Home » Toitumine » Taimetoitlus (page 2)

Taimetoitlus

Toortaimtoitlaste toitude valmistamis õpetus

Toortaimetoitlus ei ole uus trend. Seda on harrastanud inimene juba  aegade algusest peale.

Toortoitlus on taas au sisse tõusnud juba 100 aastat tagasi ka meil sii Eestis. Toor-taimtoitlaste toitude valmistamisõpetus-selline on raamatu pealkiri, mille kinkis mulle üks mu vana hea tuttav Heiki( thank you, thank you, thank you). Raamat on trükki antud Tartus 1939 a. Kirjutanud on Õp. A. Lepp
Raamatu taha on kirjutatud, et varem ilmunud A.Lepp ” Taimetoidu eetilised alused ja areng”. Hind 10 s.

Kuna kõneall olevat raamatut enam loomulikult müügil ei ole, siis ei raatsi seda ka ainult endale hoida, vaid toksin siit mõned peatpükid ka üles teistele lugemiseks.

Raamatu esilehel ” Igastu inimene ei puuduta oma huultega midagi, mis loomast on”.

Eessõna

Käesolev raamat käsitab taimetoitlaste toortoidusse puudutavaid küsimusi ja annab põhimõttelisi jooni toortoitude valmistamisest ning nende koostamisest.
Kuna taimetoitluses on kaks voolu: keedutaimtoitlased ja toortaimetoitlased, siis ka kahesugune toitude valmistamisviis. Keedutoitlased tarvitavad toitudeks ja nende valmistamiseks ka looma produkte; piima, võid, mune, mett. Ja peale selle soola, suhkrut, küpsetatud leiba ja keedetud ning praetud taimede toite.

Toortoitlased ei tarvita midagi, mis loomast, ega midagi mis loomaga ühenduses. Ei piima ega selle tooteid, ei mune, ei mett, samuti mitte suhkrut ega soola, ka ei keedeta ega küpsetata midagi. Ning kõik mis keemiliselt valmistatud jääb välja, Tarvitatakse vaid üksikuid maitseaineid, minimaalsel määral.

Toortoitlus ei poolda loomade ekspluateerimist ega keetmist. Keetmisel kaotab taimtoit palju oma väärtusest. Paljud vitamiinid, mineraalsoolad ja värsked mahlad lähevad kaduma, seda teavad juba vähegi teadlikud inimesed. Samuti tekitab keedetud toit lima – ja ilaainet. Näiteks jahutoiduga võib kleepida ja kliisterdada, keedetud kartul ja kartulijahu muutub kleepuvaks jne. Keedetud toitude, samuti piimatoodete kaudu organismi tekkinud lima aga peavad A. Ehret, P. Muleford jne. haiguste ja enneaegu vananemise põhjuseks. Peale selle võtab keedutoitude valmistamine vaid ülearust aega ja kulu, ning tulu pole sellest midagi.

See raamat annab täiesti limavabad toidud ja nii, et nendega saab elada täiesti ilma piimata, leivata, lihast hoopis rääkimata. Ei ole näljatunnet ega alatoitlust. Kuni selle ajani pole ilmunud puhast joont, on vaid ilmunud osaliselt toortoite, kuid mitte täies ulatuses ja seepärast ei rahulda nad ka täielist toitlust. Paljud on loobunud sellepärast. Ka ei saa olla mitte mingisuguseid tulemusi, kui üks suutäis süüakse toortoitu ja teine suutäis kohe sinna peale keedetud toitu. See on sama kui ühe käega ehitada ja teise käega kohe maha kiskuda. Peab täiesti hoiduma lima-toitudest.

See raamat on koostatud vastavalt toortoidu põhimõtte nõuetele ülalnenditud kirjanduse ja oma mitmeaastase kogemuste põhjal toortoitlasena. Välja on jäetud palju välismaa toitaineid ja piirdutud rohkem kodumaa saadustega. Ka ei pruugi seda raamatut võtta kui ” kokakunsti ” ülemsaavutist, sest toortoitude valmistamise areng põhjamaades ja põhjamaistest taimedest pole üldse nii pikka arenemisaega läbi teinud kui liha – ja keedutoitude valmistamine. Küll on aga see raamat esmakordne oma kõikehaarava toitainete tarvitamisega, näidates, mida kõik toiduks tarvis on, et toidetud olla, ja kuidas toite lihtsalt valmistada võib. Kuna taimetoitlaste toitude valmistamse järele on juba aastaid nõudmine olnud, siis loodan käesoleva raamatuga seda rahuldada.

Õp. A. Lepp.

Mispärast ollakse taimetoortoitlane?

Taimetoitlane ollakse eetiliste, hügieeniliste ja majanduslike põhjuste pärast.

A. Eetilised põhjused

Inimene tunneb oma sisimas lõpmatut aukartust kogu elava looduse vastu, mis ei luba tal tappa ega tapmist pooldada. “Ära tapa”, ütleb kõrgem eetiline käsk.

Armastus ja kaastunne loomadele kui nõrgemate olevuste vastu on selle eetika kandvaks jõuks.

B. Hügieenilised põhjused.

Toortoit aitab haigusi eemal hoida ja säilitada tervist, nooruse värskust ja pikka iga. On tavaline nähe, et haiguse puhul arstid viivad haige taimtoidule kui “kergemale toidule”. Raseduse ajal toortoidu söömine teeb sünnitamise kergeks, seedimise organite rikete puhul, seedimise terveks, veremügituse puhul vere puhtaks jne.

Eriti Sveitsis ja Saksamaal on palju haiglaid ja sanatooriume, kus muuga ei arstita kui taimtoitude ja toortaimmahladega. Maailmakuulsuse on omandanud juba dr. med. Bicher-Benneri haiglad, kuhu tuuakse otse Aafrikast värskeid juurvilju haigete jaoks. Seal on käinud ka Eestist paljud tuberkuloosi, reuma ja vanadusnõrkuse jne. ravimisel ja hea tervisega tagasi tulnud.

Peale selle on kuulsad veel A. Ehereti asutatud asutused, kus arstitaks nälgimise ja toortoitude ning mahladega, siis veel dr. med. E. Raabe, Rudolf Justi jt. haiglad.
Alles hiljuti saabus sealt toortoidu ravilt 75 aastane vanahärra, kes käimisvõime oli kaotanud. Nüüd teeb aga pikki matku ja. tunneb end 10 aastat nooremana. Ta oli seal olnud vaid kuu aega toormahlade kuuris.

Kõik meie arstid ja teadlikud inimesed on juba teadlikud toortoidu tervendavast võimest, ainult mass, kes haiglaid täidab ei võta seda teatavaks. Eriti kuulsaks on saanus sellise arstimis viisiga dr. med. Rosendorf Tallinnas (https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?36119). Tema kaudu on paljud terveks ja taimetoitlaseks saanud.

A. Ehret ütleb, et kõik haigused eranditult on arstitavasd toortoiduga, sest toortoit ei sisalda ila, lima ega teisi haigust tekitavaid mürke., vaid organismi toitvaid ja puhastavaid mahlu.

Dr. med. H. Balzli loeb üles suuremaid haigusi, millede juures toortoidu vitamiinide tähtsus on tüestatud: impotentsus, steriliteet, tuberkuloos, neerukivid, astma, rahiit, reuma, vähk, hingamise raskused, vanaduse nõrkus jne.

Ei ole enam aeg, kus haigele anti anorgaanilisi ja keemilisi tilku, vaid nüüd antakse orgaanilisi toortoite ja toormahlu.

D. Majanduslikud kaalutlused.

Toortaimtoit tuleb odavam kui liha – ja keedutoit. Ei pruugi arvata, et meie kliimas toortoitlane peab sööma tingimata kalleid välismaa banaane, apelsiine ja viinamarju, et siis vaid võib olla toortoitlane. See on eksitus. Klimaatilised olud ei nõua meilt, et peame asetama end välismaa klimaatilistesse oludesse. Meie toitlusele ja loomusele vastavad juba ka meie taimed. Kohanemine kohalike oludega on kogu looduses ilmnev kindel fakt. Kui troopika inimene higistab kuumas päikeses päev otsa ja peab söömakilode viisi mahlakaid sidruneid ja apelsiine, siis meie päikeselisel ajal aitab küllalt meie maasikaist ja õuntest, sest meie keha auramine ei tarvita üldse nii mahlaseid taimi. Kuna talve jaoks kasvavad meil jälle rasked valgu -ja õlirikkad taimed; nagu herned, läätsed. oad, teraviljad jne. Neid pole troopika elanikule jälle sel määral tarvis, kui meile.

Eskimo põder pole sugugi viletsam kui lõuna steppide pühvel. Kuigi päikeseenergia sisalduvuse vahe toidus on kolossaalne, ei ole mõtet oraval kippuda kuuse alt palmi alla. Välismaa ained jäävad meile ikka maitse – ja luksusaineks, kuna peatoiduks jääb see, mida annab meie kliima, meie aed ja põld, meie oma mets ja maa.

Praegu meil kogu maa orjab vaid loomi: neile niidetakse heina, kasvatatakse vilja, istutatakse juurvilju. Eneste jaoks polegi aega, ainult mis loomast üle jääb, see saab enesele. Tegelikult on välja arvestatud, et 6 – liikmeline perekond võib elada ühel hektaril vabalt ja rikkalikult toortoitlasena. Sealjuures on ta luksuslikult toidetud, kergelt tööd teinud ja palju vaba aega omandanud enese täiendamiseks ja arendamisek sning üldkasulike ettevõtete täitmiseks. Ka kvantumilt ehk mahu poolest ei tarvita ja ei raiska toortitlane niipalju toitaineid kui liha või keedutoitlane.

Näiteks keedetud kartuleid võib süüa suure vaagna täie aga katsugu keegi süüa sama maht toorkartuleid. Esiteks ei tohigi toorkartuleid süüa üle 800 g tema suure kaaliumi sisalduse pärast.800 g. toorkartuleid annab 5 g. kaaliumi, kuid 8 g. kaaliumi on juba surmav. ( Dr. med. H Balzli). Kaalium aga mõjub organismile hästi. Toortoitlane saab tarviliku kaaliumi hulga kätte juba 1-2 kartulist. ja seega on tema söögiisu rahuldatud. Mõni inimene sööb leiba korraga terve kilo korraga ja sinna juurde veel 200 g. liha ja liiter piima, see annab umbes 460 kalorit. Kui nüüd taimetoitlane sööks ka kvantumilt sama palju, siis ta sureks. Samast toidust jätkuks peale tema söömise veel 5 le inimesele. Taimetoitlane võtaks näiteks kilo rukkijahu, 200 g pähkliõli ja liiter tomati mahla. See annab 21980 kal. , seega 18520 kal. rohkem kui lihatoitlase toit. Nüüd suhted 21980: 3460= 5,38. Taimetoitlane üldse ei söö nii palju, seega tulemus, et lihatoitlane raiskab toitu üksinda niipalju, millega 6 taimetoitlast on hästi söönud. Peale selle langevad ära küttekulud ja keetmise vaev ning inimene on saanud isandaks loomariigi üle, milleks ta end praegu petlikult peab ja loeb.

Mispärast taimi võib toiduks tarvitada aga loomi mitte?


Taimi võib toiduks tarvitada seepärast, et taimedes on Elu olev aga loomades on Elu elav. Nende sõnadega on vastatud ka küsimus, kust algab loomariik ja lõpeb taimeriik.

” Üle kõige , mis hingab, hoia kaitsvalt ja pühitsetud Gralist, oma kilp!” M. Kyber.

suurim absurdsus on see, kui jahimees ütleb: ” Ma armastan kogu loodust ” aga ise kõnnib jahti, püss õlal.

Koomilisem mõttelagedus on see, kui naine ütleb: ” Ma armastan loomi, ” aga käes hoiab särisevat lihapanni.

Kui lõpeb loomatapmine, siis lõpeb ka inimeste tapmine.

Kas toortaimetoitlane jõuab füüsilist tööd teha?

Katsed ja vaatlused on näidanud, et taimetoitlased isegi ületavad lihatoitlasi füüsilises töös. Mispärast? Seepärast, et taimetoit ei sisalda endas niipalju happeid kui lihatoit. Happed kogunevad verre ja musklitesse ning toovad esile väsimuse. Taimed aga seevastu ei ole nii hapete rikkad ja ei anna kohe käärimisprotsesse organismi sattudes. Liha iseenesest on soojas kergesti rikkeminev ning üks setsmendik söödud lihast saab enne mädanemistunnused kui sisemahlad neid ümber suudavad töötada. Eriti siis suurel määral kui liha on suus peeneks närimata alla neelatud suurte tükkidena, mida ka taimetoitlane ei tohi teha, vaid kõik peab suus peeneks näritama ja süljega läbi immutama. Niipalju korda peab suutäit närima kui palju suus hambaid on ja peale selle iga puuduva hamba kohta veel kolm korda. Seega saab toit süljega desinfitseeritud ja töödeldud-ei ole ülearust toidu raiskamist ja hapete kogumise võimalust.

Hapetavabad taimtoitlased sportlased jõudsid katsete juures Sveitsis käsi horisontaalselt üleval hoida vabalt tund aega ja üle selle, kus rekord oli 3 tundi ja 20 mi. Lihatoitlased, kes pidasid isegi ” treening- lihadieeti”, saavutasid kõrgema normi 15 min. ja seejuures näitasid palju suuremat väsimust kui taimtoitlased.

Teine veel näitlikum katse on isteharjutus- täiskükk. Tõuseb püsti ja istub kandadele. Lihatoitlased jõudsid 300-400 korda üles ja alla tõusta, siis olid jalamusklid väsinud, et ei suutnud trepist üles teisele korrusele minna, vaid pidid vahepeal istuma.
Taimtoitlased ületasid kaugelt selle normi. Üks tegi 1500 istet, jooksis peale selle ümber maja ja käis järjest veel mitu miili maha. Ta oli vaid 2 aastat taimetoitlane olnud. Teine tegi 2400 istet ja läks oma hariliku töö juurde nagu poleks midagi olnud. Kolmas tegi 5000 istet. Ja tähelepanuväärt oli see, et taimtoitlased ei tundnud peale selle musklites valusid, kuna lihatoitlastele pidi tehtama musklite masaaz. Ehk näide loomariigist koer ja hobune. Hobune on vastupidav, jookseb kaua järgemööda, koer alguses jookseb, siis heidab jälle pikali ja puhkab, Samuti lõvi ja kaamel, ühel on momentne jõud, teisel kestev. See on ka spordis nähtav, lihatoitlased saavad lühiajalisi jõupingutusi teha, taimetoitlased pikaajalisi ja vastupidavaid.

Kas taimetoitlane on külmale vastupidav?

Sveitsi lumistes mägedes tehti talvel järgmine katse. Pandi tööle kaks artelli metsatöölisi, taim- ja lihatoidulisi. Lihatoitlased töötasid alguses intensiivsemalt aga varsti peale selle tuli väsimus, töö produktiivsus langes järgnes külmatunne ja pidid end soojendama.

Taimtoitlased töölised töötasid kogu aeg ühe pingega ja ei tundnud väsimust ega külma ning töö hulgast ei jäänud maha vaid olid ees.

Lima tekitab hapete käärimisprotsesse kehas, mille ärritusest tõuseb ruttu kehasoojus nagu alkoholist, seepärast ekslikult arvatakse, et liha annab palju jõudu ja soojust kuid tegelikult on keha ülepingutus, mis ruineerib ja hävitab pikapeale.

Ekslik on arvata, et taimtoitlane sööb talvel ka ainult õuna, kaali, kapsast, porgandit ja peab sellega külmale vastu seisma. Ei iga aastaaja vahetusel muutub taimtoitlase toit vastavalt aastaajale.

Kui suvel päike külvab külluses ultraviolet kiiri, siis taimtoitlase toit on kõik värsked rohelised kasvud, lehed, salatid, spinatid sellerid jne, et anda organismile ka seespidi päikese energiaküllast toitu, mis talve jooksul kahanenud.

Sügis kui maa ja õhk täis elektrit mille mõjul küpsevad kõik marjad, puuviljad ja aedviljad, siis toidab end ka taimetoitlane nende ainetega, et magneedi sisaldavus temas ei katkestaks harmooniat küpseva loodusega.

Talve tulekul on elekter tõmbunud tagasi maa sisemusse ja kerkivad rõsked udud ning päike on siirdunud üle ekvaatori, kaljukitse tähestikku oma talvisele teele, siis muutub ka taimtoitlase toitlus. Mahla ehk veerikaste toitainete asemel kerkivad esile teravilja ja jahu ning juurvilja toidud ühes õlirikaste taimede ja õlide ning taime valgu rikaste toitudega.

Kevade saabudes kui maa hakkab end liigutama ja sisemisi jõude välja kiirgama nagu enne oma sugulist küpsust, siis muutub täiesti ka taimtoitlase toit. Toidud muutuvad kergemaks, õli ja valkainete tarvitamine väheneb paastumiseni ehk nälgimise kuurideni, mida taimtoitlased väga hindavad ja ka harrastavad, sest kogu loodus puhastab end kevadel kõigest talve jooksul kogunenud mustusest ja seda vajab ka inimese organism. Vanad juurviljad ei tule enam lauale riivitult ja hakitult vaid ainult veel mahladena, järjest ruumi andes värskele rohelisele. Seega pole taimtoitlane kaitstud ainult talvel külma vaid ka suvel kuuma vastu. Seega on toortaimetoitlane paremini kaitstud ühekülgse toitumise eest, mis on liha ja keedutoitlasele alatiseks hädaohuks.

Üleminek taimetoortoidule

Üleminek liha või keedetud taimtoidult taimtoortoidule on erijuhtudel kaunis raske. Nagu inimene ise on oma harjumuste ori, nii ka tema organism. Organism on harjunud teatud toitainete ümbertöötamisega ja vastavalt sellele on kujunenud ka tema sisenäärmete tegevus, seepärast pole kasulik järsk üleminek, vaid järkjärguline. Alata üleminekut järjest toortoidu hulga suurenemisega keedutoidu arvel on kohasem. Kuid ka see toob ikka esile näljatunnet, kõhu lahti- ehk kinniolekut ja suurt meeleolu langust, mis isegi kuni enesetapmise tunneteni võib viia. Aga see on möödaminev ja võib kesta ainult 2 või 3 nädalat, ning pärast valdab inimest eriline kerguse ja vabaduse tunne. Inimene on nagu mingi enesekunastuse kuuri läbi teinud.

Praktiseeritakse ka järsküleminemisi nälgimise teel, et enne organismi puhastada vanadest ainetest ja mürkidest. Tehakse alguses eelnälgimisi, siis täisnälgimisi 3 päevast alates kuni 59 päevani. Kõiki seesmise puhastuste, klistiiride ja vannide ning järelnälgimistega kuid seejuures on juba tarvis asjatundlikku kätt, mida igaüks ise ei või ette võtta, kuigi see on kõige kasulikum tee üleminekuks.
Edasi on toodud toiduainete nimekirjad ja hulgaliselt huvitavaid toortaimetoidu retsepte koos nendesleiduvate mineraalainete ja vitamiinidega. Retsepte leiab muuhulgas ka toomemarjadest. mustikaõitest, kadakamarjadest, pihlakatest, tammetõrudest, kirsiõitest, sireliõitest, kukeseentest, kuusekasvudest, võilillest, tatrast, rukki ja nisu teradest, kanepiseemnetest, ristikheinaseemnetest, päikesel kuivatatud leibadest jne.

Katkend Toortoidu söömisest ja serveerimisest: ” Kõige enne võetakse salvrätil asetsev kuuseoksake, tõmmatakse 4-5 kuuseokast ja näritakse suus peeneks, sest see on mõeldud suunäärmete ärrituseks, kaalimahla maitseaineks ja väga heaks hommikuseks rindade puhastuseks.”

Siis veel mujalt paar huvitavat lõiku: ” Anorgaaniliste pulbrite ja tilkadena sisse võttes vitamiine ei saa inimene nendest elada, vaid nad peavad orgaanilisest loodusest elava toiduna vastu võetama, siis suudab organism neid ülesehitamiseks kasutada.

“Keedutoit hävitab paljud vitamiinid toidust täiesti ja osalt vähendab neid, seepärast jääb toortoit vitamiinide suhtes ideaalsemaks toiduks”.

” Keedusool on tervisele kahjulik, sellepärast toortoitlased ei tarvita seda. Et keedusoolata läbi saab, seda näitavad kõik metsloomad ja metsinimesed, kes soola eitunne ega tarvita aga elavad veata. Inimese organismile tarvilikku soola leidub juba toortaimedes iseenesest, seepärast pole toortoitlastele keedusoola tarvis. Keetmisega läheb sool kaduma, sellepärast keedutoitlased tarvitavad soola lisamist toitudele. Soola asemel võib tarvitada maasoola, sellerisoola, tuhka”.

Raamatu lõpus on veel kaks väga huvitavat peatükki.

Vananemise ja surma põhjus

Inimese keha koosneb rakkudest, rakud järjest uuenevad ja kõdunevad, nähtav on see uuenemises, mis kõõmana heidab enesest surnud rakud, samuti küüned, juuksed jne.

Mis takistab rakkude uuenemist vanaduses sama nooruslikult nagu nooruses? Seda takistab ainevahetuse vaheprodukt, lima, kõnts, ütleb P. Muleford. Ainevahetuse vaheproduktid takistavad rakkude kujunemist ja jäävad vere kapillaaridesse, kudedesse ja rakkude vahedesse kui surnud elemendid ja nii kogub kehasse palju võõrkehi- surnud olluseid, mis teevad meie keha juba surnud elementide kandjaks. Mida vanemaks inimene läheb, seda rohkem sinna neid tekib, kuni surnud elemendid- anorgaanilised ained võtavad ülekaalu orgaanilistelt, ning inimene langeb tagasi surnud elementideks.

Inimese seedimisorganite seinad on mõistuseta” pumbad”, mis imevad enesesse kõik, mis vähegi toidust on saada, küsimata sellest, kas see on kehale mürk või ülesehitav aine. Veri on “pime jooksupoiss”, mis kannab kohe kõik selle mida ta seedimisorganitelt on saanud laiali, kahjulikud happed, limad, anorgaanilised ained, mida rakud ei tarvita ja mis muutuvad nende tegevuse halvajaiks, takistajaiks.

Inimese seedimisaparatuur on mehaaniline masin, mis teeb vaid oma tööd, küsimata, missuguseid aineid ta laiali kannab ja tagasi toob. Nagu sipelgas, kes kannab, mis järgi annab, mida ei jõua, see jääb sinnapaika.

Inimene ise on aga mõistusega olevus ja seepärast peab ta andma maole puhtaid orgaanilisi aineid keha toiduks, mitte keetmise läbi osalt anorgaaniliseks ja limarikasteks muutunud toite. Toorainetoit on limavaba toit.

Inimese keha on sama, mis klaas puhast vett, mida järjest värskendatakse juurde antava selge veega, kui aga vett hakatakse värskendama roiskveega, siis varsti ei taha inimene seda näha ega tarvitada.

Nii on ka vana inimesega, kes ei taha enam näha oma kõdunenud, vigast, rikkeläinud keha. Mitte, et tema vaim oleks vanemaks läinud, kui ta oli, vaid keha, mille üle ta enam ei suuda valitseda, kuhu niipalju on kogunenud aastatega alaväärtuslikku elutut elementi. Sellest tarvitamiskõlbmatust kehast kui rikkiläinud instrumendist soovib ta ise juba vabaneda ja lahti saada. Ta ootab vabanemist – surma.

Inimese tahtmine on tema taevariik ja mida ta soovib, seda ta saab. Tema süü on see, et ta toitis oma keha surnud elementidega ja patt on see, et ta valesti mõtles, surma ootas. Mida inimene mõtleb, seda ta on. Elu on lõpmata. Ei tohi piire tõmmata 60 või 70 aastaga, need on oma loodud piirid, neist ülemõtlev elab nad üle kaugusse…… Teie olete surematud. Teie olete jumala sarnased. Valitsege üle oma elava keha- mõistusega.

Mehed, kes elasid üle 150 a. vanaks.

Paari aasta eest oli Münchenis psühhotehnikute kongress, kus jõuti ühisele otsusele, et praegune suremine 60-70 aastaselt ei ole loomulik. Inimene võib elada vähemalt 150-200 aastat, kuna seda tagab tema kehaehitus, mis on looduse poolt konstrueeritud palju tugevam, kui seda inimesed praegu usuvad ja arvavad. Elavad faktid selleks on isikud, kes elanud üle 150 aasta ja seega näidanud, et kui õieti elada ja end toita, siis ei” kulu” keha 60-70 aastaga juba ära, vaid ta peab palju kauem vastu.

Zaro Aga elas üle 150 aasta. Ta oli türklane ja elas Konstantinoopolis 1930. a. pakikandjana. Sõi ainult sibulaid ja musta leiba üks kord päevas. Konstantinoopolist viis teda üks ameeriklane Ameerikasse loenguid pidama, kus ta ka liha hakkas sööma. Kahe aasta pärast ta suri seal. Arst konstateeris, et peale kahe aasta verre tekkinud toksiinide on ta organism täiesti terve.

Vanad pelaskid Kreekas, kes toitsid ennast puuviljast, elasud kõik keskmiselt 150 aastat vanaks. Jenkins elas 178 a. vanaks, ta toitis ennast juurviljadest. Dr. H. Balzli kirjutab: ” Kui hispaanlased 1668.a. asusid Lõunamere saare Lauronele, siis leidsid nad sealt eest 500 000 lise rahvaarvu. Neil oli oma kultuur ja põlluharimine. Tuld ja riietamist nad ei tundnud. Sõid toortoite: juur-, puuvilju ja lehti. Nad olid kõrgekasvulised, ilusad ja väga jõurikkad inimesed, kes ei tundnud ühtegi haigust ega varajast surma, vaid elasud kõik kõrgesse vanadusse. Uute isandate kaudu õppisid need looduslapsed tundma keetmist, riietumist, lihasöömist jne.- ühesõnaga ” kultuuri”, ja järeldus oli see, et preagu on sellest rahvast järel vaid riismed kahe tuhande inimese ümber.

Proffessor E. Szekely arvab, et lihasöömine lühendab eluiga, kuna inimene oma hammaste ehituselt kuulub puuviljasööjate hulka aga mitte lihasööjate liiki. Ta soovitab süüa ainult tooreid, looduslikke toite kaks korda päevas ja igal nädalal üks päev täiesti nälgida. Seega saavutab inimkond enesele terve ja kõrge vanaduse, mis on kõikide andmete järele täiesti võimalik.

Lõppsõna

Kuigi alguses kõik siinantud toidud pole maitsevad, siis ei tarvitse sellepärast kohkuda, sest toit on täiesti maitse asi. aga jiba mõne nädala pärast on kujunenud oma lemmiktoidud ning praadi ja liha ei tule enam meeldegi. Keedutoidu vahelesöömine takistab väga uue toidu maitse kujunemist, sellest tuleb alguses täiesti loobuda. Ka ei tarvitse kohe suuri tulemusi tahta, sest nagu teada inimeses leiduvad rakud uuenevad mitme aasta jooksul ja alles seitsme aasta pärast on keha uute rakkude koostisega, siis võib konkreetsemaid järeldusi teha.

Uus toitlus annab ka uue mõtteilma ja maailmavaate, seepärast on soovitav tutvuda ka vastava kirjandusega, et hingeliselt mitte konflikti sattuda välismaailmaga.

Kaanepilt on kunstnik Fiduse järele, kuulub meditatsiooniks ja sügavamaks järelemõtlemiseks. Rõõmsalt uues suunas!

Selline raamat siis 74 aastat tagasi kunagises Eesti Vabariigis. Peale seda tuli aga Nõukogude Liit, mis teadupärast keelas taimetoitluse. Toon veel lõpetuseks ühe katkendi hoopis teisest allikast:

Pärast revolutsiooni kuni 80ndate lõpuni oli taimetoidu propaganda Nõukogude Liidus keelatud ja ametliku meditsiini seisukohalt oli taimetoitlus tervisele kahjulik. Väljaandeid selle teema kohta praktiliselt ei ilmunud. Sellegipoolest kuulusid taimetoitluse pooldajate hulka mitmed tuntud autoriteedid meditsiini valdkonnast, kes ei varjanud eriti oma vaateid. Nende seast võib välja tuua akadeemik Nesmejanovi ja meditsiinilise nälgimise spetsialisti professor J. S. Nikolajevi. Nende väljaannetes võib leida mõningaid fakte ja soovitusi. Raamat, mis üle pika aja valgustas põhjalikult antud teema laia teoreetiliste ja praktiliste küsimuste ringi oli (Медкова И.Л., Павлова Т.H., Брамбург Б.В. Все о вегетарианстве. – 2-е изд. – М.: Междунар. отношения, 1993. – 200 с.). Taimetoidu eelistest lastele, rasedatele ja imetavatele emadele räägib oma brošüüris tuntud Moskva lastearst A. Timofejeva (Тимофеева А.М. Беседы детского доктора. – М.: Теревинф, 1995. – 112 с.). Eetilisest taimetoitlusest vt. (Покуленко Т.А. Вегетарианство как нравственная ценность // Этическая мысль. – М.: Политиздат, 1990. – 258-273 c.). Kordustrükina on välja antud ka mitmed revolutsioonieelsed raamatud.

Sellest ka ehk siiani eestlaste kartus ja hirm taimetoitluse eest. Siit on ka näha , milline oli suhtumine taimetoitlusesse Eesti esimeses Vabariigis võrreldes tänapäevaga.

Piim – kas vajalik toiduaine meie toidulaual?

Piim – juba see sõna iseenesest tundub turvaline. Kuna piim on olnud meie kõige esimene toiduaine. On see siis olnud meie oma ema piim, lehma piim, beebipiimasegu, kitsepiim või mõne muu looma piim. Ka praegu on piimal inimese toidulauas tähtis koht. Piima joovad inimesed igas vanuses. Kui ei joo piima siis teisi piimatooteid nagu juust, jogurt, jäätis süüakse ikka. Koolilõunad ja lasteaiatoidud ning haiglasöögid sisaldavad alati ohtralt piima. Kõikjal levitatakse reklaame ilusate inimestega kus räägitakse piima ja piimatoodete tervislikkusest inimesele. Meie arstid soovitavad tarvitada piimatooteid igapäev, sest piim on teada tuntud kaltsiumi allikas, tugevate luude ja hammaste tarvis. Lehmapiim on igati normaalne toiduaine tänapäeva inimese toidulaual.


Kas siin saab üldse midagi valesti olla?

Kas võib uskuda piimatööstust, et piim on inimesele hea? Kuidas toitumisspetsialistid ja arstid teavad, et piim on inimesele kasulik, või nad lihtsalt kordavad sõnu, mida on aastaid tagasi oma õppejõududelt kuulnud? Mida arvata teaduslikest tõenditest piima kasulikkuse kohta? Keda uskuda?

Puhas teadus ei ole kunagi puhas. Eilne tõde võib täna olla juba valearusaam. Võrreldes loodusega, mis on tekkinud miljardeid aastaid ja loonud iga süsteemi täiuslikult toimivana, on teadus eksiteerinud vaid mõned sajad aastad ega hooma loodusseadustest veel murdosagi.

Kuigi teaduslikud tõestused on teinekord väga huvitavad ja harivad, ei peaks inimene siiski puhtalt teaduse järgi oma elu seadma, vaid usaldama oma ” sisemist tarkust”, jälgima loodusseadusi ja kuulama oma keha häält.

Teadus nopib välja mingisugusest ainest mingi konkreetse elemendi ja hakkab seda uurima ja esile tõstma arvestamata, et looduses toimib kõik terviklikult ja loeb just kogu “ansambel”, mitte ainult üks “muusikariist”. Ka võivad paljud uuringud olla tellitud ettevõtetelt või tööstustelt, kellel on vaja mingit positiivset omadust esile tõsta, et oma toodet paremini müüa. Näiteks piimatööstus kasutab reklaamides tihti väjendit, et piimas on palju kaltsiumit. Täiesti õige, piimas on tõesti palju kaltsiumit. See jätab mulje nagu piim oleks parim või isegi asendamatu kaltsiumi allikas inimese jaoks.

Sa võid aga üllatuda kuuldes, et enamik inimesi( u.70 %. Aasias, Aafrikas jne. ) sellel planeedil tegelikult ei tarbigi lehmapiima( või mõne muu looma piima) või piimatooteid. Kui vaadata aga kõiki elusolendeid sellel palneedil, siis joob ainult inimene piima täiskasvanuna. Ükski teine liik ei tarbi piima eluaeg.

Mis see piim tegelikult on?

Piim on imetajate eritis vastsündinute toiduks, kes ei ole võimelised muud toitu veel sööma. Peale imetamisaega kaob piimasuhkru seedimiseks vajalik ensüüm laktaas ja tekib nn.laktoositalumatus. Maades, kus piima ei tarbita, kaob laktaas umbes 4 aastaselt ( umbes kolmel neljandikul kogu maailma elanikkonnast). Kuigi eurooplastel on jäänud arvatavasti piima tarbimise tõttu piimasuhkrut seediv ensüüm laktaas alles, esineb ka eurooplaste hulgas päris palju laktoositalumatust. Eestlastel väidetavalt 25% elanikonnast on diagnoositud laktoosi talumatus, samas kindlasti on palju ka neid inimesi, kes tegelikult ei talu piima aga ei teadvusta seda endale. Vananedes muutub piimasuhkru seedimine raskemaks ka paljudel neil inimestel, kel laktoositalumatust ei esine. Ehk teisisõnu tundub nagu loodus annaks mõista, et piim on eelkõige laste toit.

Kas on üldse vahet kellelt piim meie lauale tuleb?

Miskipärast on lehmapiim üks levinumaid, kas sellepärast, et lehmad on suured ja saab rohkem piima korraga või on siin mõni muu põhjus. Samas juuakse ka kitse ja pühvli piima. Miks mitte siis juba koera, kassi või roti piima. Aga kas on loomulik juua teise imetaja liigi piima? Looduses ei ole võimalik, et täiskasvanud loom jooks veel oma ema piima. Inimeste seas on sellist asja veelgi raskem ette kujutada. Kes tahaks süüa rinnapiima jogurtit, jäätist, juustu või mõnda muud toodet.

Näiteks lehmapiim on inimpiimaga võrreldes palju rikkalikum valgu, mineraalide, vitamiinide ja rasvade allikas. Ideaalne toit vasikale kiireks kasvuks. Inimpiim on üpris lahja-valku 3 kuni 4 korda vähem, teisi ained samuti mitu korda vähem.

Kas loodus on nende miljonite aastate jooksul teinud vea ja disaininud inimesele vale koostisega piima? Kas inimese laps tõesti vajab lehmapiima, et ta saaks kasvada kiiresti lehmaks nagu vasikas.

 Teise liigi piima saab juua küll. Nälja korral sobib iga piim. See ei tähenda, et see oleks parim toit. Loodus on ette näinud inimesele inimese piima, kutsikale koerapiima, vasikale lehmapiima jne. Iga liigi piim on unikaalne ja sobib just selle isendi vajaduste rahuldamiseks. Lehma piimas leiduvaid toitained on inimkeha jaoks biokeemiliselt raske omastada. Lehma piima molekul on suur ja seda on inimesel raske seedida, mistõttu võivad tekkida gaasid, puhitused ja seedehäired.

Iga liigi piimas on spetsiifilisi aineid, mis on mõeldud just selle liigi arenguks, näiteks aju ja närvide.

Muu hulgas on ka leitud, et rinnaga toidetud lastel on IQ kuni 10 punkti kõrgem kui lehmapiima sisaldava rinnapiima asendajaga toidetud lastel. Kindlasti on palju kasutegureid teaduse poolt veel avastamata.

Aga eestlased on ju alati piima joonud.

Kuigi ajaloost on leitud tõendeid piima joomise kohta iidses Egiptuses juba tuhandeid aastaid tagasi, oli see siiski vaid rikaste privileeg. Lehmade, lammaste ja kitsede luuleiud näitasid, et nende loomade kodustamine toimus vaid paaris paigas ning ajavahemikul 8000 – 10 000 aastat tagasi. Kuigi ürgveiseid kodustati juba 8000 aastat tagasi, jõuti meie aladel arvestatava karjakasvatuseni alles pärast laastavaid ja kurnavaid sõdu 18.–19. sajandil. Tõsi, Tallinna raeraamatus on märge, et juba 1433. aastal kasutati võid naturaaltasu maksevahendina ja Saaremaal tehti 1569. aastal juustu. Veisekasvatus hoogustus aga tänu mõisate viinaköökidele, sest just piirituse ajamisest üle jäänud toitev loomasööt – praak – pani härjad kasvama ja lehmad lüpsma. Esimesed mõisameiereid asutati 1850. aastal Vaidas ja Kundas. Kaunitest mõisapreilidest rääkis rahvas, et nad kümblevad piimas ning söövad ainult koort ja võid. See tähendab, et meile eesti talupoegadele oli piim veel tol ajal suur luksus. 1889 oli Eesti mõisates juba 194 meiereid, 1928 ulatus nende arv 331ni. 1938 oli 277 meireid.1878. aasta tõi aga pöörde kogu maailma piimandusse, kui Rootsi insener Gustav De Laval leiutas koorelahutaja. Hakati rajama talu- ja erameiereisid ning piimast sai Eesti elu edendamisel väärt tuluallikas. 
Ja veelkord : Eestis hoogustus piimatööstus alles umbes 150 aastat tagasi. Enne seda on eestlased läbi ajaloo enamsti ikka vaene orjarahvas olnud ning lehmapidamine oli luksus, mida igaüks endale lubada ei saanudki. Väheste andmete põhjal on teada, et põhiline toit meie esivanematel oli leib, kört ehk puder, läätsed, kapsad ja naerid. Värsket piima söödi-joodi väga harva. Peamiselt tarbisid meie esivanemad hapupiima. Vähem piima, petti, kohupiima ja sõira. Piima ja hapupiima rüübati tavaliselt pudru või leiva kõrvale. Võid kasutati toiduks väga harva. Koort peaaegu ei tarvitatudki. Ainult harukordadel valmistati jõukamates taludes 19 saj. lõpul toite koorega.
Eestlaste toitumine minevikus

Ja ärgem unustagem, et inimesed ei ole siin maal elanud tuhandeid, vaid miljoneid aastaid. Evolutsioonilises plaanis ei ole inimese seedetrakt jõudnud nende mõne tuhande aastaga kohaneda piima seedimiseks. Selleks kuluks 100 000 põlvkonda ehk 2 miljonit aastat. Laialdaselt on piim kuulunud inimese menüüsse ikkagi väga lühikest aega.

Aga piim läheks ju raisku kui see tarvitamata jätta.

Lehm nagu iga teinegi imetaja annab piima vaid vasika sünni järel. Piima eritamise perioodi poegimisest kuni piima kinnijäämiseni (45–60 päeva enne vasika sündi lehm piima ei anna) nimetatakse laktatsiooni- ehk lüpsiperioodiks või lihtsalt laktatsiooniks. Tavaliselt kestab see 305 päeva. Selleks, et piimaeritus püsiks, rakendatakse lehmade puhul järjepidevat kunstviljastamist, mis viiakse läbi 40–80 päeva pärast poegimist. Selle tulemusena hoitakse ära piimaerituse katkemine – uue vasika sünd kavandatakse just sellesse aega, kui eelmise vasikaga seotud piima kogus peaks hakkama vähenema ja selle koostis muutuma. Seega toovad suurtööstuses peetavad lehmad vasika ilmale igal aastal. Kuna vasikas pole inimeste jaoks eesmärk omaette, vaid on vajalik eelkõige lehma piimaanni jätkumiseks (loomade taastootmise kõrval), siis tapetakse osa vasikaid tihti õige pea pärast sündi.

Tuhat aastat tagasi lüpsis lehm samapalju kui kits. Veel 19. sajandi hakatuseks oli keskmine piimatoodang lehma kohta alla 1000 kilo aastas. Tänaseks on aretatud lehmad, kes annavad piima 8000 kilo aastas. Kuidas on see võimalik? Ravimid, antibiootikumid, hormoonid, kasvu kiirendavad preparaadid ja muud kemikaalid. Paljusid neist ainetest ei ole isegi piisavalt testitud. Kasvu kiirendavad preparaadid sisaldavad loomseid komponente (nagu kondijahu), looduses aga lehm ei ole lihasööja. See põhjustab loomadel terviseprobleeme, mis võivad olla ohtlikud ka inimestele. Näiteks Briti Hullulehma tõbi, mis väidetavalt võis olla seotud lehmadele kondijahu sisse söötmisega.

Cows-at-diary-farm-006

Inimene ise on loodustasakaalu viinud sassi sellega, et seemendatakse kunstlikult lehmi ja forsseeritakse ravimitega neid rohkem ja rohkem piima tootma. Inimesi keelitatakse tarbima järjest rohkem piimatooteid kui kunagi varem ajaloos. Kui muidu piima ei taha, siis suhkru ja soola( mis on iseenesest sõltuvust tekitavas ained) lisamisega piimatoodetele saadakse lausa suussulavaid tulemusi, millest on kerge jääda sõltuma. Kes meist ei armastaks juustu või jäätist. Aga kui palju piimatooteid sooviksime siis süüa kui esivanemate kombel magustatud jogurti asemel hapupiima larbiksime. Ilmselt kordi vähem.

Kõiki toiduks kasvatatavaid loomi peetakse eelkõige inimeste endi, mitte loomade huvides. Looduses ei tule loom ise inimese juurde, et teda lüpstaks, seda on teinud inimene ise vägivaldselt. Looduses oleks piim lehmabeebi toit, nii nagu see on iga teisegi liigi puhul.

Millised tervise häired tekivad inimesel, kes kõik selle piima – ravimi kokteili endale sisse joob ja sööb, igapäev ja terve eluaeg?

Lehm nagu iga teine imetaja eritab piimakaudu välja kõik mürgised ained, mida ta sisse on söönud või sunniviisiliselt söödetud.

Kuumutamata piima peetakse tervislkiumaks, samas ei teata, et piim võib sisaldada sellisel kujul baktereid ja viirusi nagu salmonella, e coli jne. Samas kuumutatud ehk pastöriseeritud piimas hävinevad ensüümid, mis aitavad organismil seedida valke, süsivesikuid ja rasvu. Hävivad ka paljud vitamiinid ning muutub valkude loomulik struktuur.

Meditsiinilistes arhiivides on ajapikku salvestatud palju artikleid lehma piima kohta. Neis ei ole juttu piima kasulikkusest, fookuses on hoopis aneemia, ärritused, allergilised reaktsioonid, mitmesugused infektsioonid ja nakkused, lapseea diabeet, leukeemia, artriit, südamehaigused, astma ning mitmed kasvajad, osteoporoos ja autoimmuunhaigused.

Osteoporoos, ehk luude hõrenemine. Maades, kus piimatarbimise tase on kõige suurem, on ka kõige rohkem osteoporoosi ja maades kus piimatooteid tarvitatakse vähe on osteoporoosi vähe. On tõestatud, et suur valgu kogus, mis leidub lehmapiimas aga ka lihas ei lase omastada kaltsiumi. Rohke loomse valgu tarbimine tekkitab organismis happelist reaktsiooni, taskaalustamaks happelisust võtab keha kaltsiumi luudest.

2005 aasta, avaldas Ameerika Lastearstide Akadeemia oma ajakirjas Pediatrics, et suurenenud piima ja ka toidust pärit kaltsiumi ei tarbimine ei ole näidanud luude kasvamist lastel ja noorukitel isegi tagasihoidlikul määral. Ja leiti, et uuringuid, mis toetavad seisukohti nagu piimatoodete suurenenud tarbimine teeks luud tugevamaks ei ole piisavalt tehtud.

On lõplikult tõestamata kaltsiumi piisav omastamine piimast ja selle preventiivne toime osteoporooside ja luumurdude vältimisel. Suurt hulka naisi uurides ei ole leitud seost piima tarbimise ja luumurdude vähenemise vahel. Üllatavalt on leitud vastupidist – rohkem piima joovatel naistel oli rohkem puusaluumurde. Suured piimatarbjad maad nagu Eesti, Soome, Rootsi, on ka puusaluumurdude poolest esirinnas. Hinnanguliselt on Eestis pooltel üle 70 aatastest naistest osteoporoos.

Südamehaigused. Piimatooted sisaldavad kolesterooli ja küllastatud rasvu. Nende tarbimine toob kaasa riski jääda südamehaigustesse. Rasvade välja võtmine piimast pole samuti lahendus kuna siis ei imendu piimast D vitamiin ja kui D vitamiin ei imendu, siis ei imendu ka kaltsium. Nii ilmnevad juba uued tervise probleemid.

Kasvajad. Eesnäärme ja rinnavähki seostatakse piimatoodete tarbimisega seal leiduva kasvuhormooni IGF -1 tõttu. Östrogeeni sisalduse tõttu piimas, on risk rinnavähiks, munasarjavähiks ja eesnäärme vähiks.

Piimatalumatus- Palju esineb allergiat ja toidutalumatust piimasuhkru laktoosi või piimavalgu kaseiini suhtes. Kaseiini talumatus on salakavalam ning teda ei pruugi kohe ära tunda, ta laastab tervist aastate jooksul. Üha enam on leitud tõendusi piimatalumatuse vormile, mille puhul jäävad kehas kaseiini valgud lõpuni lõhustamata, läbides vere- aju barjääri ja võides tekitada psühhilisi probleeme, depressiooni, autistlikke sümptomeid, hüperaktiivsust, agressiivsust, unehäireid jms. Samuti soodustab lõpuni lagundamata jäänud kaseiinist pärit valk hingamisteede, kurgu, nina,- kõrva haiguseid, liigesepõletikke, nahahaigusi jne. Ka on leitud seoseid sclerosis multiplexi ja skisofreeniaga.

Proffessor Collin Campell, kes on läbi viinud maailma suurima uuringu China Study ehk toitumise effektist tervisele, selgitab dokumentaal filmis ” Kahvliga Skalpelli vastu”, et üle 5 % kaseiini (piimavalk) tarbimisest saavad vähirakud hakata organismis paljunema.

Migreene, aknet, astmat, artriitri, ärritatud soole sündroomi ja Chroni tõve seostatakse samuti piimatoodete tarbimisega.

American Academy of Pediatrics hoiatab lehma piima pakkumise eest kuni aastastele imikutele kuna võib põhjustada esimese tüübi diabeeti, rauapuudusaneemiat, toiduallergiat, ekseeme ja seedimisprobleeme.

Rinnapiim on alati turvaline ja hea lapsele

Kahjuks mitte. Suur uurimus näitas et üle 14000 naise rinnapiim sisaldas pestitsiide, mis on pärit lihast ja piimatoodetest. Taimetoitlastest emadel oli pestitsiidide tase poole väiksem.

Paljudel lastel on allergia ka emapiima suhtes, mis tuleneb sageli sellest, et ema tarvitab lehmapiima tooteid, mis kanduvad üle imikule. Loodus on näinud ette nii, et laps saab kehakaalu kohta rohkem mürke kui ema. See on vajalik selleks, et emaga midagi ei juhtuks, kuna ema saab uue lapse aga laps emata ellu ei jää.

Kuidas me siis ikkagi kaltsiumit saame?

Põhiline argument tugevate luude tarvis nii täiskasvanute kui laste jaoks on piisav liikumine, taimedest saadav kaltsium ja päikesevalgus ehk D vitamiin. Kaltsium ei ole ainuke toitaine, mis on luude moodustumiseks vajalik. Mineraalained, nagu näiteks magneesium, vask, mangaan, tsink ja boor on samuti väga tähtsad. Rohelised aedviljad kapsa perekonnast: brokkoli, rooskapsas, lehtkapsad, kõik tumerohelised lehed ja roheline tee. Ka pähklid, seemned ja soja. Need taimed on rikkad just nende vitamiinide ja mineraalide poolest, mida luud vajavad.

Oluline on piirata rafineeritud suhkru kasutamist, kuna see ei sisalda kaltsiumi ja põhjustab kaltsiumi kadu luudest. Täiskasvanud peaksid limiteerima või loobuma ka kohvist, alkoholist ja suitsetamisest, et vältida luude hõrenemist.

Piim ei ole asendamatu toiduaine inimese toidulaual

Miks inimesed tegelikult piima joovad? Sest nad lihtsalt tahavad seda teha. Nad on niimoodi harjunud, kuna kodus ja koolis on räägitud, et ilma piimata ei saa elada. See maitseb neile ja see on saanud osaks meie kultuurist. Jäätis, jogurtid ja kohupiimad ja juustud on lihtsalt suus sulavad. Me oleme neist sõltuvuses.

Ka kassid, koerad ja siilid joovad heameelega piima, kui neile pakume. Kas loomaarstid soovitavad anda loomadele piima? Ei, sest see pole neile sobiv toit ja teeb loomakesed haigeks. Ka paljud inimesed, kes on loobunud piimatoodetest on tundnud märkimisväärset tervise paranemist.


Igaüks võib rääkida sulle oma teooriaid. Arstid, teadlased, meedia ja toitumisspetsialistid võivad sulle rääkida vastandlikke teooriaid piimast või üks kõik millest. Ainuke, keda sina kuulama pead, on oma keha, sest sinu keha räägib sulle täpselt, mis talle ei sobi. Õpi teda kuulama! Päeva lõpuks vastutad oma tervise eest siiski ainult sina ise.

Vaata lisaks Walter Veithi filmi. ” Hämmastavad udarad”, eesrtikeelsete subtiitritega.

Piim – kas vajalik toiduaine meie toidulaual?

Piim – juba see sõna iseenesest tundub turvaline. Kuna piim on olnud meie kõige esimene toiduaine. On see siis olnud meie oma ema piim, lehma piim, beebipiimasegu, kitsepiim või mõne muu looma piim. Ka praegu on piimal inimese toidulauas tähtis koht. Piima joovad inimesed igas vanuses. Kui ei joo piima siis teisi piimatooteid nagu juust, jogurt, jäätis süüakse ikka. Koolilõunad ja lasteaiatoidud ning haiglasöögid sisaldavad alati ohtralt piima. Kõikjal levitatakse reklaame ilusate inimestega kus räägitakse piima ja piimatoodete tervislikkusest inimesele. Meie arstid soovitavad tarvitada piimatooteid igapäev, sest piim on teada tuntud kaltsiumi allikas, tugevate luude ja hammaste tarvis. Lehmapiim on igati normaalne toiduaine tänapäeva inimese toidulaual.


Kas siin saab üldse midagi valesti olla?

Kas võib uskuda piimatööstust, et piim on inimesele hea? Kuidas toitumisspetsialistid ja arstid teavad, et piim on inimesele kasulik, või nad lihtsalt kordavad sõnu, mida on aastaid tagasi oma õppejõududelt kuulnud? Mida arvata teaduslikest tõenditest piima kasulikkuse kohta? Keda uskuda?

Puhas teadus ei ole kunagi puhas. Eilne tõde võib täna olla juba valearusaam. Võrreldes loodusega, mis on tekkinud miljardeid aastaid ja loonud iga süsteemi täiuslikult toimivana, on teadus eksiteerinud vaid mõned sajad aastad ega hooma loodusseadustest veel murdosagi.

Kuigi teaduslikud tõestused on teinekord väga huvitavad ja harivad, ei peaks inimene siiski puhtalt teaduse järgi oma elu seadma, vaid usaldama oma ” sisemist tarkust”, jälgima loodusseadusi ja kuulama oma keha häält.

Teadus nopib välja mingisugusest ainest mingi konkreetse elemendi ja hakkab seda uurima ja esile tõstma arvestamata, et looduses toimib kõik terviklikult ja loeb just kogu “ansambel”, mitte ainult üks “muusikariist”. Ka võivad paljud uuringud olla tellitud ettevõtetelt või tööstustelt, kellel on vaja mingit positiivset omadust esile tõsta, et oma toodet paremini müüa. Näiteks piimatööstus kasutab reklaamides tihti väjendit, et piimas on palju kaltsiumit. Täiesti õige, piimas on tõesti palju kaltsiumit. See jätab mulje nagu piim oleks parim või isegi asendamatu kaltsiumi allikas inimese jaoks.

Sa võid aga üllatuda kuuldes, et enamik inimesi( u.70 %. Aasias, Aafrikas jne. ) sellel planeedil tegelikult ei tarbigi lehmapiima( või mõne muu looma piima) või piimatooteid. Kui vaadata aga kõiki elusolendeid sellel palneedil, siis joob ainult inimene piima täiskasvanuna. Ükski teine liik ei tarbi piima eluaeg.

Mis see piim tegelikult on?

Piim on imetajate eritis vastsündinute toiduks, kes ei ole võimelised muud toitu veel sööma. Peale imetamisaega kaob piimasuhkru seedimiseks vajalik ensüüm laktaas ja tekib nn.laktoositalumatus. Maades, kus piima ei tarbita, kaob laktaas umbes 4 aastaselt ( umbes kolmel neljandikul kogu maailma elanikkonnast). Kuigi eurooplastel on jäänud arvatavasti piima tarbimise tõttu piimasuhkrut seediv ensüüm laktaas alles, esineb ka eurooplaste hulgas päris palju laktoositalumatust. Eestlastel väidetavalt 25% elanikonnast on diagnoositud laktoosi talumatus, samas kindlasti on palju ka neid inimesi, kes tegelikult ei talu piima aga ei teadvusta seda endale. Vananedes muutub piimasuhkru seedimine raskemaks ka paljudel neil inimestel, kel laktoositalumatust ei esine. Ehk teisisõnu tundub nagu loodus annaks mõista, et piim on eelkõige laste toit.

Kas on üldse vahet kellelt piim meie lauale tuleb?

Miskipärast on lehmapiim üks levinumaid, kas sellepärast, et lehmad on suured ja saab rohkem piima korraga või on siin mõni muu põhjus. Samas juuakse ka kitse ja pühvli piima. Miks mitte siis juba koera, kassi või roti piima. Aga kas on loomulik juua teise imetaja liigi piima? Looduses ei ole võimalik, et täiskasvanud loom jooks veel oma ema piima. Inimeste seas on sellist asja veelgi raskem ette kujutada. Kes tahaks süüa rinnapiima jogurtit, jäätist, juustu või mõnda muud toodet.

Näiteks lehmapiim on inimpiimaga võrreldes palju rikkalikum valgu, mineraalide, vitamiinide ja rasvade allikas. Ideaalne toit vasikale kiireks kasvuks. Inimpiim on üpris lahja-valku 3 kuni 4 korda vähem, teisi ained samuti mitu korda vähem.

Kas loodus on nende miljonite aastate jooksul teinud vea ja disaininud inimesele vale koostisega piima? Kas inimese laps tõesti vajab lehmapiima, et ta saaks kasvada kiiresti lehmaks nagu vasikas.

 Teise liigi piima saab juua küll. Nälja korral sobib iga piim. See ei tähenda, et see oleks parim toit. Loodus on ette näinud inimesele inimese piima, kutsikale koerapiima, vasikale lehmapiima jne. Iga liigi piim on unikaalne ja sobib just selle isendi vajaduste rahuldamiseks. Lehma piimas leiduvaid toitained on inimkeha jaoks biokeemiliselt raske omastada. Lehma piima molekul on suur ja seda on inimesel raske seedida, mistõttu võivad tekkida gaasid, puhitused ja seedehäired.

Iga liigi piimas on spetsiifilisi aineid, mis on mõeldud just selle liigi arenguks, näiteks aju ja närvide.

Muu hulgas on ka leitud, et rinnaga toidetud lastel on IQ kuni 10 punkti kõrgem kui lehmapiima sisaldava rinnapiima asendajaga toidetud lastel. Kindlasti on palju kasutegureid teaduse poolt veel avastamata.

Aga eestlased on ju alati piima joonud.

Kuigi ajaloost on leitud tõendeid piima joomise kohta iidses Egiptuses juba tuhandeid aastaid tagasi, oli see siiski vaid rikaste privileeg. Lehmade, lammaste ja kitsede luuleiud näitasid, et nende loomade kodustamine toimus vaid paaris paigas ning ajavahemikul 8000 – 10 000 aastat tagasi. Kuigi ürgveiseid kodustati juba 8000 aastat tagasi, jõuti meie aladel arvestatava karjakasvatuseni alles pärast laastavaid ja kurnavaid sõdu 18.–19. sajandil. Tõsi, Tallinna raeraamatus on märge, et juba 1433. aastal kasutati võid naturaaltasu maksevahendina ja Saaremaal tehti 1569. aastal juustu. Veisekasvatus hoogustus aga tänu mõisate viinaköökidele, sest just piirituse ajamisest üle jäänud toitev loomasööt – praak – pani härjad kasvama ja lehmad lüpsma. Esimesed mõisameiereid asutati 1850. aastal Vaidas ja Kundas. Kaunitest mõisapreilidest rääkis rahvas, et nad kümblevad piimas ning söövad ainult koort ja võid. See tähendab, et meile eesti talupoegadele oli piim veel tol ajal suur luksus. 1889 oli Eesti mõisates juba 194 meiereid, 1928 ulatus nende arv 331ni. 1938 oli 277 meireid.1878. aasta tõi aga pöörde kogu maailma piimandusse, kui Rootsi insener Gustav De Laval leiutas koorelahutaja. Hakati rajama talu- ja erameiereisid ning piimast sai Eesti elu edendamisel väärt tuluallikas. http://www.farmi.ee/infot-piimast/millal-hakati-eestis-jooma-piima
Ja veelkord : Eestis hoogustus piimatööstus alles umbes 150 aastat tagasi. Enne seda on eestlased läbi ajaloo enamsti ikka vaene orjarahvas olnud ning lehmapidamine oli luksus, mida igaüks endale lubada ei saanudki. Väheste andmete põhjal on teada, et põhiline toit meie esivanematel oli leib, kört ehk puder, läätsed, kapsad ja naerid. Värsket piima söödi-joodi väga harva. Peamiselt tarbisid meie esivanemad hapupiima. Vähem piima, petti, kohupiima ja sõira. Piima ja hapupiima rüübati tavaliselt pudru või leiva kõrvale. Võid kasutati toiduks väga harva. Koort peaaegu ei tarvitatudki. Ainult harukordadel valmistati jõukamates taludes 19 saj. lõpul toite koorega.
Eestlaste-toitumine-minevikus-ja olevikus

Ja ärgem unustagem, et inimesed ei ole siin maal elanud tuhandeid, vaid miljoneid aastaid. Evolutsioonilises plaanis ei ole inimese seedetrakt jõudnud nende mõne tuhande aastaga kohaneda piima seedimiseks. Selleks kuluks 100 000 põlvkonda ehk 2 miljonit aastat. Laialdaselt on piim kuulunud inimese menüüsse ikkagi väga lühikest aega.

Aga piim läheks ju raisku kui see tarvitamata jätta.

Lehm nagu iga teinegi imetaja annab piima vaid vasika sünni järel. Piima eritamise perioodi poegimisest kuni piima kinnijäämiseni (45–60 päeva enne vasika sündi lehm piima ei anna) nimetatakse laktatsiooni- ehk lüpsiperioodiks või lihtsalt laktatsiooniks. Tavaliselt kestab see 305 päeva. Selleks, et piimaeritus püsiks, rakendatakse lehmade puhul järjepidevat kunstviljastamist, mis viiakse läbi 40–80 päeva pärast poegimist. Selle tulemusena hoitakse ära piimaerituse katkemine – uue vasika sünd kavandatakse just sellesse aega, kui eelmise vasikaga seotud piima kogus peaks hakkama vähenema ja selle koostis muutuma. Seega toovad suurtööstuses peetavad lehmad vasika ilmale igal aastal. Kuna vasikas pole inimeste jaoks eesmärk omaette, vaid on vajalik eelkõige lehma piimaanni jätkumiseks (loomade taastootmise kõrval), siis tapetakse osa vasikaid tihti õige pea pärast sündi.
http://www.loomadenimel.org/loomadest/pollumajandusloomad

Tuhat aastat tagasi lüpsis lehm samapalju kui kits. Veel 19. sajandi hakatuseks oli keskmine piimatoodang lehma kohta alla 1000 kilo aastas. Tänaseks on aretatud lehmad, kes annavad piima 8000 kilo aastas. Kuidas on see võimalik? Ravimid, antibiootikumid, hormoonid, kasvu kiirendavad preparaadid ja muud kemikaalid. Paljusid neist ainetest ei ole isegi piisavalt testitud. Kasvu kiirendavad preparaadid sisaldavad loomseid komponente (nagu kondijahu), looduses aga lehm ei ole lihasööja. See põhjustab loomadel terviseprobleeme, mis võivad olla ohtlikud ka inimestele. Näiteks Briti Hullulehma tõbi, mis väidetavalt võis olla seotud lehmadele kondijahu sisse söötmisega.

Cows-at-diary-farm-006

Inimene ise on loodustasakaalu viinud sassi sellega, et seemendatakse kunstlikult lehmi ja forsseeritakse ravimitega neid rohkem ja rohkem piima tootma. Inimesi keelitatakse tarbima järjest rohkem piimatooteid kui kunagi varem ajaloos. Kui muidu piima ei taha, siis suhkru ja soola( mis on iseenesest sõltuvust tekitavas ained) lisamisega piimatoodetele saadakse lausa suussulavaid tulemusi, millest on kerge jääda sõltuma. Kes meist ei armastaks juustu või jäätist. Aga kui palju piimatooteid sooviksime siis süüa kui esivanemate kombel magustatud jogurti asemel hapupiima larbiksime. Ilmselt kordi vähem.

Kõiki toiduks kasvatatavaid loomi peetakse eelkõige inimeste endi, mitte loomade huvides. Looduses ei tule loom ise inimese juurde, et teda lüpstaks, seda on teinud inimene ise vägivaldselt. Looduses oleks piim lehmabeebi toit, nii nagu see on iga teisegi liigi puhul.

Millised tervise häired tekivad inimesel, kes kõik selle piima – ravimi kokteili endale sisse joob ja sööb, igapäev ja terve eluaeg?

Lehm nagu iga teine imetaja eritab piimakaudu välja kõik mürgised ained, mida ta sisse on söönud või sunniviisiliselt söödetud.

Kuumutamata piima peetakse tervislkiumaks, samas ei teata, et piim võib sisaldada sellisel kujul baktereid ja viirusi nagu salmonella, e coli jne. Samas kuumutatud ehk pastöriseeritud piimas hävinevad ensüümid, mis aitavad organismil seedida valke, süsivesikuid ja rasvu. Hävivad ka paljud vitamiinid ning muutub valkude loomulik struktuur.

Meditsiinilistes arhiivides on ajapikku salvestatud palju artikleid lehma piima kohta. Neis ei ole juttu piima kasulikkusest, fookuses on hoopis aneemia, ärritused, allergilised reaktsioonid, mitmesugused infektsioonid ja nakkused, lapseea diabeet, leukeemia, artriit, südamehaigused, astma ning mitmed kasvajad, osteoporoos ja autoimmuunhaigused.

Osteoporoos, ehk luude hõrenemine. Maades, kus piimatarbimise tase on kõige suurem, on ka kõige rohkem osteoporoosi ja maades kus piimatooteid tarvitatakse vähe on osteoporoosi vähe. On tõestatud, et suur valgu kogus, mis leidub lehmapiimas aga ka lihas ei lase omastada kaltsiumi. Rohke loomse valgu tarbimine tekkitab organismis happelist reaktsiooni, taskaalustamaks happelisust võtab keha kaltsiumi luudest.

2005 aasta, avaldas Ameerika Lastearstide Akadeemia oma ajakirjas Pediatrics, et suurenenud piima ja ka toidust pärit kaltsiumi ei tarbimine ei ole näidanud luude kasvamist lastel ja noorukitel isegi tagasihoidlikul määral. Ja leiti, et uuringuid, mis toetavad seisukohti nagu piimatoodete suurenenud tarbimine teeks luud tugevamaks ei ole piisavalt tehtud.

On lõplikult tõestamata kaltsiumi piisav omastamine piimast ja selle preventiivne toime osteoporooside ja luumurdude vältimisel. Suurt hulka naisi uurides ei ole leitud seost piima tarbimise ja luumurdude vähenemise vahel. Üllatavalt on leitud vastupidist – rohkem piima joovatel naistel oli rohkem puusaluumurde. Suured piimatarbjad maad nagu Eesti, Soome, Rootsi, on ka puusaluumurdude poolest esirinnas. Hinnanguliselt on Eestis pooltel üle 70 aatastest naistest osteoporoos.

Südamehaigused. Piimatooted sisaldavad kolesterooli ja küllastatud rasvu. Nende tarbimine toob kaasa riski jääda südamehaigustesse. Rasvade välja võtmine piimast pole samuti lahendus kuna siis ei imendu piimast D vitamiin ja kui D vitamiin ei imendu, siis ei imendu ka kaltsium. Nii ilmnevad juba uued tervise probleemid.

Kasvajad. Eesnäärme ja rinnavähki seostatakse piimatoodete tarbimisega seal leiduva kasvuhormooni IGF -1 tõttu. Östrogeeni sisalduse tõttu piimas, on risk rinnavähiks, munasarjavähiks ja eesnäärme vähiks.

Piimatalumatus- Palju esineb allergiat ja toidutalumatust piimasuhkru laktoosi või piimavalgu kaseiini suhtes. Kaseiini talumatus on salakavalam ning teda ei pruugi kohe ära tunda, ta laastab tervist aastate jooksul. Üha enam on leitud tõendusi piimatalumatuse vormile, mille puhul jäävad kehas kaseiini valgud lõpuni lõhustamata, läbides vere- aju barjääri ja võides tekitada psühhilisi probleeme, depressiooni, autistlikke sümptomeid, hüperaktiivsust, agressiivsust, unehäireid jms. Samuti soodustab lõpuni lagundamata jäänud kaseiinist pärit valk hingamisteede, kurgu, nina,- kõrva haiguseid, liigesepõletikke, nahahaigusi jne. Ka on leitud seoseid sclerosis multiplexi ja skisofreeniaga.

Proffessor Collin Campell, kes on läbi viinud maailma suurima uuringu China Study ehk toitumise effektist tervisele, selgitab dokumentaal filmis ” Kahvliga Skalpelli vastu”, et üle 5 % kaseiini (piimavalk) tarbimisest saavad vähirakud hakata organismis paljunema.

Migreene, aknet, astmat, artriitri, ärritatud soole sündroomi ja Chroni tõve seostatakse samuti piimatoodete tarbimisega.

American Academy of Pediatrics hoiatab lehma piima pakkumise eest kuni aastastele imikutele kuna võib põhjustada esimese tüübi diabeeti, rauapuudusaneemiat, toiduallergiat, ekseeme ja seedimisprobleeme.

Rinnapiim on alati turvaline ja hea lapsele

Kahjuks mitte. Suur uurimus näitas et üle 14000 naise rinnapiim sisaldas pestitsiide, mis on pärit lihast ja piimatoodetest. Taimetoitlastest emadel oli pestitsiidide tase poole väiksem.

Paljudel lastel on allergia ka emapiima suhtes, mis tuleneb sageli sellest, et ema tarvitab lehmapiima tooteid, mis kanduvad üle imikule. Loodus on näinud ette nii, et laps saab kehakaalu kohta rohkem mürke kui ema. See on vajalik selleks, et emaga midagi ei juhtuks, kuna ema saab uue lapse aga laps emata ellu ei jää.

Kuidas me siis ikkagi kaltsiumit saame?

Põhiline argument tugevate luude tarvis nii täiskasvanute kui laste jaoks on piisav liikumine, taimedest saadav kaltsium ja päikesevalgus ehk D vitamiin. Kaltsium ei ole ainuke toitaine, mis on luude moodustumiseks vajalik. Mineraalained, nagu näiteks magneesium, vask, mangaan, tsink ja boor on samuti väga tähtsad. Rohelised aedviljad kapsa perekonnast: brokkoli, rooskapsas, lehtkapsad, kõik tumerohelised lehed ja roheline tee. Ka pähklid, seemned ja soja. Need taimed on rikkad just nende vitamiinide ja mineraalide poolest, mida luud vajavad.

Oluline on piirata rafineeritud suhkru kasutamist, kuna see ei sisalda kaltsiumi ja põhjustab kaltsiumi kadu luudest. Täiskasvanud peaksid limiteerima või loobuma ka kohvist, alkoholist ja suitsetamisest, et vältida luude hõrenemist.

Piim ei ole asendamatu toiduaine inimese toidulaual

Miks inimesed tegelikult piima joovad? Sest nad lihtsalt tahavad seda teha. Nad on niimoodi harjunud, kuna kodus ja koolis on räägitud, et ilma piimata ei saa elada. See maitseb neile ja see on saanud osaks meie kultuurist. Jäätis, jogurtid ja kohupiimad ja juustud on lihtsalt suus sulavad. Me oleme neist sõltuvuses.

Ka kassid, koerad ja siilid joovad heameelega piima, kui neile pakume. Kas loomaarstid soovitavad anda loomadele piima? Ei, sest see pole neile sobiv toit ja teeb loomakesed haigeks. Ka paljud inimesed, kes on loobunud piimatoodetest on tundnud märkimisväärset tervise paranemist.


Igaüks võib rääkida sulle oma teooriaid. Arstid, teadlased, meedia ja toitumisspetsialistid võivad sulle rääkida vastandlikke teooriaid piimast või üks kõik millest. Ainuke, keda sina kuulama pead, on oma keha, sest sinu keha räägib sulle täpselt, mis talle ei sobi. Õpi teda kuulama! Päeva lõpuks vastutad oma tervise eest siiski ainult sina ise.

Vaata lisaks Walter Veithi filmi. ” Hämmastavad udarad”, eesrtikeelsete subtiitritega.

Kasutatud allikad:
http://www.pcrm.org/health/diets/vegdiets/health-concerns-about-dairy-products http://www.ajcn.org/content/89/5/1638S.full http://www.vegetarian.org.uk/factsheets/calciumfactsheet.html http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/18065599?dopt=Citation http://www.notmilk.com/kradjian.html http://www.afpafitness.com/articles/MILKDOC.HTM http://pediatrics.aappublications.org/content/96/3/515.abstract?ijkey=c86b48d7ee1bc510e9d72cad039228346b243f6b&keytype2=tf_ipsecsha http://www.health.gov/dietaryguidelines/dga2005/report/default.htm http://www.breastfeeding.com/all_about/all_about_iq.html http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/16300936 http://www.petwave.com/Dogs/Dog-Health-Center/Digestive-Disorders/Lactose-Intolerance/Overview.aspx http://www.hsph.harvard.edu/nutritionsource/what-should-you-eat/calcium-full-story/ http://www.loomadenimel.org/index.php/kkk/pollumajandusloomad
Department of Health and Human Services. National Institutes of Health. Lactose Intolerance: Information for Health Care Providers. Available at: http://www.nichd.nih.gov/publications/pubs/upload/NICHD_MM_Lactose_FS.pdf. Accessed July 24, 2012.)
Lunt M, Masaryk P, Scheidt-Nave C, et al. The Effects of Lifestyle, Dietary Dairy Intake and Diabetes on Bone Density and Vertebral Deformity Prevalence: The EVOS Study. Osteoporos Int. 2001;12:688-698.
Lanou AJ, Berkow SE, Barnard ND. Calcium, dairy products, and bone health in children and young adults: a reevaluation of the evidence. Pediatrics. 2005;115:736-743.
Holick M. The vitamin D epidemic and its health consequences. J Nutr. 2005;135:2739S-2748S.
U.S. Department of Health and Human Services. National Institutes of Health. Lactose Intolerance: Information for Health Care Providers. Available at: http://www.nichd.nih.gov/publications/pubs/upload/NICHD_MM_Lactose_FS.pdf. Accessed July 24, 2012
Proffessor T. Collin Campell China Study- (maailma suurim uuring toidu effektist tervisele)