Eestlaste toitumine minevikus ja olevikus

Tänapäeva ühiskonna üheks suurimaks terviseriskiks on vale toitumine ning sellest tingitud erinevad haigused. Hoolimata sellest, et meie kaubandusvõrgud on pungil täis toidukraami ning meditsiini areng on olnud plahvatuslik, ei ole inimkond tervemaks muutunud. Vastupidi, vohama on löönud kõikvõimalikud terviseprobleemid, milles eestlased on enamiku Euroopa riikidega võrreldes esikohal.
Eestlased ise arvavad, et toituvad tervislikult, kuid statistilised näitajad väidavad midagi muud.
Tegelikkuses puudub viiendikul täiskasvanud elanikkonnast ettekujutus isegi kõige üldisematest tervisliku toitumise soovitustest. Eestlase igapäevane toit on väga üksluine. Liiga vähe tarbitakse erinevaid köögivilju, kaunvilju, kala, leiba, puuvilju ja marju. Ülemäära aga “ halbu” rasvu, soola, suhkrut, poolfabrikaate, rafineeritud tooteid ning alkoholi. Eriti kehvad on laste toitumisharjumused, kes tarbivad liigselt karastusjooke, maiustusi ja krõpse. Umbes 30 % lastest tekivad toitumisest tingitud terviseprobleemid juba enne kooli.

Kuigi enamik eestlasi on kuulnud tervisliku toitumise vajalikkusest, ei soovi mõned inimesed vaatamata terviseprobleemidele midagi oma menüüs muuta. Tihti väidetakse aga nendegi hulgas, kes peavad lugu tervislikust toidust, et eestlastele omane rahvustoit ongi sealiha, kartul ja kaste, hapukapsas ja verivorst. Kõrvale piim ja leib ning magustoituks kissell, mannavaht või kama. Vaadates ajas kõigest paarsada aastat tagasi selgub, et päris tõsi see siiski ei ole. Lisaks sellele on tänapäeval isegi nii naturaalse kõlaga toidud täis keemilisi lisaaineid. Veelgi enam, praeguse elustiili juures on selline toidukombinatsioon ka üsna raskesti seeditav ning ebapiisava toiteväärtusega. Neile, kes tahaksid õppida tervislikult toituma, osutub orienteerumine kaupu täis toidulettide vahel, kus üks toode on ahvatlevam kui teine, raskeks ja keeruliseks ülesandeks. Kõige tähtsamad tervisliku toitumise põhimõtted ei ole aga tegelikult kuigi palju muutunud juba aastatuhandeid.

Mida me üldse teame oma esivanematest ja nende elust-olust

Arvatakse, et loomade järel rändavad jahimehed võisid Eestisse sattuda pärast jää sulamist ehk umbes 10 000 -12 000 aastat tagasi. Mõned aga arvavad, et eestlased jõudsid siia umbes 5000 aastat tagasi. Teadlased vaidlevad ka selle üle, kust nad õieti tulid. Vanasti arvati, et eestlased tulid idast, nüüd aga hoopis, et lõunast.

Teateid eestlaste söömistavadest enne 19. sajandi teist poolt on samuti üsna napilt. Teada on, et toit oli äärmiselt ühekülgne ja kasin tänu kliimale ja kiviklibusele põllumaale, oma osa mängisid kindlasti ka sõjad ning eestlaste aastasadu kestnud raske orjapõlv. Rahva mälestuste põhjal teatakse veel, et 19. sajandi alguses oli toiduks olnud aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli olnud nii rabe, et murenes söömisel puruks ja tuul kandis selle laiali. Kõneldi, et “allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma”. Ikaldusaastatel ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu-urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus niisugunegi leib haruldaseks. Siis tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi- ja ohakasuppi.

Sellest hoolimata ei pidanud mitmeid põlvi tagasi elanud inimesed kuigivõrd muretsema südame-veresoonkonnahaiguste, diabeedi, rasvumise, osteoporoosi, HIV, kasvajate, viljatuse, kõrge vererõhu ning dementsuse pärast. Järelikult oli meie esivanemate menüü kordi tervislikum. Uurides erinevaid loodusrahvaid, kes toituvad tänapäevalgi sarnaselt meie kaugete esivanematega, on sageli selgunud, et heaoluühiskonna haigused ei ole nendeni jõudnud. Vanasti tehti enamasti palju tööd, siis vajasid ravimist raskest tööst kurnatud liikmed, nakkus-, kopsu- ja silmahaigused. Kimbutasid ka katk, nälg jms. Sõjaperioodil raviti haavu ja põletikke. Ravimid tulid otse loodusest – mesi, süsi, kusi, taimed, muld, savi, kivid, vesi, tuli. Selles on suur sarnasus India traditsioonilise raviviisi ajurvedaga, kus öeldakse, et kõik ümbritsev mõjutab meid kas ühes või teises suunas, olles millelegi alati kasulik. On teada rahvapärimusi, kus Venemaal arvati, et kõige vägevamad ravitsejad elavad Eestis. Mida enam inimene „targemaks” on saanud, seda enam soovib ta kasutada vaid eriti tõhusaid ja kiireid raviviise. Nii on kaotatud ka osake algsest tunnetusest, teadmisest ja oskusest.

Toidud siis ja praegu

Võrreldes toiduvalikut tänapäeval ja kõigest 200 aastat tagasi, on praktiliselt kõik muutunud. Siis olid traditsioonilised toidud läätse-, hapukapsa- ja oasupp,ª paksukapstaª sealihaga, kört, leem, kaerakile ehk kiisla, käkk, odrajahupuder ning tänapäevalgi tuntud verivorst, kama ja hiljem sült. Toiduvalmistusviisidest olid vanasti põhilised pajas keetmine ja hautamine, hapendamine ja toorelt söömine. Praadimine, suitsutamine ja ahjus valmistamine lisandusid hiljuti. Kartuleid, liha ja kastet hakati hakati valmistama alles 20 saj. alguses. Tanguvorste ja verivorste tegid vanad eestlased samuti, kuid vorsti koostis on tänaseks tundmatuseni muutunud.

Magustoite hakati valmistama alles käesoleva sajandi algul. Õllesuppi, sõirapudi jt. magustoite valmistati “linnumagusa” e. mee abil, kuna suhkur oli talurahvale kättesaamatu. Vanasti kütiti metsloomi ning korjati kõiki tänagi tuntud metsamarju, samuti seeni, pähkleid ja metsmesilaste mett. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusaimaid arstirohtusid. Marju söödi värskelt niisama või koos meega maiuseks.

Esialgu söödi mets- ja merelindude, hiljem kodulindude mune. Tavaliselt mune keedeti, tehti ka munaputru. Munaroog oli siiski pühaderoog.
Kala oli igapäevase toiduvaliku väga oluline osa. Kaladest söödi pikka aega kõige rohkem silku (räime), nüüd aga lõhe ja forelli, kuid sedagi üsna harva. Suurt rolli mängisid kaunviljad. Enim kasutatavad olid hernes, põlduba ja lääts. Tänapäeval aga ei tea paljud inimesed isegi seda, kuidas lääts välja näeb, rääkimata nende igapäevasest tarbimisest.

Esimene teravili, mida eestlased II aastatuhandel e.m.a. viljelema hakkasid, oli oder, I aastatuhandel m.a.j tunti juba ka rukist ja kaera. Sel ajal kasvatati ka tatart ja kaunvilju – hernest, läätse ja põlduba. Teraviljadest olid 19. sajandil enim kasutatavad oder ja rukis. Kaer oli algselt pigem loomasööt ning nisujahust tooteid söödi vaid pidupäevadel. Kama koosneb rukkist, nisust, odrast ja hernest ning need viljad said omavahel kokku segatud leidlikkuse ja kokkuhoidlikkuse tulemusena. Enne uute teraviljade salvedesse panekut korjati salvede põhjast kokku eelmise aasta viljade jäänused, mis segati kõik kokku, pesti tolmust puhtaks, keedeti läbi, kuivatati ning jahvatati jahuks. Tänapäeval on aga teraviljadest vaieldamatult number 1 nisu, mida saab nii otseselt kui peidetud kujul väga paljudest toodetest, eelkõige rafineeritud kujul. Vanasti peeti kõige tähtsamaks toiduks rukkileiba. Rukis on praegugi au sees, aga tagaplaanil. Õnneks on kodune leivategu tänapäeval taas uue hoo sisse saanud.

Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Kapsaid hapendati ja hautati. Hapendamisprotsessi kiirendamiseks kasutati jõhvikaid. Kui sibulat ja kapsast tunti kindlasti juba 12.–13. sajandil, siis näiteks paprika ja tomat ilmusid meie toidulauale umbes 100 aastat tagasi. 16.-17. sajandil hakati eelkõige mõisaaedades kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolel hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. 19. sajandi lõpuks olid need aedviljad jõudnud ka talunike aedadesse. Eestlastele põhitoiduks saanud kartul on aga pärit hoopis Lõuna-Ameerikast. Alates 1740-ndatest võis kartulit kohata Eesti mõisates, põhiliselt küll ilutaimena, alles 19. sajandil sai temast Eestis oluline toiduaine. Enne seda suhtus eestlane kummalistesse mugulatesse väga suure umbusuga. Laialdane kartulikasvatus võttis Eestis maad 1870-ndatel. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal või keedeti koorega ja söödi silgu või seentega. Kartul kirjutas meie toidulaualt välja aga naeri ja kaalika ning vähendas ka kapsa ja kaunviljade osakaalu.

Tuntumateks maitseaineteks olid petersell, aedruut, sibul, rõigas, küüslauk, aedtill, kummel, salvei, mädarõigas, aedseller, sibul ja unimagun. 13. sajandi alguses võidi kasutada toitude maitsestamiseks lauke (karulauku), punet, nõmmliivateed. Võimalik, et ka metspipart. Oma koht maitsemeele kõditamisel oli ilmselt kadakamarjadel ja varakevadistel kuusekasvudel.

Puuviljakasvatuse kohta leidub kirjalikes allikates napilt teateid. Algselt kasvatati õunu ja pirne, hiljem lisandusid neile kirsid, küdooniad, ploomid ja kreegid. Kuna põld oli talupoja toitja, sai see viljakaima maalapi endale. Viljapuid istutati esialgu viletsamale pinnale elumaja ümbrusse. Kuna hoonete juures oli ruumi vähe, istutati puud ligistikku. Sageli paigutati marjapõõsad ridadesse puude alla. A. W. Hupel kirjutas 1777. aastal nii: “Harva on talumehel puuviljaaed: kõige rohkem mõni üksik õunapuu või kirsipuud. Oma aedades kasvatab ta vaid kapsast, kaalikat, kanepit ja ube; põllul naereid.” Viljapuude istutamine ning elamise ümber ilu ja korra loomine kogus hoogu alles talude päriseksostmise ajal 19. sajandi teisel poolel. Tartu ümbruse ja Mulgimaa talupojad kogusid jõukust linakasvatusega.
Keskajal oli nõutuimateks impordiartikkliteks sool ja heeringas. Suhkru osa jäi tagasihoidlikumaks. Palju saabus vürtse ja puuvilju: ingver, pipar, nelk, safran, kaneel, muskaatõied ja -pählid, kalgan, kardemon, paradiisitera, nelgipipar, kalmus, rooma köömen, kubeebpipar, loorber, aniis, oliivid, ussipujuseemned, viigimarjad, sidrunid, datlid, apelsinid, kreeka pähklid, humal. Teraviljadest imporditi tõenäoliselt riisi ja hirssi. Piimasaadustest erinevaid sorte juustu.

Kuni 20.saj. alguseni oli kohvi tarvitamine peaaegu tundmatu. Eestlasete tavaliseks joogiks oli taar ehk kali. Valmistati ka kadakamarjajooki või teed. Meejooki või meeõlut, valmistati meest, veest ja pärmist. Kevadeti joodi kasemahla. Pidulikeks tähtpäevadeks pruuliti õlut. Paremad palad, millega eestlased vanasti külalisi võõrustasid, olid veel 18. sajandi keskpaigaski puhtast jahust rukkileib, või, mesi ja pekk.

Värsket liha ja piima söödi-joodi väga harva

Lihaloomaks oli peamiselt siga; veist peeti piima saamise eesmärgil ning söögiks tapeti vaid vanad lehmad. Lambaid kasvatati villa saamise eesmärgil ja söödi vaid viimases hädas. Poolkodustatud siga kasvatati vabapidamismeetodil: suvel vaatasid kärsad ise, mida metsatukast leidsid, talvel paluti põrsastega emised rehe alla, kus neil lubati süüa hobusepabulaid. Sead tapeti mihklipäeva paiku ning pandi talveks tünni sisse soola – peale jäid “paremad palad” ning allapoole vähematraktiivsed kehaosad. Vastlapäevaks jõuti tünni põhja, kus olid järele jäänud seajalad, millest keedeti hernesuppi. Toiduks kasutati kogu loom. Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina tera-, kaun- ja aedviljatoitudele. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist.

Liha otsasaamine langeb ajaliselt kokku ka paastuajaga, millel oli vanarahva seas oluline tähendus nii hinge kui keha puhastamisel. Suure paastu ajal ei söödud liha, muna, piima ja mõnel pool ka kala. Praegu enam paastupidamine selles kontekstis nii populaarne ei ole.

Sealiha troonib siiani esikohal, kuid selle tugevaks konkurendiks on saanud broileriliha. Suurenenud on ka söödavad lihakogused, kahjuks töödeldud lihatoodete arvelt nagu vorstid, singid jne. Tänapäeva koduloomaliha on aga tunduvalt rasvasem ning tema rasvhappekoostis pole enam sama kasulik kui vanasti.

Tuhat aastat tagasi lüpsis lehm umbes sama palju kui kits. Veel 19. sajandi hakatuseks oli keskmine piimatoodang lehma kohta alla 1000 kilo aastas. Tänapäeval lüpsab hea lehm aastas 8000 kilo või rohkem piima. Murrang piimatööstuses toimus umbes 150 aastat tagasi. 1885. aastast on teada, et Tallinnas müüdi keefirit, mida kutsuti piimaviinaks. Peamiselt tarbiti vanasti hapupiima. Vähem piima, petti, kohupiima ja sõira. Piima ja hapupiima rüübati tavaliselt pudru, kartuli või leiva kõrvale, rõõska piima lisati harvem ka putrudele ja suppidele keetmisel. Võid kasutati toiduks väga harva. Koort peaaegu ei tarvitatudki. Ainult harukordadel valmistati jõukamates taludes 19 saj. lõpul toite koorega. Vaatamata piima ja piimatoodete tarbimise järsule kasvule viimase 150 aasta jooksul, diagnoositakse osteoporoosi aina rohkem.

19. saj. lõpul ja 20.saj. algul hakkasid toimuma uued muutused toitumistavades
Eesti külades levisid uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid ka esimesed kokaraamatud. Kasvas poest ostetava toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute, linnatoitude ees. Järjest rohkem võitsid poolehoidu saiad ja koogid. Tangupuder asendati manna- või riisipudruga, lauale ilmus heeringas. Kadusid vanade toitude erinimetused. Körti, leent ja rooga hakkasid nooremad nimetama suppideks. Alles 1920 a. on pärit sellised toidud nagu kartulisalat, marineeritud kõrvits ja hapukurk, maksapasteet, kotletid, kartulipuder, kapsarullid, kissel, mannavaht, plaadikoogid jms.

Pärast Teist maailmasõda said Eesti toitumistavad mõjutusi ida poolt; sööklatesse ja restoranidesse jõudsid bors, seljanka, rassolnik, hartsoo, pelmeenid jms. Tunda andis samas toiduainete ja eriti maitseainete piiratud valik.

Nõukogude ajal oli meie toit küll enamjaolt ise kasvatatud ja suhteliselt E ainete vaba, kuid samal ajal võidutses suhkru, soola ja äädika kõrgajastu. Põhimõtteliselt keedeti ka enamus toitu sõna otseses mõttes surnuks. Kurke ja seeni hakati hapendamise asemel marineerima äädikaga. Nõukogude aja lõppedes hakkasid levima kiirtoitlustus ja välismaised pakitoidud.

Kokkuvõtteks

Tänapäevane toit sisaldab inimorganismile raskesti seeditavaid ja elutähtsate toitainete omastamist takistavaid aineid. Meie menüü on nii lühikese aja jooksul drastiliselt muutunud. Meie peamised füsioloogilised vajadused on aga jäänud samasugusteks ning me saame neid täita erinevaid toitaineid tarbides. Evolutsioonilised muutused võtavad väga pikka aega ning selleks kuluks sadu tuhandeid aastaid, enne kui meie kehad tänapäevase toitumisega harjuksid. Ka inimeste füüsiline koormus on aja jooksul tunduvalt vähenenud ning me ei vaja enam nii palju toitu kui vanasti.

Et tervislikult toituda, ei ole vaja minna koopasse tagasi. Kuigi maailm ja inimesed meie ümber muutuvad, on võimalik teha oma toitumises ja elustiilis tervislikke valikuid ka tänapäeval. Ehk siis tarbides mitmeksesist, loomulikku, vähetöödeldud, lisaainetevaba, võimalikult värsket ja mahedalt kasvatatud toitu ning piisavalt puhast vett. Arvestades, et toit oleks vähemalt 80% taimne ja mitte rohkem kui 20% loomne. Oluline on ka piisav liikumine. Sellist elustiili viljeledes säilitaksid inimesed puhtamana ka keskkonna, mis omakorda tuleks kasuks tervisele. Loomuliku toidu söömine pole hetkeline trendidieet, vaid kogu inimkonnale omane elustiil, mida järgides on võimalik elada tervisest pakatavat täisväärtuslikku elu .

Kasutatud allikad
•www.eestitoit.ee
•http://www.epl.ee/artikkel/488394
•http://ortosetokoguv.wordpress.com/nad-on-raakinud/
•http://www.maakodu.ee/print.php?page=18661&grupp=maakodu&artikkel=136
•http://maitseelamused.blogspot.com/2010/11/eesti-kook-mida-see-endast-kujutab.html
•http://www.4.waisays.com/ExcessiveCalcium.htm
http://www.biogeoliit.ee/kagu/tervtoit.pdf
http://www.arstideliit.ee/pdf/rahvastik.pdf
•http://www.erm.ee/?lang=EST&node=1899
•www.toitumisteraapia.com
•http://www.terviseinfo.ee/web/failid/Raamatu_sisu.pdf
•http://www.loodustohter.ee
•http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:52007AR0312:ET:NOT
•http://www.haigekassa.ee/files/est_raviasutusele_tervisedendus_kool_juhend1/Tegevusjuhend_07_preview1.pdf
•http://www.leivaliit.ee/files/1191490688.pdf
•http://dagnitoidublogi.blogspot.com/search/label/AJALOOST

Aluseline ja happeline ehk PH tase meie kehas

Palavik tekib inimesel siis, kui organism on liialt happeline. Et palavik mööduks, tuleb organism võimalikult kiiresti aluseliseks muuta, tarbides sel juhul vaid aluselisi toiduaineid. Erinevate uuringute abil on tõestatud, et haigus ei suuda eksiteerida aluselises keskkonnas ning saab areneda ainult happelistes tingimustes, mis saab kujuneda tänu happelise toidu söömisele, emotsionaalsele stressile, toksiinide kuhjumisele organismis või mistahes tingimustele mis vähendavad rakkude varustatust hapnikuga või toitainetega.

On kaks faktorit, mis ALATI esinevad mistahes vähivormiga – need on on happeline pH ning hapniku puudus. Vähk ja üldse enamik haigusi ei talu hapnikurikast keskkonda ja aluselist pH tasakaalu. Surmava vähiga haigete organismi happelisuse tase on ligikaudu 1000 korda happelisem kui tervel inimesel.

Kui keha pH ei ole tasakaalustatud, ei suuda keha efektiivselt omastada vitamiine, mineraale ja toitaineid ning toidulisandeid. Samuti blokeerib peensooles seetõttu esinev lima vitamiinide ja mineraalide imendumist, langetab rakkude energiatootlikkust ja kahjustunud rakkude taastumisvõimet, samuti organismi isepuhastumisvõimet raskemetallidest, luues soodsad tingimused kasvajate arenguks, nõrgestab keha võimet toota ensüüme ja hormoone ning muudab keha vastuvõtlikuks rasvumisele ja paljudele muudele tervisehädadele. Liighappesus nõrgendab ka inimese seedesüsteemi, takistades aminohapete täielikku lagunemist ning põhjustades sageli toiduallergiaid.
Kui keha on liialt happeline, hakkab ta tootma rasvarakke, et siduda ja ladestada nendesse liigsed happejäägid. See on vajalik, et hoida mürgid eemal meie elutähtsatest organitest, säästmaks neid kahjustustest.

Samas võib ülihappesus põhjustada ka alakaalu, kui organismis neile soodsates happelistes tingimustes on vohama löönud pärmseened. Pärmseened kasutavad ära meie toitaineid – nad võivad vähendada toidu keemilist ja mehhaanilist imendumist isegi kuni poole võrra, mis tekitab toitainete puuduse – tulemuseks on väsimus, nõrkus, haiglane tunne. Alakaal on organismile isegi ohtlikum kui ülekaal, sest rasvarakkude puudumisel ladestuvad happejäägid otse elutähtsatele organitele. Ilma valkudeta ei suuda organism moodustada ka uusi kudesid, toota ensüüme, hormoone ega teisi keemilisi ühendeid, mis on olulised rakuenergia tootmiseks ja elutegevuseks.

Happeline keha varastab rakkudelt hapnikku ja võimaldab kahjulikel patogeenidel ellu jääda. Kui keha on liiga happeline, siis toitaineid ei omastata efektiivselt ja toidulisandid ei toimi. Kehast ja luudest viiakse hapete neutraliseerimise eesmärgil hoopis välja vajalikke mineraale nagu kaltsiumit, magneesiumit, kaaliumit ja naatriumi.

Hea tervise hoidmise huvides oleks mõistlik süüa 70-80% aluselisi ning 30-20% happelisi toiduaineid, tarbida piisavalt vedelikku, anda kehale mõõdukalt füüsilist koormust ning vältida emotsionaalse stressi teket. Negatiivsed tunded ja mõtted, nagu näiteks enesehaletsus, solvumine, viha jmt. muudavad keha kordi rohkem happeliseks, kui happelise toidu söömine.

Nii tugevad leelised kui ka happed on mürgid. Nad kõrvetavad sarnaselt. Happeline keskkond soodustab vabade radikaalide teket. Vabad radikaalid soodustavad vähki. Loomulikul teel ilma ravimiteta pole võimalik liiga leeliselist keskkonda inimese kehas tekitada.

Happeliste jääkainete tekkimist ei ole võimalik vältida. Hoides aga tervislikku elustiili ja keskkonna mõjutusi kontrolli all ning süües rohkem aluselisi toiduaineid, saame märkimisväärselt vähendada meie kehas tekkivate jääkainete hulka. Kui me kehal jääkainetest vabaneda ei aita, võib meid tabada üle- või alakaal, väsimus, haigused, masendus.

Jääkained ladestuvad iga inimese nõrgimatesse kehapiirkondadesse. Osadel äärmuslikel juhtudel on happeliste elementide kuhjumine nii suur, et see hakkab hävitama terveid rakke enda ümber. Terved rakud peavad hoidma kergelt aluselist pH-taset. Osad rakud muudavad oma valemit, et jääda ellu happelises keskkonnas, mis on vähi algus. Isegi kui pahaloomulised kasvajad on täielikult kirurgiliselt eemaldatud, siis niikaua kui selles kohas jäävad alles happelised tingimused, on uute kasvajate tekkimine samas piirkonnas üsna tõenäoline. Selle järgi, millistes kehaosades jäägid kuhjuvad, võib järeldada millised täiskasvanu haigused võivad ilmneda. Perekonniti võivad need kohad olla sarnased. See seletab ka teatud haiguste pärilikkuse.

Happelisuse soodustajad:

Antibeebipillid. antibiootikumid, suitsetamine, alkohol, narkootikumid, kohv, must tee, happeline toit – rafineeritud, töödeldud toidud, lein või šokk, magamatus, nälgimine paracetamol, vale hingamine, vähe vett, vähene liikumine, liigne sportimine.

Keha leelisuse tõstmine:

Aluseliste toiduainete tarbimine, kuivharjamine, mõõdukas liikumine, piisav uni, allikavee joomine, saunas käimine, stressi vältimine, probiootikumide tarbimine (hapendatud kurkgid ja hapukapsad). Hea on ka sigurijuur, maapirn või võilillejuur. Vältida liigset vaktsineerimist ja ravimeid.

Suurimat happelist jääki tekitavad:

Lihatooted, liha, valge jahu ( valged makaronid ja riis), nisujahust küpsetised,suhkur ja seda sisaldavad tooted (maiustused, karastusjoogid jne) , alkohol,töödeldud toit (keedetud, praetud, rafineeritud, homogeniseeritud), mitmed kalad ja mereannid, kohv, kaunviljad, teraviljad, piimatooted (eriti juustud) jogurtid, poolfabrikaadid, rämpstoit, kuumtöödeldud proteiin (praetud, keedetud, grillitud toit; toitu tuleks kuumutada umbes 70 ˚C juures), lisaained toidus (eriti tuleks vältida maitsetugevdajaid), nätsu närimine (karbamiid, mida suhkruta nätsu pannakse on tegelikult kusihape).

Aluselist jääki tekitavad toiduained on:

Idud, ananass, kurk, mango, maasikas, kiivi, melon, arbuus, papaya, mustikas, vaarikas, kapsas, seller, lehtsalat, spargel, sidrun, laim, merevetikad, soja kaste, miso, redis, hirss, tatar köögiviljad, toores liha (sageli on rasedatel toore liha isu), paprika, peet, pirn, india pähklid, mandlid, rosinad, suvikõrvits, virsik, õun, banaan ja greip.

Nagu näha, on aluselised toidud eelkõige aedviljad, marjad ja puuviljad – vaid neist toitudest ei suuda organism ammutada kõiki elutegevuseks vajaminevaid toitaineid, vitamiine ja mineraale. Seetõttu tulekski optimaalsel määral tarbida ka happelisi toiduaineid. Soovitav on süüa koos aluselise toiduga ühte happelist toitu korraga, sel juhul suudab organism happelise jäägiga hõlpsamini hakkama saada, mitme happelise toidu samaaegsel tarbimisel võtab organismil happelise keskkonna likvideerimine kordi kauem aega. Täielikult aluselisele toitumisele võiks mõelda, kui on vaevamas mõni tõsisem tervisehäda või ülekaal.

Oma organismi pH-d võid mõõta näiteks apteekidest saadava lakmuspaberiga. Mõõda sülge või uriini hommikuti enne söömist. Taotluslik väärtus on uriinil 5,8 ja süljel 7,0 PHd.