Home » Toitumine » Päris toit

Päris toit

Ära ütle, et sul pole enam midagi süüa

Kui inimesed kuulevad, et oled loobunud lihast, kalast, munadest,  piimatoodetest,  valgest jahust ja  valgest suhkrust,  siis näed tihti üsna hämmeldunud või koguni kaastundlikke pilke .

” Aga mida sa siis sööd?”: küsitakse tihti. Või et: “Mis elu see siis on kui midagi süüa ei saa.”

Arvatakse, et näridki siis vaid porgandit ja krõbistad heina. 🙂 Tegelikult toituvad  niinimetatud kõigesööjad aga ise väga tihti hoopis äärmiselt piiratult, kasutades toiduks päevast- päeva, aastast- aastasse ühtesid ja samu toiduaineid ega oldagi avatud midagi uut proovima. Pole siis ime, et aina rohkem levivad toiduainete talumatused ja muud terviseprobleemid. Seetõttu ollaksegi shokis kui tuleb teinekord tervise nimel loobuda mõnest tervist kahjustavast toiduainest.  Ei olda teadlikud toiduainete ülimalt laiast sortimendist, kus leidub igale maitse- eelistusele vastavalt toite igaks hooajaks.

Üksluine toitumine võib rääkida nii mõndagi ka sinu elu kohta- kui avatud sa oled uusi asju proovima  ka oma elus. Kui palju oled nõus lahti laskma vanadest, sind mitte edasiviivatest asjadest või olukordadest. Kui tihti oled leidnud sina end olukorrast kuskil rikkalikult kaetud buffeelauas ning valinud omale sealt vaid kahte -kolme toitu, neid samu mida sa iga issanda päev sööd kodus juba nagunii? Ja siis veel imestad, et elu on nii üksluine ja igav. 🙂

Arvatakse, et maailmas kasvab kokku 75- 80 tuhat söögiks kõlblikku taimeliiki. Inimesed tarvitavad neist toiduks vaid umbes 7000 liiki. Jah, miks peaks ennast piirama ja nii paljudest toitudest ja uutest naudingutest ning elamustest ilma jätma ? Miks peaks end elust ilma jätma?

Olles ise  ka enamuse oma elust olnud “kõigesööja” , tean täpselt, et varem ma sõingi põhiliselt liha, kala, mune, piima, nisujahu, valget suhkrut ja nendest tehtud toite. Kuid nendest toitudest loobudes või neid oluliselt vähendades, hakkas mu ees lahti rulluma hoopis rikkalikum toidumaailm, mis parandas muu hulgas ka minu tervist, andis energiat ja pakub siiani fantastilist maitseelamust ja vaheldusrikkust. Ja mitte ainult toitumises, vaid kogu elus tervikuna.

Seetõttu ütlengi:  “Ole avatum ja ära ütle, et sul pole enam midagi süüa, sest kogu maailm on igal sammul paksult toitu täis. Paljud toidud on veel täiesti tasuta pealekauba.  Me elame külluses, mitte puuduses. ”

Siin on vaid mõned näited levinumatest söögiks kõlblikest taimedest. Suur osa neist kasvab edukalt ka meie kliimas. Milliseid taimi sina oled proovinud?

Juur- ja aedviljad

  • artishokk
  • spargel
  • baklazaan
  • punapeet
  • brokoli
  • lillkapsas
  • pastinaak
  • juurseller
  • seller
  • fenkol
  • kartul
  • naeris/kaalikas
  • redis
  • maguskartul ehk bataat
  • spargel
  • kõrvits
  • porgand
  • kabatshokk
  • nuikapsas
  • rooskapsas
  • hiinakapsas
  • tomat
  • kurk
  • suvikõrvits ehk kabatshokk
  • porru

Teraviljad    

  • tatar/toortatar
  • amarant
  • hirss
  • kinoa
  • rukis
  • mais
  • kaer
  • kamut
  • speltanisu
  • bulgur
  • teff
  • oder
  • riis ( basmati, jasmiini, must, punane, pruun , metsik jne. )

Kaunviljad

  • oad, (mustad, punased, valged, põld -ja mungoad)
  • herned (kiker-, ja rohelised herned)
  • läätsed (punased, mustad, pruunid)
  • sojaoad
  • türgioad

Marjad

Marjad on nagu meie kliima ” puuviljad”

  • jõhvikas
  • tikker
  • maasikas
  • mustikas
  • sinikas
  • põldmari
  • murakas
  • vaarikas
  • astelpaju
  • mustsõstar
  • punasõstar
  • pihlakas
  • toomemari
  • aroonia
  • ebaküdoonia
  • kadakamari
  • goji mari
  • inka mari

Puuviljad

  • aprikoos
  • õun
  • ploom
  • banaan
  • dattel
  • pirn
  • nektariin
  • virsik
  • mandariin
  • apelsiin
  • sidrun
  • greip
  • kiivi
  • granaatõun
  • ananass
  • mango
  • viinamari
  • kirss
  • kaktusvili
  • melon
  • arbuus
  • avokaado
  • cherimoya
  • füüsal
  • hurmaa
  • pomelo
  • passioon
  • tähtvili
  • viigimari
  • papaya
  • avokaado

Lehtköögiviljad 

  • peedipealsed
  • sigur,
  • lehtkapsas,
  • jääsalat
  • lehtsalat
  • sinepilehed
  • petersell
  • spinat
  • hapuoblikas
  • vesikress
  • rukola
  • kress
  • lambalääts
  • kale

Vürtsid, ürdid – ja maitsetaimed

  • basiilik
  • loorber
  • kardemon
  • kaneel
  • koriander
  • köömen
  • till
  • murulauk
  • porrulauk
  • apteegitill
  • ingver
  • majoraan
  • piparmünt
  • oregano
  • rosmariin
  • safran
  • kurkum
  • tsiilipipar
  • mustpipar
  • nelk
  • sinep
  • muskaatpähkel
  • põld lambalääts

Pähklid

images-6
  • mandel
  • brasiilia
  • sarapuu
  • pekaan
  • kookos
  • kreeka pähkel
  • nakarpähkel
  • pistaatsia
  • kastanid

Seemned

seeds
  • Seesami seemned
  • päevalille seemned
  • linaseemned
  • kõrvitsa seemned
  • seedermänniseemned
  • chia seemned
  • kanepiseemned
  • aprikoosi seemned

Vetikad 

images-3
  • nori
  • wakame
  • dulse
  • kombu
  • agar
  • arame
  • kelp
  • merepalm
  • klorella
  • spirulina

Seened

Juba ainuüksi Eestis kasvab üle 300 söödava seeneliigi.

images-1
  • kukeseened
  • pilvikud
  • riisikad
  • sirmikud
  • puravikud
  • shampinjonid
  • shiitake seened
  • austerservik
  • kännumampel
  • kitsemampel

Umbrohud

On palju vitamiini – ja mineraalide rikkamad kui nende” kultuursed õed- vennad. ”

Unknown-1
  • hanemalts ( paremal pildil)
  • võilillelehed
  • nõges
  • naat
  • karulauk
  • vesihein
  • kortsleht
  • jänesekapsas
  • noored paiselehed
  • põldohaka noored võrsed
  • raudrohi
  • nurmenukulehed

Puulehed ja puumahlad

images-5
  • Kase ja vahtramahl-
  • noored vahtralehed
  • pihlakalehed
  • kaselehed
  • pärnalehed
  • vaarikalehed
  • kuuse -ja kadaka okkad

Õied

Reeglina on kõikide juurviljade ja maitsetaimede õied söödavad aga ka ilulilled. Hoiduge kindlasti mürkide peal kasvatatud lilledest.

images-4
  • suvikõrvitsa õied
  • murulaugu õied
  • kannike
  • roos
  • saialill
  • võilill
  • lavendel
  • pellargoon
  • mungalill
  • ristikheina õis
  • nurmenukk
  • kobarhüatsint
  • margareetaõied
  • kreegi, kirsi -ja õunapuu õied

Head isu!

Tõelised toidunaudingud ja maitseelamused on alles ees!

Me elame külluses, mitte puuduses! 🙂

Päris toit

Inimesed on tänaseks oma algsest toidulauast väga kaugele purjetanud, oleme unustanud, et meie keha on arenenud kooskõlas kogu ökosüsteemiga, kogu loodusega. Seega olles disainitud looduse poolt, on meile disainitud ka looduse poolt vastavad toidud. Kui me hakkame nendelt toitudelt midagi ära võtma või juurde lisama, siis me lihtsalt viime selle toidu tasakaalust välja ja ajame sassi kogu terviku. Selle tulemusena ei tunne meie keha neid toite enam ära ega oska neid enam seedida ega detofikseerida. Nii tekib ka meie organismis tasakaalutus, seedimisprobleemid ja ainete puudused või ülejäägid.


Viimaste aastakümnete jooksul on meie toidulauale lisandunud eriti palju rafineeritud ehk töödeldud toite, mis ei ole enam ligilähedasedki terviklikule toidule. Kahjuks on rafineeritud toidud end meie menüüsse kenasti sisse söönud ja on meie toidulauast väga visad kaduma. Tihtilugu peetakse päristoiduks just valget jahu, valget suhkrut jne. ning arvatakse, et pruun jahu ja pruun suhkur nagu pole” päris”, nagu pole need “õiged”.

Miks nii?

Aga sellepärast, et poes on müügil valge jahu kuhu on peale kirjutatud ” Kõrgekvalteediga esimese sordi jahu ” vms. Selliste kirjadega tooted on pesnud inimeste ajusid juba aastakümneid.

Rafineerimata ja valgendamata tooteid on minevikus seostatud vaesusega. Näiteks riisi, jahu või suhkru rafineerimine oli üsna kulukas ja rafineerimisel saavutatav valge värv seostus kõrgema klassiga. Rafineeritud tooted olid hinnalisemad ja näitasid rikkust. Keegi ei tahtnud osta pruuni suhkrut, riisi või jahu ja näidata end vaesena. Ja muidugi rafineeritakse ka toite selleks, et nad ei rääsuks ja säiliksid kauem ning , et neid oleks mugavam ja kiirem kasutada.

Rafineeritud toit ei ole “päristoit”

Veel sada aastat tagasi rafineeritud toitu praktiliselt ei tuntudki. Siis töödeldi naturaalset toitu vaid küpsetamise ja keetmisega. Kugi soola ajalugu ulatub aastatuhandete taha, siis laialdaselt hakati soola ja ka suhkrut kasutama suhteliselt hiljuti. Tänapäeval aga moodustavad rafineeritud ja soola, suhkru ja muude lisaainetega maitsestatud tooted suure osa inimese toidulauast.

Rafineeritud tooted on valge jahu, manna ja sellest tehtud tooted nagu pasta, saiad, koogid, küpsetised. Valget jahu lisatakse ka poolfabrikaatidesse nagu kalapulgad, kastmed ja vorstikesed. Rafineeritud on ka valge riis, kiirkeedu helbed, hommikuhelbed, sojatooted, suhkur, sool, margariinid ja õlid. Soja piim, tofu, sojahakkmass on väga tugevalt töödeldud. Kui värske piim on pastöriseeritud, homogeniseeritud, vähendatud rasvasisaldusega, suhkrut, soola ja muid aineid lisatud, siis ta ei ole enam terviktoit ja on kehale raskesti omastatav. Poepiim, kohupiimad, jogurtid, juustud, jäätised ei ole terviklikud toidud. Sama lihatoodetega: viinerid, vorstid, singid ei ole tervikliktoit. Taimsed liha (n. seitan) ja juustutooted ei ole samuti terviklikud toidud. Ka mahlad ja konserveeritud toidud on töödeldud ja muidugi shokolaad, kommid. Mida pikem on koostisainete nimekiri toiduaine pakendil, seda kaugemale tuleks sellisest toidust hoiduda.

Hei, kes soovib süüa blondeeritud toitu? 🙂

Inglisekeeles kirjutatakse valgele jahule, riisile ja suhkrule koti peale “bleached “, mis tähendab valgendatud. Midagi valgendada ehk blondeerida aga saab ainult kõva keemiaga. Seega valgendatud jahu, suhkurut ja riisi saab võrrelda nagu juuste blondeerimisega. Kõik teavad kui tugevalt rikub blondeerimine juukseid. Kujutage ette kuidas rikub blondeerimine veel meie toitu. Blondeeritud juuksed ei ole enam loomulikud, naturaalsed, need pole enam nagu päris, need on surnud juuksed. Valgendatud, blondeeritud jahu, riis, suhkur ja sool ei ole samuti loomulik toit, ei ole päris toit, see on juba surnud toit.

Rafineerimine on protsess, kus algne toitainete rikas tooraine on liigselt “puhastatud” valgendatud, kuumutatud, kasutades keemilisi aineid ja lahustajaid, väga kõrget kuumust jne. Rafineeritud valget jahu töödeldakse näiteks kloori ja broomiga. Jahu tootmise käigus eemaldatakse tervislikud kiud ja õlid, kuna need muudavad jahu pruunikaks ja kiiremini riknevaks. Seega kõige tervislikum osa eemaldatakse. Järgi jääb lõhnatu, toitainete vaene kauasäiliv mass ehk endosperm, puhas tärklis, mis muutub lagunedes meie organismis limaks, olles paljude tõsiste terviserikete põhjustajaks. Mida ” kõrgevaliteetsem” on jahu sort, seda valgem, ja seda rohkem on jahus endospermi ja vähem kliisid.

Ja siis me töötlemine seda rafineeritud toitu kodus veel üle

Nüüd me võtame selle valge jahu, valge suhkru ja pastöriseeritud kohupiima, keerame need ained omavahel kokku ja küpsetame ahjus 200 kraadises kuumuses veel tunnikese. Isegi kui me teeme seda toitu kodus ja ei lisa sinna ise veel mingeid keemilisi aineid, on see toit juba enne valmistamist tugevalt töödeldud, surnud ja inimorganismile sobimatu.

Kui me ise ostame poest terviktoitu, näiteks tomateid ja keedame nendest kastme, lisades sinna näiteks soola, pipart ja sibulat. Siis on see samuti töötlemine ja tomat ei ole enam tervik. Siinkohal on muidugi päris suur vahe kui valmistada kodus värsketest toorainetest ise süüa, toitu võimalikult vähe töödeldes ( keetmine , küpsetamine jne.) ja lisaaineid lisades või osta poest ketshupit ja, öelda et see võrdub tomatiga.

Täpselt sama võib öelda, et valgel suhkrul ja naturaalsel pruunil suhkril pole mingit vahet. Tegelikult polegi, kuna nad mõlemad on töödeldud, õige terviktoit on suhkruroog ise. Pruuni ja valget suhkrut aga võib võrrelda kui kodus ise värsketest tomatitest tehtud kastme või poest ostetud plastikpudelis ketshupiga. Siin ei teki ilmselt küsimustki kumb varjant on terviktoidule lähemal, nii ka suhkruga, pruun naturaalne suhkur on lihtsalt pisut lähemal oma algsele olekule ja seega väärtuslikum.

Ka mahl ei ole sama mis puuvili. Õuna ja eriti veel konsentreeritud õunamahla vahel ei ole võrdusmärki, need on kaks täiesti erinevat asja. Värskeltpressitud õunamahl on muidugi olulislt ligemal õunale, kuigi räägitakse, et ka masin mis õuna töötleb lõhub juba selle õuna struktuuri ja peenenergiat, rääkimata sellest, seedimine algab juba suust ja selleks, et toitu seedida on vaja seda närida( muidu meil poleks ju hambaid :)). Mahlas puuduvad ka kiudained, mis pidurdavad liiga kiiret suhkruimendumist. Kiire suhkruimendumine viib aga veresuhkru liiga järsult liiga kõrgele, mis omakorda võib pikemas perspektiivis põhjustada diabeeti. Seega kõige parem on süüa ikka õuna ennast, järgmine valik on smuuti, siis värskelt pressitud mahl. Ehk õunamahl on küll väga kasulik ja vitamiinirikas kuid terve õun on veel kasulikum ja parem ja loomulikum ja täiuslikum.

Süües õuna, teab meie keha täpselt millised ained sealt tulevad ja kuidas neid aineid sealt kätte saada, ning vastavalt sellele valmistab ette kogu seedetrakti. Süües “poolikut” või ” täiustatud ” toitainet tekib kehas “error”, kuna organismil endal puuduvad vajalikud ained selle toitaine ümbertöötlemiseks. Selline seisund aga lööb meie organismi pikemas perspektiivis rivist välja ja põhjustab palju terviseprobleeme.

Rafineeritud toidud on toitainetest tühjaks imetud libatoidud, milles puuduvad meile hädavajalikud vitamiinid ja mineraalained ning meie kehale vajalik tooraine algupärane energia. Meie keha peab sellise toidu seedimiseks laenama puuduvad vitamiinid, mineraalid ja muud toitained oma kudedest. Seesugune organismi tühjaks imemine kasvatabki isu ja liigsöömist, sest keha otsib võimalusi, kuidas taastada toitainevarud, mille ta on rafineeritud toidu peale ära kulutanud. Lisaks on rafineeritud teraviljast tooted kõrge glükeemilise koormusega (GK), tõstes veresukru järsult kõrgele, soodustades rasvumist, diabeeti, veresoonkonna haigusi jpm.

Terviklik toit

Terviklik toit on “päristoit” mis on looduse poolt valmiskujul juba olemas. See on toit, mida inimkeha juba tunneb ja teab miljoneid aastaid. See on toit kus on olemas kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalained, kiudained, antioksüdandid, head rasvad ja suhkrud. Meie keha oskab seda toitu ideaalselt omastada ja kasutada kuna kõik ained selle toidu seedimiseks ja detofikseerimiseks on terviklikus toidus juba olemas. Terviklik toit on kõige loomulikum ja tervislikum toit inimese jaoks.

Terviklikule toidule ei pea mitte midagi juurde lisama, midagi ära võtma, puhastama, rikastama, valgendama, värvima, lõhnastama ega lahjendama.

Terviklikud toidud on puuviljad, marjad, aedviljad, seemned, pähklid, teraviljad, kaunviljad, seened, isegi liha, munad ja piim oma algupärases olekus (kuigi neid ei pea inimene küll tingimata sööma). Tervikliku toidu söömine ei ole mingi uus trend. Inimesed on aegade algusest saadik söönudki ainult orgaanilist, naturaalset terviklikku toitu.

Kui inimene sööb aga oma liigile loomuomast terviklikku toitu, mis vastab ka tema nägemis, haistmis- ja maitsmismeelele ning tema füüsilistele iseärasustele, siis saab ta seda toitu süüa ka täiesti loomulikus olekus ilma kuumutamata, praadimata, küpsetamata, maitsestamata. Siis ei ole vaja tingimata kasutada ka panne, potte, köögikombaine, mahlapresse ja smuutimasinaid. Kui me sööksime toitu naturaalses olekus ja ei töötleks toitu üldse, siis palju me sööksime teravilja, liha , piima, mune, soola, suhkruroogu, kakaouba, sojat ?

Loo point

Proovi süüa rohkem naturaalset terviktoitu ja töötle seda nii vähe kui võimalik, mida madalama kuumuse ja lühema ajaga sa oma toitu valmistad, seda parem. Mida vähem erinevaid koostisosi ja lisaaineid seda parem. Nii kindlustad sa omale vitamiinide ja mineraalide tasakaalu ja sul ei ole organismis midagi puudu ega midagi üle. Terviklik vähetöödeldud toit aitab ennetada haigusi, pidurdab vananemist ja aitab säilitada tervislikku kehakaalu. Süües aed- ja puuviljade rikast toitu, vähendad kasvajate, diabeedi ja südamehaiguste riski. Lisaks sellele ei pea sa toiduvalmistamisele nii palju aega kulutama ja sa saad selle aja pühendada millelegi palju olulisemale.
Terviklik toit võrdub terve toit, võrdub terve inimene, võrdub terve maailm 🙂

Kasutatud kirjandus

http://www.minutervis.ee/miks-on-raffineeritud-toitained-ohtlikud

http://www.jacn.org/content/19/1/61.full

http://www.stfm.org/fmhub/fm2010/April/Andrew280.pdf

http://macrobiotic.about.com/od/gettingstarted/a/wholefoodsdiet.htm

http://www.livestrong.com/article/248210-plant-based-diet-with-whole-foods/

http://healthyeating.sfgate.com/sample-day-whole-food-diet-1763.html

http://www.bodyandsoul.com.au/nutrition/nutrition+tips/why+eat+wholefoodsr,14993

Eestlaste toitumine minevikus ja olevikus

Tänapäeva ühiskonna üheks suurimaks terviseriskiks on vale toitumine ning sellest tingitud erinevad haigused. Hoolimata sellest, et meie kaubandusvõrgud on pungil täis toidukraami ning meditsiini areng on olnud plahvatuslik, ei ole inimkond tervemaks muutunud. Vastupidi, vohama on löönud kõikvõimalikud terviseprobleemid, milles eestlased on enamiku Euroopa riikidega võrreldes esikohal.
Eestlased ise arvavad, et toituvad tervislikult, kuid statistilised näitajad väidavad midagi muud.
Tegelikkuses puudub viiendikul täiskasvanud elanikkonnast ettekujutus isegi kõige üldisematest tervisliku toitumise soovitustest. Eestlase igapäevane toit on väga üksluine. Liiga vähe tarbitakse erinevaid köögivilju, kaunvilju, kala, leiba, puuvilju ja marju. Ülemäära aga “ halbu” rasvu, soola, suhkrut, poolfabrikaate, rafineeritud tooteid ning alkoholi. Eriti kehvad on laste toitumisharjumused, kes tarbivad liigselt karastusjooke, maiustusi ja krõpse. Umbes 30 % lastest tekivad toitumisest tingitud terviseprobleemid juba enne kooli.

Kuigi enamik eestlasi on kuulnud tervisliku toitumise vajalikkusest, ei soovi mõned inimesed vaatamata terviseprobleemidele midagi oma menüüs muuta. Tihti väidetakse aga nendegi hulgas, kes peavad lugu tervislikust toidust, et eestlastele omane rahvustoit ongi sealiha, kartul ja kaste, hapukapsas ja verivorst. Kõrvale piim ja leib ning magustoituks kissell, mannavaht või kama. Vaadates ajas kõigest paarsada aastat tagasi selgub, et päris tõsi see siiski ei ole. Lisaks sellele on tänapäeval isegi nii naturaalse kõlaga toidud täis keemilisi lisaaineid. Veelgi enam, praeguse elustiili juures on selline toidukombinatsioon ka üsna raskesti seeditav ning ebapiisava toiteväärtusega. Neile, kes tahaksid õppida tervislikult toituma, osutub orienteerumine kaupu täis toidulettide vahel, kus üks toode on ahvatlevam kui teine, raskeks ja keeruliseks ülesandeks. Kõige tähtsamad tervisliku toitumise põhimõtted ei ole aga tegelikult kuigi palju muutunud juba aastatuhandeid.

Mida me üldse teame oma esivanematest ja nende elust-olust

Arvatakse, et loomade järel rändavad jahimehed võisid Eestisse sattuda pärast jää sulamist ehk umbes 10 000 -12 000 aastat tagasi. Mõned aga arvavad, et eestlased jõudsid siia umbes 5000 aastat tagasi. Teadlased vaidlevad ka selle üle, kust nad õieti tulid. Vanasti arvati, et eestlased tulid idast, nüüd aga hoopis, et lõunast.

Teateid eestlaste söömistavadest enne 19. sajandi teist poolt on samuti üsna napilt. Teada on, et toit oli äärmiselt ühekülgne ja kasin tänu kliimale ja kiviklibusele põllumaale, oma osa mängisid kindlasti ka sõjad ning eestlaste aastasadu kestnud raske orjapõlv. Rahva mälestuste põhjal teatakse veel, et 19. sajandi alguses oli toiduks olnud aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli olnud nii rabe, et murenes söömisel puruks ja tuul kandis selle laiali. Kõneldi, et “allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma”. Ikaldusaastatel ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu-urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus niisugunegi leib haruldaseks. Siis tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi- ja ohakasuppi.

Sellest hoolimata ei pidanud mitmeid põlvi tagasi elanud inimesed kuigivõrd muretsema südame-veresoonkonnahaiguste, diabeedi, rasvumise, osteoporoosi, HIV, kasvajate, viljatuse, kõrge vererõhu ning dementsuse pärast. Järelikult oli meie esivanemate menüü kordi tervislikum. Uurides erinevaid loodusrahvaid, kes toituvad tänapäevalgi sarnaselt meie kaugete esivanematega, on sageli selgunud, et heaoluühiskonna haigused ei ole nendeni jõudnud. Vanasti tehti enamasti palju tööd, siis vajasid ravimist raskest tööst kurnatud liikmed, nakkus-, kopsu- ja silmahaigused. Kimbutasid ka katk, nälg jms. Sõjaperioodil raviti haavu ja põletikke. Ravimid tulid otse loodusest – mesi, süsi, kusi, taimed, muld, savi, kivid, vesi, tuli. Selles on suur sarnasus India traditsioonilise raviviisi ajurvedaga, kus öeldakse, et kõik ümbritsev mõjutab meid kas ühes või teises suunas, olles millelegi alati kasulik. On teada rahvapärimusi, kus Venemaal arvati, et kõige vägevamad ravitsejad elavad Eestis. Mida enam inimene „targemaks” on saanud, seda enam soovib ta kasutada vaid eriti tõhusaid ja kiireid raviviise. Nii on kaotatud ka osake algsest tunnetusest, teadmisest ja oskusest.

Toidud siis ja praegu

Võrreldes toiduvalikut tänapäeval ja kõigest 200 aastat tagasi, on praktiliselt kõik muutunud. Siis olid traditsioonilised toidud läätse-, hapukapsa- ja oasupp,ª paksukapstaª sealihaga, kört, leem, kaerakile ehk kiisla, käkk, odrajahupuder ning tänapäevalgi tuntud verivorst, kama ja hiljem sült. Toiduvalmistusviisidest olid vanasti põhilised pajas keetmine ja hautamine, hapendamine ja toorelt söömine. Praadimine, suitsutamine ja ahjus valmistamine lisandusid hiljuti. Kartuleid, liha ja kastet hakati hakati valmistama alles 20 saj. alguses. Tanguvorste ja verivorste tegid vanad eestlased samuti, kuid vorsti koostis on tänaseks tundmatuseni muutunud.

Magustoite hakati valmistama alles käesoleva sajandi algul. Õllesuppi, sõirapudi jt. magustoite valmistati “linnumagusa” e. mee abil, kuna suhkur oli talurahvale kättesaamatu. Vanasti kütiti metsloomi ning korjati kõiki tänagi tuntud metsamarju, samuti seeni, pähkleid ja metsmesilaste mett. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusaimaid arstirohtusid. Marju söödi värskelt niisama või koos meega maiuseks.

Esialgu söödi mets- ja merelindude, hiljem kodulindude mune. Tavaliselt mune keedeti, tehti ka munaputru. Munaroog oli siiski pühaderoog.
Kala oli igapäevase toiduvaliku väga oluline osa. Kaladest söödi pikka aega kõige rohkem silku (räime), nüüd aga lõhe ja forelli, kuid sedagi üsna harva. Suurt rolli mängisid kaunviljad. Enim kasutatavad olid hernes, põlduba ja lääts. Tänapäeval aga ei tea paljud inimesed isegi seda, kuidas lääts välja näeb, rääkimata nende igapäevasest tarbimisest.

Esimene teravili, mida eestlased II aastatuhandel e.m.a. viljelema hakkasid, oli oder, I aastatuhandel m.a.j tunti juba ka rukist ja kaera. Sel ajal kasvatati ka tatart ja kaunvilju – hernest, läätse ja põlduba. Teraviljadest olid 19. sajandil enim kasutatavad oder ja rukis. Kaer oli algselt pigem loomasööt ning nisujahust tooteid söödi vaid pidupäevadel. Kama koosneb rukkist, nisust, odrast ja hernest ning need viljad said omavahel kokku segatud leidlikkuse ja kokkuhoidlikkuse tulemusena. Enne uute teraviljade salvedesse panekut korjati salvede põhjast kokku eelmise aasta viljade jäänused, mis segati kõik kokku, pesti tolmust puhtaks, keedeti läbi, kuivatati ning jahvatati jahuks. Tänapäeval on aga teraviljadest vaieldamatult number 1 nisu, mida saab nii otseselt kui peidetud kujul väga paljudest toodetest, eelkõige rafineeritud kujul. Vanasti peeti kõige tähtsamaks toiduks rukkileiba. Rukis on praegugi au sees, aga tagaplaanil. Õnneks on kodune leivategu tänapäeval taas uue hoo sisse saanud.

Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Kapsaid hapendati ja hautati. Hapendamisprotsessi kiirendamiseks kasutati jõhvikaid. Kui sibulat ja kapsast tunti kindlasti juba 12.–13. sajandil, siis näiteks paprika ja tomat ilmusid meie toidulauale umbes 100 aastat tagasi. 16.-17. sajandil hakati eelkõige mõisaaedades kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolel hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. 19. sajandi lõpuks olid need aedviljad jõudnud ka talunike aedadesse. Eestlastele põhitoiduks saanud kartul on aga pärit hoopis Lõuna-Ameerikast. Alates 1740-ndatest võis kartulit kohata Eesti mõisates, põhiliselt küll ilutaimena, alles 19. sajandil sai temast Eestis oluline toiduaine. Enne seda suhtus eestlane kummalistesse mugulatesse väga suure umbusuga. Laialdane kartulikasvatus võttis Eestis maad 1870-ndatel. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal või keedeti koorega ja söödi silgu või seentega. Kartul kirjutas meie toidulaualt välja aga naeri ja kaalika ning vähendas ka kapsa ja kaunviljade osakaalu.

Tuntumateks maitseaineteks olid petersell, aedruut, sibul, rõigas, küüslauk, aedtill, kummel, salvei, mädarõigas, aedseller, sibul ja unimagun. 13. sajandi alguses võidi kasutada toitude maitsestamiseks lauke (karulauku), punet, nõmmliivateed. Võimalik, et ka metspipart. Oma koht maitsemeele kõditamisel oli ilmselt kadakamarjadel ja varakevadistel kuusekasvudel.

Puuviljakasvatuse kohta leidub kirjalikes allikates napilt teateid. Algselt kasvatati õunu ja pirne, hiljem lisandusid neile kirsid, küdooniad, ploomid ja kreegid. Kuna põld oli talupoja toitja, sai see viljakaima maalapi endale. Viljapuid istutati esialgu viletsamale pinnale elumaja ümbrusse. Kuna hoonete juures oli ruumi vähe, istutati puud ligistikku. Sageli paigutati marjapõõsad ridadesse puude alla. A. W. Hupel kirjutas 1777. aastal nii: “Harva on talumehel puuviljaaed: kõige rohkem mõni üksik õunapuu või kirsipuud. Oma aedades kasvatab ta vaid kapsast, kaalikat, kanepit ja ube; põllul naereid.” Viljapuude istutamine ning elamise ümber ilu ja korra loomine kogus hoogu alles talude päriseksostmise ajal 19. sajandi teisel poolel. Tartu ümbruse ja Mulgimaa talupojad kogusid jõukust linakasvatusega.
Keskajal oli nõutuimateks impordiartikkliteks sool ja heeringas. Suhkru osa jäi tagasihoidlikumaks. Palju saabus vürtse ja puuvilju: ingver, pipar, nelk, safran, kaneel, muskaatõied ja -pählid, kalgan, kardemon, paradiisitera, nelgipipar, kalmus, rooma köömen, kubeebpipar, loorber, aniis, oliivid, ussipujuseemned, viigimarjad, sidrunid, datlid, apelsinid, kreeka pähklid, humal. Teraviljadest imporditi tõenäoliselt riisi ja hirssi. Piimasaadustest erinevaid sorte juustu.

Kuni 20.saj. alguseni oli kohvi tarvitamine peaaegu tundmatu. Eestlasete tavaliseks joogiks oli taar ehk kali. Valmistati ka kadakamarjajooki või teed. Meejooki või meeõlut, valmistati meest, veest ja pärmist. Kevadeti joodi kasemahla. Pidulikeks tähtpäevadeks pruuliti õlut. Paremad palad, millega eestlased vanasti külalisi võõrustasid, olid veel 18. sajandi keskpaigaski puhtast jahust rukkileib, või, mesi ja pekk.

Värsket liha ja piima söödi-joodi väga harva

Lihaloomaks oli peamiselt siga; veist peeti piima saamise eesmärgil ning söögiks tapeti vaid vanad lehmad. Lambaid kasvatati villa saamise eesmärgil ja söödi vaid viimases hädas. Poolkodustatud siga kasvatati vabapidamismeetodil: suvel vaatasid kärsad ise, mida metsatukast leidsid, talvel paluti põrsastega emised rehe alla, kus neil lubati süüa hobusepabulaid. Sead tapeti mihklipäeva paiku ning pandi talveks tünni sisse soola – peale jäid “paremad palad” ning allapoole vähematraktiivsed kehaosad. Vastlapäevaks jõuti tünni põhja, kus olid järele jäänud seajalad, millest keedeti hernesuppi. Toiduks kasutati kogu loom. Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina tera-, kaun- ja aedviljatoitudele. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist.

Liha otsasaamine langeb ajaliselt kokku ka paastuajaga, millel oli vanarahva seas oluline tähendus nii hinge kui keha puhastamisel. Suure paastu ajal ei söödud liha, muna, piima ja mõnel pool ka kala. Praegu enam paastupidamine selles kontekstis nii populaarne ei ole.

Sealiha troonib siiani esikohal, kuid selle tugevaks konkurendiks on saanud broileriliha. Suurenenud on ka söödavad lihakogused, kahjuks töödeldud lihatoodete arvelt nagu vorstid, singid jne. Tänapäeva koduloomaliha on aga tunduvalt rasvasem ning tema rasvhappekoostis pole enam sama kasulik kui vanasti.

Tuhat aastat tagasi lüpsis lehm umbes sama palju kui kits. Veel 19. sajandi hakatuseks oli keskmine piimatoodang lehma kohta alla 1000 kilo aastas. Tänapäeval lüpsab hea lehm aastas 8000 kilo või rohkem piima. Murrang piimatööstuses toimus umbes 150 aastat tagasi. 1885. aastast on teada, et Tallinnas müüdi keefirit, mida kutsuti piimaviinaks. Peamiselt tarbiti vanasti hapupiima. Vähem piima, petti, kohupiima ja sõira. Piima ja hapupiima rüübati tavaliselt pudru, kartuli või leiva kõrvale, rõõska piima lisati harvem ka putrudele ja suppidele keetmisel. Võid kasutati toiduks väga harva. Koort peaaegu ei tarvitatudki. Ainult harukordadel valmistati jõukamates taludes 19 saj. lõpul toite koorega. Vaatamata piima ja piimatoodete tarbimise järsule kasvule viimase 150 aasta jooksul, diagnoositakse osteoporoosi aina rohkem.

19. saj. lõpul ja 20.saj. algul hakkasid toimuma uued muutused toitumistavades
Eesti külades levisid uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid ka esimesed kokaraamatud. Kasvas poest ostetava toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute, linnatoitude ees. Järjest rohkem võitsid poolehoidu saiad ja koogid. Tangupuder asendati manna- või riisipudruga, lauale ilmus heeringas. Kadusid vanade toitude erinimetused. Körti, leent ja rooga hakkasid nooremad nimetama suppideks. Alles 1920 a. on pärit sellised toidud nagu kartulisalat, marineeritud kõrvits ja hapukurk, maksapasteet, kotletid, kartulipuder, kapsarullid, kissel, mannavaht, plaadikoogid jms.

Pärast Teist maailmasõda said Eesti toitumistavad mõjutusi ida poolt; sööklatesse ja restoranidesse jõudsid bors, seljanka, rassolnik, hartsoo, pelmeenid jms. Tunda andis samas toiduainete ja eriti maitseainete piiratud valik.

Nõukogude ajal oli meie toit küll enamjaolt ise kasvatatud ja suhteliselt E ainete vaba, kuid samal ajal võidutses suhkru, soola ja äädika kõrgajastu. Põhimõtteliselt keedeti ka enamus toitu sõna otseses mõttes surnuks. Kurke ja seeni hakati hapendamise asemel marineerima äädikaga. Nõukogude aja lõppedes hakkasid levima kiirtoitlustus ja välismaised pakitoidud.

Kokkuvõtteks

Tänapäevane toit sisaldab inimorganismile raskesti seeditavaid ja elutähtsate toitainete omastamist takistavaid aineid. Meie menüü on nii lühikese aja jooksul drastiliselt muutunud. Meie peamised füsioloogilised vajadused on aga jäänud samasugusteks ning me saame neid täita erinevaid toitaineid tarbides. Evolutsioonilised muutused võtavad väga pikka aega ning selleks kuluks sadu tuhandeid aastaid, enne kui meie kehad tänapäevase toitumisega harjuksid. Ka inimeste füüsiline koormus on aja jooksul tunduvalt vähenenud ning me ei vaja enam nii palju toitu kui vanasti.

Et tervislikult toituda, ei ole vaja minna koopasse tagasi. Kuigi maailm ja inimesed meie ümber muutuvad, on võimalik teha oma toitumises ja elustiilis tervislikke valikuid ka tänapäeval. Ehk siis tarbides mitmeksesist, loomulikku, vähetöödeldud, lisaainetevaba, võimalikult värsket ja mahedalt kasvatatud toitu ning piisavalt puhast vett. Arvestades, et toit oleks vähemalt 80% taimne ja mitte rohkem kui 20% loomne. Oluline on ka piisav liikumine. Sellist elustiili viljeledes säilitaksid inimesed puhtamana ka keskkonna, mis omakorda tuleks kasuks tervisele. Loomuliku toidu söömine pole hetkeline trendidieet, vaid kogu inimkonnale omane elustiil, mida järgides on võimalik elada tervisest pakatavat täisväärtuslikku elu .

Kasutatud allikad
•www.eestitoit.ee
•http://www.epl.ee/artikkel/488394
•http://ortosetokoguv.wordpress.com/nad-on-raakinud/
•http://www.maakodu.ee/print.php?page=18661&grupp=maakodu&artikkel=136
•http://maitseelamused.blogspot.com/2010/11/eesti-kook-mida-see-endast-kujutab.html
•http://www.4.waisays.com/ExcessiveCalcium.htm
http://www.biogeoliit.ee/kagu/tervtoit.pdf
http://www.arstideliit.ee/pdf/rahvastik.pdf
•http://www.erm.ee/?lang=EST&node=1899
•www.toitumisteraapia.com
•http://www.terviseinfo.ee/web/failid/Raamatu_sisu.pdf
•http://www.loodustohter.ee
•http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:52007AR0312:ET:NOT
•http://www.haigekassa.ee/files/est_raviasutusele_tervisedendus_kool_juhend1/Tegevusjuhend_07_preview1.pdf
•http://www.leivaliit.ee/files/1191490688.pdf
•http://dagnitoidublogi.blogspot.com/search/label/AJALOOST