiilkütust. Kui see kütus ära põletada, vallandub atmosfääri 2,5 tonni süsihappegaasi – sama palju kui keskmine auto paiskab atmosfääri kuue tavapärase sõidukuuga.

Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli esimees Rajendra Kumar Pachauri ( 2007. aasta Nobeli rahupreemia kaaslaureaat), on palunud tarbijaid üle maailma, et need vähendaksid esimese sammuna kliimamuutuste vastu oma lihatarbimist.

ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni uurimus teatab, et kariloomad annavad 18 protsenti kasvuhoonegaasidest. See on olulisem kui transport. Sellal kui kariloomad annavad üheksa protsenti inimtegevusega seotud süsihappegaasist, toodavad nad märksa suurema koguse märksa kahjulikumaid kasvuhoonegaase. Kariloomad tekitavad ka emissioonidest 65 protsenti lämmastikoksiidide, mis pärineb valdavalt sõnnikust. Kariloomad väljutavad veel 37 protsenti inimtegevusega seotud metaanist – gaasist, mis mõjutab planeedi soojenemist 23 korda rohkem kui süsihappegaas.

Reaalsete “toiduainete puudujäägi” taga seisvate faktide uurimine on alus mõistmaks, kuidas me saaksime õigesti kasutada maailma ressursse.

http://www.epl.ee/news/arvamus/jeremy-rifkin-toidukriis-ja-kliimamuutus-salajane-seos-lihaga.d?id=51135783 http://www.fao.org/newsroom/en/news/2006/1000448/index.html http://news.bbc.co.uk/2/hi/science/nature/7600005.stm http://www.time.com/time/health/article/0,8599,1839995,00.html http://pubs.acs.org/doi/abs/10.1021/es702969f