Home » Toitumine » Inimese loomuomane toit (page 2)

Inimese loomuomane toit

Inimesele loomuomane toit

Alati on inimest huvitanud, mida süüa, keda süüa, kui palju süüa, millal süüa ja kus süüa, ikka selleks, et olla terve ja elada kaua.

Igale liigile siin maapeal on loodud toit mis on vastavuses tema keha, instinktide, nägemismeele, maitsemeele ja seedeelundkonna iseärasustega. Näiteks kiskjad ehk karnivoorid on loomult lihasööjad. Herbivoorid on rohusööjad. Omnivoorid ehk segatoidulised saavad süüa nii taimi kui loomi. Furgivoorid on puuviljatoidulised jne.
Mis on siis inimesele loomuomane toit toetamaks maksimaalselt tervist, arengut ja pikka iga

Tänapäeva inimene ei ela enam inimesele loomupärast elu ega söö ka loomuomast toitu. Kuna inimene on kaotanud oma algse sideme loodusega, siis ei teatagi enam mis on loomulik mis mitte

Enamus inimesi teab, et inimesed on loodud omnivoorideks ehk siis kõigesööjateks. Kuid järjest enam leitakse, et on ka paremaid toitumis võimalusi tervise ja hea enesetunde nautimiseks. On tervikliku toidu sööjad, kes söövad toitu vaid naturaalses olekus nagu liha, tomatit ja mett, ega tarbi viinerit, ketshupit, suhkrut jne. Kasvamas on suur hulk inimesi, kes ei söö liha ehk taimetoitlasi. On veel ka veganid, kes ei tarbi üldse ühtegi loomset toiduainet. Ja toortoitlased, kes ei kuumuta oma toitu üle 46 kraadi. Siis on veel puuviljadest toitujaid ja teisi huvitavaid toitumisstiile. Kõikide toitumisstiilide taga on ka teadlasi, arste, sportlasi ja muidu avalikult tuntud tegelasi. Aastakümneid ainult puuviljadest toitunud inimesed jooksevad ultramaratone või harrastavad body buildingut jmt. Kõige hämmastavam on veel see, et viimasel ajal on ilmunud ka valgusest või pranast ehk õhust toitujad( breatharianid), kes ei söö mitte midagi juba aastaid ja elavad väidetavalt täisväärtuslikku haigustevaba elu. Mida sellest kõigest arvata?

Teaduslikult tõestatud

Tänapäeva inimene ei pea ise üldse mõtlema. Kõik teised on vastutavad peale inimese enda. Arstid vastutavad tema tervise eest, toitumisteadlased ütlevad mida sööma peab, reklaamid ütlevad mida ostma peab jne. Kui miski peaks häirima inimese mugavustsooni sellega, et inimene on sunnitud ise mõtlema ja järeldusi tegema siis minnakse kaitsepositsiooni. Näiteks kui küsida inimese käest, et kuidas ta teab, et inimene on loodud kõige sööjaks, siis vastus on tavaliselt selline:”Aga teaduslikult on see ju tõestatud “või ” aga meie esivanemad ju sõid nii.”

Mida see teadus üleüldse tähendab?

Paljud inimesed ei ole teaduslike uurimustöödega eriti kokku puutunudki peale ehk mõne siin- seal “naistelehes” ilmunud pealiskaudse artikli. Sellegipoolest tundub teadus kui selline inimestele vägagi aukartustäratav. Tõepoolest tänu teadusele on inimene saanud teada palju huvitavaid asju. Teadus aga ei tähenda ühte suurt ja kurja onu, kes ütleb mis on õige ja mis mitte. Teadlasi ja erinevaid arvamusi on palju. Rõhutan arvamusi, teadlased püstitavadki hüpoteese, arvamusi ja erinevaid teooriaid. Näiteks toitumiseadlaste hulgas leidub nii taimetoitlasi, omnivoore kui toortoitlasi jne. Tehakse erinevaid katsetusi ja jõutakse erinevate tulemusteni. Seetõttu ei olegi teadlased igas asjas päris üksmeelel. Loomulikult saab teaduslike tõestusi kasutada aga nendest üksi ei piisa, tuleb ka ise mõelda ja näha kogu tervikut, millest teaduslikud tõestused moodustavad vaid osa kinnitamaks terviklikku arusaama. Loogilisest mõtlemisest siin üksi ei piisa, tuleks usaldada ka oma intuitsiooni.

Teadlased selgitavad tihtipeale inimestele väga keerulistes terminites kui vajalik ikka üks või teine aine meie kehale on ja seda saab just loomsest või hoopis taimsest toidust. Või hoopis kui avastatkse mingi tähtis element nagu näiteks valk, siis pööratakse sellele suurt tähelepanu, mõne aja pärast avastatakse mõni uus aine, siis saadakse aru, et see on veel tähtsam aine jne.jne. Või rõhutatakse, et toit peab olema kindlasti läbi küpsetatud, muidu on see inimese organismile raskesti seeditav ning toidu küpsetamine tapab meile ohtlikud bakterid. Samas on tõestatud ka seda, et just kuumutamata värskes toidus nagu puuviljades ja salatites on palju vitamiine ja antioksüdante, mis on üliolulised inimese tervisele ning, et küpsetatud toit tekitab kanserogeenseid aineid, mis on vastutavad kasvajate tekkimise eest. On tõestatud, et toidu kuumutamine üle 46 kraadi hävitab palju vitamiine ja peaaegu kõik ensüümid, mis on vastutavad toidu seedimise eest.

Tegelikult ei teata kuidas asjad päriselt olid

Osad teadlased arvavad seda, et just liha söömine andis tõuke inimese evolutsiooniliseks arenguks. Mõned teadlased on tõestanud, et inimese seedesüsteem ei ole loodud liha sööma. Teised seevastu aga usuvad, et just küpsetatud toit oli see mis inimese ajul areneda laskis ja just taimne süsivesikute rikas toit nagu kartulid ja porgandid kuna aju toit on glükoos mitte valk. Kolmandad väidavad, et hoopis psühhotroopsed taimed olid need, mis inimkonnal areneda aitasid. Vandenõuteoreertikud on aga veendumusel, et meid on ristatud nn Ufodega, mis võimaldas inimese hüppelist arengut.

Enamus teadlasi on siiski seisukohal, et inimene peaks sööma kõike nii loomset, taimset, küpsetatud kui toorest toitu, sest vaid nii on võimalik kätte saada neid aineid, mida meie keha eluspüsimiseks ja terveolemiseks vajab. Tundub igati loogiline. Aga kuidas selgitada asjaolu, et erinevate toitumisstiilide esindajad elavad pikki tervisest pakatavaid aastakümneid ja lausa põlvkondi ega jää mingilgi moel alla kõigesööjatele, enamasti on neil isegi parem tervis ja pikem eluiga ning kõrgem haridus tase. Samuti väidavad teadlased, et ei ole võimalik elada ilma söömata pikki aastaid kuid ometigi on sellised inimesed olemas.

Ühesõnaga teaduslikult tõestatud võivad olla ka teineteisele täiesti ristivastukäivad teooriad. Tavaliselt “võidavad” need kes oma teooriat kõige kõvemini karjuvad. Enamasti on kõige kõvem hääl rahal. Sellisel moel võivad teadlased jäädagi vaidlema ja inimesed ikka tõde ei tea. Me kõik teame, et teooria on üks asi aga praktika võib osutuda hoopis millekski muuks. Tegelikkuses napib erinevaid uuringuid mis oleksid jälginud suurt hulka inimesi ja nende toitumisharjumusi kogu inimese eluaja ning ka mitmete põlvkondade jooksul. Niisiis kui öelda, et pole tõestatud, võib tähendada tihtilugu ka seda, et pole piisavalt uuritudki.

http://berkeley.edu/news/media/releases/99legacy/6-14-1999a.html

http://news.harvard.edu/gazette/story/2011/11/why-cooking-counts/ http://www.thefreelibrary.com/Meat+in+the+human+diet:+an+anthropological+perspective-a0169311689 http://cogweb.ucla.edu/Abstracts/Pennisi_99.html http://en.wikipedia.org/wiki/Heterocyclic_amine http://www.cancer.gov/cancertopics/factsheet/Risk/cooked-meats http://en.wikipedia.org/wiki/Carcinogen

Aga meie esivanemad ju sõid nii ….

Inimesed peavad tavaliselt esivanemate all silmas oma vanemaid või äärmisel juhul ka vanavanemaid. Nendele eelnevaid põlvkondi enam väga ei mäletata. Kuid 2-3 sugupõlve tagasi olnud söömisharjumused ei ole piisav selleks, et öelda, mis on inimese loomuomane toit. Evolutsioonilises plaanis kuluks 100 000 põlvkonda ehk 2 miljonit aastat, et inimese seedesüsteem võtaks omaks teatud toitu. Seepärast on oluline vaadata ka meie esivanemate toitumisharjumusi palju kaugemalt, päris algusest peale.

Kes me inimesed sellised üldse oleme ja kus kohast me tuleme ?

Selle üle vaevavad pead paljud teadlased, ajaloolased, antropoloogid ja tegelikult ka paljud tavalised inimesed nagu mina või sina. Täna arvatakse nii aga homme kui leitakse uus fossiil või kellegi 3 miljonit aastat vanad hambad võib kogu seniarvatu näida hoopis uues valguses. Kuna asitõendeid napib, siis saab ka ajoloo vallas teha vaid oletusi.

On teada, et maapeal on elanud erinevaid inimliike, kuid kõik teised peale homo sapiensi on mingil põhjusel välja surnud. Teadlased pakuvad, et inimese eellased ehk Homininae perekond- inimese eellane, gorilla, shimpans ja bonobos elasid u, 8 miljonit aastat tagasi . Homo perekond – inimese eellane, neandertallased ja homo erectus ilmusid 2,5 miljonit aastat tagasi. Kaasaegne inimene Homo Sapiens tekkis 200 000 aastat tagasi. Arvatakse, et inimese eellane nagu ka inimene ehk Homo sapiens ise elas troopilises kliimas( Aafrikas) ja oli taimetoitlane, enamasti siis puuvilja toiduline. Usutakse, Aafrikast rännati euroopasse u. 60 000–100 000 aastat tagasi, kliima muutuse tõttu. Inimesed kohandasid oma eluviisi, tulemaks toime karmimate oludega, kus söödavaid taimi oli vähem ja talved väga külmad. See võis olla ka põhjus, miks inimesed hakkasid liha tarbima.
http://en.wikipedia.org/wiki/Timeline_of_human_evolution http://www.tfg.tartu.ee/bioloogia/testid/inim-evol/inimese%20evol3.htm http://novaator.ee/ET/inimene/kliimamuutus_lubas_inimestel_aafrikast_valja_rannata/ http://www.history.com/news/human-ancestor-ate-leaves-wood-and-bark http://www.mpg.de/5871906/Australopithecus_sediba_menu

Millal hakkas inimene liha sööma?

Tööriistakasutuse ja lihasöömise alguse paikapanemine on inimese eellaste evolutsioonilise ajaloo mõistmiseks võtmetähtsusega, ütlevad teadlased. Siiani arvati, et tööriistade kasutuselevõtmine on seotud Hominiinide ajumahu suurenemisega. Uus leid näitab aga, et tööriistu kasutati juba ammu enne perekonna Homo väljakujunemist. Varem arvasid arheoloogid, et varased inimese eellased hakkasid tööriistu kasutama 2,5 miljonit aastat tagasi. On leitud tõendeid, et üks esimesi perekonna Homo liikmeid, Homo habilis, kasutas liha tükeldamiseks teravaid kive. Uus leid on aga hinnanguliselt umbes 3,39 miljonit aastat vana, vanem ka kuulsast Australopithecus’e Lucy-nimelisest fossiilist, kes elas leiupaiga lähedal umbes 3,2 miljonit aastat tagasi. Ehk siis umbes sellest ajast võis inimene hakata liha tarbima. Arvatakse, et inimese eelane alguses siiski ei küttinud vaid võttis taimetoidule lisaampsu korjustelt ja laipadelt.
http://novaator.ee/ET/inimene/inimese_esivanemad_kasutasid_tooriistu_seniarvatust_oluliselt_varem/ http://www.jqjacobs.net/anthro/paleo/scavenging.html http://en.wikipedia.org/wiki/Hunter-gatherer

Millal hakkas inimene tuld kasutama

Enamus arheoloogide arvates hakkas inimene tuld kasutama 250 000 aastat tagasi, laialdasemalt aga alles 125 000 aastat tagasi või koguni vaid 40 000 ja mõned teadlased arvavad isegi, et vaid 10 000 aastat tagasi. Vaid üks teadlane( Wrangham) on veendunud, et inimese eellane hakkas tuld kasutama juba 2,3 – 1,8 miljonit aastat tagasi. Kuid need pole absoluutselt kindlad tõendid ja võivad olla enamik teadlaste arvates lihtsalt kokkusattumused. Igaljuhul on tule kasutamise tõendusmaterjal kesine.
http://en.wikipedia.org/wiki/Control_of_fire_by_early_humans http://www.thesciencenews.info/2011/05/people-used-fire-more-than-300000-years.html http://en.wikipedia.org/wiki/Cooking

Paleo ehk kiviaja dieet

Paleo ehk kiviaja dieeti kestis vahemikul 2,5 miljonit – 10 000 aastat. Põllukultuur ei olnud veel arenenud ja inimene hankis toitu otse loodusest. Ei olnud piimatooteid, teravilju ja kaunvilju, soola, suhkurt. Inimene sõi liha, kala, juurvilju, puuvilju, marju, pähkleid, seemneid. Enamasti söödi toit ka toorelt, ka liha ja kala kuna väidetavalt suurem osa kiviajast ei osanud inimene tuld veel kasutada. Kiviajal ei tuntud paljusid nn. tsiviilhaigusi nagu südamehaigused, diabeeti jms. mida seostatakse otseselt viimase 10 000 aasat tagasi muutunud menüüga, mil inimene hakkas kasvatama põllukultuure ja kodustama loomi. Muidugi olid kiviaja inimesed ka väga liikuvad ja veetsid oma päevad õues. Samas osad teadlased argumenteerivad, et kiviaja inimeste eluiga oli lühike- keskmine vanus u. 30- 40 eluaastat, seetõttu ei jõudnud nad ka haigestuda. Ka eskimote põhitoiduks on värske liha ja kala, kuid keskmine eluiga 40 aastat. Eluiga võis olla lühem ka karmide elutingimuste tõttu nagu sõjad, kliima, nälg, jne. Vahepealsetel aastatel kuni ehk siis alates 10 000 aastat tagasi on inimese keskmine eluiga olnud veelgi lühem, isgi 26 aastat. Arvatavasti katkude jm. haiguste tõttu. 2010 a. on inimese keskmine vanus 67. aastat.http://en.wikipedia.org/wiki/Paleolithic_diet http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7402&Itemid=288&lang=en

Inimene kui saakloom

Kuid mitte kõik teadlased ei arva, et inimene on olnud kogu aeg kütt. Hoolimata uurimustes ja menukirjanduses esitatud populaarsetest teooriatest ei kujutanud ürginimene endast agressiivset tapjat,” kinnitab raamatu „Inimene kui saakloom: primaadid, kiskjad ja inimese evolutsioon” (“Man the Hunted: Primates, Predators and Human Evolution”) autor Sussman. „Meie arukus, koostöövõime ja paljud muud kaasaegse inimese omadused arenesid välja meie püüetest kiskjaid üle kavaldada. Kuna ülekavaldamine on ajule keerukam ja raskem ülesanne kui ise jahti pidamine. ” Professor Sussman räägib, et inimene ei olnud kütt, vaid oli ise saak krokodillidele, metsikutele kasslastele jne. Umbes 2 miljonit aastat tagasi olid inimesel enamvähem samasugused hambad ja küüned, ta ei saanud süüa loomi, veel vähem neid küpsetada kuna ei osanud tuld kasutada. Milleks ta siis neid küttis. Ta ei küttinudki neid vaid põgenes kui sai või kaitses ennast rünnakute eest. Inimesed olid tol ajal ka palju väiksemat kasvu ja metsikuid kiskjaid elas palju rohkem kui praegu ning nad olid ka tunduvalt suuremad. Seepärast elasid inimesed paljukesi koos, et loomad neid maha ei murraks. Sussman lisab, et nägemus inimesest kui kütist kujunes lihtsakoelise judeokristliku ideoloogia baasil, mille kohaselt inimene on olemuselt paheline, agressiivne ja sündinud tapjaks. „Kui kivistisi ja tänapäevaseid mitteinimestest primaatloomaliike tegelikult uurida, saab selgeks, et asjalood lihtsalt ei olnud nii.”
http://news.bio-medicine.org/biology-news-3/Early-humans-on-the-menu-8054-1/

Mida räägivad meile inimese kõige lähedasemad sugulased – inimahvid

548770_473967819301372_2091305928_n

Viimasel ajal on esiletõusnud ka inimese ja inimahvide ( gorilla, orangutang, shimpans) vaheline suur seos. Seda, et ahvid on inimese lähimad sugulased teavad ehk kõik, kuid kui lähedased me tegelikult oleme ei tea vist väga paljud meist. Suuresti tänu Jane Goodallile, kes on shimpanse uurinud üle 50 aasta, saame oma lähimaid sugulasi pisut paremini tundma õppida. See info võib anda meile ehk rohkem aimu ka sellest, kes me inimesed sellised oleme.

Kas sa teadsid et:

  • Kõige rohkem sarnaneb inimene shimpansiga, jagades 98,6% idenditeeti. Ehk siis meie DNA on peaaegu sama, mis shimpansidelgi.
  • Shimpanside loomulikuks elukohaks sobivad kõik troopilise kliimaga alad. Samas kliimas elasid ka meie muistsed esivanemad enne kui nad hakkasid rändama külmematele piirkondadele.
  • Looduses elavad shimpansid gruppides nagu ka inimesed läbi ajaloo.
  • Shimpansid suhtlevad omavahel, kasutades häälitsusi, zheste, grimasse, kehaasendeid jmt. On võimelisd õppima ka numbreid ja aru saama kõnest kui neid õpetada.
  • Looduses elavatel shimpansidel on ka oma kultuur, mis on erinevates paigus erinev. Ehk siis tehakse teatud asju mitte instinktidest või geenidest, vaid kombest lähtuvalt. Näiteks pähklite purustamine kiviga on üks osa shimpanside kultuurist. Samuti erinevate ” tööriistade” valmistamine ja kasutamine. Shimpansid kasutavad ka ravimtaimi, et end ravida. Need oskused kantakse edasi põlvest põlve.
  • Shimpansid kannavad oma lapsi kõhus samakaua kui inimesedki- 8-9 kuud. Beebid on samuti abitud nagu inimbeebidki vajades eelkõige ema armastust, soojust ja hoolt. Shimpansid toidavad oma poegi rinnaga u 5 aastat. Ka inimeste imetamise periood on olnud varasematel aegadel umbes sama pikk. Shimpansi lapsele õpetatakse mida süüa ja mida mitte ka teiste täiskasvanud shimpanside poolt. Alles 8 kuu vanuselt hakkab shimpansi poeg kõndima.
  • Shimpansid õrnutsevad, teevad romantikat, vaatavad päikeseloojangut, kallistavad ja musitavad nagu inimesedki. Võtavad kasvatada orbe, söödavad teisi loomi näiteks kilpkonni. Nad naeravad.
  • Shimpansidel on samuti 32 hammast ja nad elavad u. 50- 60 aastat. Nende keha temperatuur on sama mis inimestelgi. Shimpansid on 7 korda tugevamad kui inimesed.
  • Shimpansid , eriti isased võivad olla väga agressiivsed, nad võivad teha koletuid kurje tegevusi nagi inimesedki teinekord. Nad võivad tappa suures raevus teisi shimpanse ja isegi oma lapsi ning neid pärast ära süüa. Ka inimene on võimeline sellisteks tegudeks.

Mida shimpansid söövad?

Nani

Shimpanside seedesüsteem on väga sarnane inimese seedesüsteemiga. Erinevalt inimesest toituvad shimpansid põhiliselt värsketest puuviljadest, puulehtedest, pähklitest, seemnetest ja õitest ehk 95- 99 % kogu menüüst. Ülejäänud 5% moodustavad termiidid, selgrootud loomad, tõugud, munad. Sellest 5 % u 1% söövad shimpansid ka liha, mis ei ole nende igapäevane toit. Ja seetõttu nimetatakse shimpanse omnivoorideks.

Shimpansid peavad jahti väikestele loomadele, eriti populaarne saak on neist väiksemad ahvid nagu punased colubus ahvid. Shimpansite jahipidamine on jäänud teadlastele pisut arusamatuks. Arvatakse, et shimpansid ei jahi mitte sellepärast, et neil ei ole piisavalt toitu või sellepärast, et nende organism vajab liha. Inimene ja shimpans on ainukesed loomad, kes peavad jahti jahi enda pärast. Shimpanse ei huvita näiteks juba surnud looma liha. Just jaht ise pakub pinget ja tavaliselt teevad seda isased shimpansid kambakesi. Pärast jagatakse liha omavahel, isegi kui püütakse kinni vaid 1 kilone ahvibeebi ja jahtijaid on 14 isendit. Emased shimpansid pidid liha tüki eest isegi laskma isaseid endale ligi. Jahtimine ja jahisaagi jagamine on neile nagu sotsiaalne ja kultuurne tegevus ning tugevuse näitamine. Üksi eriti ei jahita kuigi see oleks mõistlikum kuna siis saaks ju saagi üksinda ära süüa, aga selles ei ole point. Jahtimine oleks seotud justkui egoga, et näidata teistele , kes on tegija. Jahti pidades õpitakse teineteiselt ka oskusi. Erinevates gruppides on jahitakse erinevalt, mõndades vähem, teistes rohkem. Teadlased arvavad, et ka meie esivanemad kes olid algselt taimetoitlased võisid ehk samamoodi jõuda jahipidamise juurde.
http://web.archive.org/web/20070924183654/http://www.janegoodall.com/chimp_central/default.asp http://www.savethechimps.org/chimp-facts http://www.bbc.co.uk/nature/life/Common_Chimpanzee#p00nzs13 http://en.wikipedia.org/wiki/Chimpanzee

Kuula oma keha, sinu keha räägib sinuga

Kõige paremat informatsiooni selle kohta mida süüa, annab meile tegelikult meie oma keha. Oma keha kuulamist aetakse tihti segamini oma mõistuse või harjumuste kuulamisega. Võtame näiteks liha või piima tooted. Inimene ütleb, et talle maitseb liha ja juustu maitse. Ta tahab neid süüa, järelikult keha tahab. Kuid see ei ole nii. Kehahääle kuulamine ja isude rahuldamine on kaks erinevat asja. Kui me küsime oma kehalt, mida ta tegelikult vajab ja tõesti kuulame, võib vastus olla hoopis midagi muud.
Keha räägib sinuga läbi instinktide, lõhna, – nägemis – ja maitsemeele, seedesüsteemi omapära, kehaehituse ja tervisliku seisundi kaudu.

1003114_376742352425934_590112746_n

Jälgi oma tervist, energiataset, instinkte, lõhna – ja maitsemeeli, kehaehitust ning oma keha iseärasusi

Hea tervis ei tähenda vaid haiguste ja puuete puudumist.  Tervis on multidimensionaalne, sotsiaalse, füüsilise ja psühholoogilise heaolu muutuv seisund, mis põhineb tegutsemisvõimel, eneseteostusvõimel ja elu mõtte tunnetusel.

Selleks, et teada, mis on inimese loomuomane on vaja näha toitu kõigepealt naturaalses olekus, ilma midagi ära võtmata või lisamata. Nii nagu kõik teised liigid siin maapeal ja ka inimene kunagi oma toitu valis. Vaadates, nuusutades, maitstes.

Kõht on tühi ja sinu ees on järgmised valikud. Sooviksid sa lammast, põrsast, lehma piima, puuvilju, aedvilju, lehtvilju, magusa maitsega õisi, pähkleid jne. Või ahvatleb sind heinamaa, värske rohi? Mida sa eelistad?

celeste5
IMGP1061
556-sucks-udder
4919760_f520-1

Enamik inimestel ei hakka suunurkast vett jooksma armast põrsakest aga ka mitte suurt ja porist siga vaadates.

Oleksid valmis oma käega enne igat söögikorda tapma looma ?

Üldjuhul ei naudi inimesed loomade tapmist, vastasel juhul oleks ju restoranides klaasist tapamajad, et enne sööki juba süljenäärmed kenasti liikuma saada ja lastelegi rohkem söögiisu tekitada.

Ka elusa ega surnud looma lõhn ei eruta inimese maitsemeeli. Kuid näiteks kass tunneb hiire lõhna juba kaugelt. Küll naudib inimene puuvilja lõhna. Kassi aga puuvilja lõhn ei huvita. Seepärast meenutavad ehk ka lõhnaõlid ja pesuvahendid puuvilja mitte liha lõhna.

Ka niisama heina ei soovi inimene närida nagu herbivoorid. Viljapõldu vaadates ka söömistungi nagu ei teki. Lehmalt või mõnelt muult loomalt piima udarast imeda ammugi ei tahaks. Värskeid puuvilju, marju ja aedvilju söövad aga inimesed hea meelega. Nende lõhn, kuju ja värv lausa kutsuvad sööma.

Kui aga vaadata inimese kehaehitust, siis puudub vastav varustus looma püüdmiseks, tapmiseks ja söömiseks. Meil ei ole kihvu, küüniseid ja ei jõua me ka järgi joosta jänesele või kitsele ja ei teki ka saagi püüdmis instinkti. Meie hambad ja lõualuu ehitus ei soosi looma närima. Milleks peakski kui toitu saab hankida ja süüa palju vähem energiat kasutades, eelistades taimi ja puuvilju mis on juba valmis söömiseks, ilma et peaksime neid kuidagi töötlema või kuumutama hakkama.

Kuid inimesel on ju ajud. Inimene kasutab leidlikust ja abivahendeid loomade püüdmiseks. Veel parem- inimene kodustab loomad, söödab neid ja sügab igapäev nende selga, paneb neile nimedki ja siis ükspäev kui loomake midagi aimatagi ei oska…Väga mõistlik, eksole.

Ainult inimene ei soovi ega saagi süüa looma sellisel kujul nagu ta on, ta töötleb looma seni kuni algne välimus ja lõhn on muudetud apetiitsemaks. Me keedame ja praeme liha, maitsestame seda erinevate taimede ja kastmetega, laseme läbi hakklihamasina ja lõikame suupärased viilud, et oleks võimalik kuidagigi see liha omale sisse süüa. Samuti ei söö inimesed ära kogu looma nagu seda teevad teised omnivoorid, vaid eelistavad teatud tükke sellest.

Ka eelistab inimene vaid teatud loomaliike süüa. Ei ole isu süüa oma lemmiklooma nagu kass, koer, hobune, merisiga, hamster jne. Erinevaid lemmikloomi tekib kodudesse aina juurde juba on populaarsed jänes, minisiga, madu jne.

Kui inimene sööb loomset toitu ( liha ja piimatooteid ) suurtes kogustes on kerged tekkima südamehaigused, osteoporoos, kasvajad ja degeneratiivsed haigused. Lihatoidulised ja segatoidulised loomad pakatavad tervisest kui nende menüü sisaldab palju liha. Kui inimese menüü sisaldab väga vähe liha ja piimatooteid või üldse mitte, siis on ka terviseprobleeme vähem.

Liha ja piimatooteid sööv inimene saab füüsiliste vaevusteta hakata taimetoitlaseks kuid taimetoitlane ei pääse kõhuhädadest ja laktoositalumatusest kui ta ei ole varem loomset toitu tarbinud. Piima tarbimist ja lihasöömist tuleb inimesel hakata harjutama varajases lapsepõlves, et seedimist nende toitudega harjutada.

Inimesel on raske seedida toorest liha. Tänu bakteritele ja parasiitidele, mis võivad tekkida juba mõned tunnid peale looma tapmist, saab inimene kergelt mürgituse jms. Seetõttu sobib inimesele küpsetatud liha, kuid liha küpsetama hakkas inimene siiski üsna hiljuti. Ka muna ja piima peetakse paremaks mitte toorelt süüa. Teravili jälle toorelt ei maitse nii hästi.

Taimetoidulistel loomadel ja inimestel on soolestik kehast vähemalt kuus korda pikem, sest tamine toit laguneb palju aeglasemalt, kuid liha süües tekivad nende organismi toksiinid, mis takistavad neerude toimimist ja soodustavad podagra, artriitide, reuma ja vähi teket. Lihasööjatel loomadel on soolestik lühem, et nad suudaksid kiiremini liha söömisest tekkinud mürke väljutada. Meie süljel on aluseline reaktsioon ja ta sisaldab amülaasi, mis aitab seedida tärkliserikast toitu.

Aga ainult taimedest ei saa ju kõhtu täis

Tavaliselt järgneb loomse toidu söömisele selline mõnus täiskõhu tunne, teisisõnu- toidukooma. Silm vajub kinni ja tekib tahtmine nn. leiba luusse lasta. Ja seetõttu arvab inimene jälle, et kehal on nüüd hea olla kuna ma andsin talle mida ta soovis. Mida see siis tegelikult tähendab. Loomse toidu seedimine kulutab niipalju energiat, et inimene ise on peale söömist nagu halvatud ega jaksa millegi muuga eriti tegeleda. Taimetoitu süües sellist probleemi ei teki. Võib küll tunduda esialgu nagu kõht ei saanud päris täis, teisisõnu toidukoomat ei teki ega peagi tekkima kuna toidu ülesanne on anda inimesele energiat ja tegutsemissoovi.

Kui nüüd vaadata toidu valmistamist ja küpsetamist, siis kui mitte täiskasvanud siis vähemalt lapsed valivad enamasti pigem toore ja naturaalses olekus porgandi, kapsa, kaalika, õuna, marja, herne, tomati, jne. Harva söövad lapsed heameelega suppe, püreesid ja muud sellist toitu, mis on läbi segatud, keedetud või tundmatuseni muudetud. Kui aga tuua lauale kauss maasikaid on see hetkega otsas.

Inimene on omnivoor?

Suure tõenäosusega on inimene pikka aega söönud oma toitu toorelt. Selge on ka see, et mingil hetkel kui inimene õppis toitu küpsetama, andis see talle laiema toiduvaliku ehk siis ta sai süüa ka neid toite, mis toorelt eriti ei kõlba – kartul, seened, hiljem teraviljad ja mõned kaunviljad. Ilmselgelt on see päästnud inimesi näljast. Pole kahtlust, et inimene on kohanemisvõimeline ja meie seedesüsteem suudab hakkama saada igasuguse toiduga ja ka ilma toiduta kui vaja( vähemalt mõnda aega). Kitsa toidusedeliga liikidel on looduses ja kliima muutudes raskem ellu jääda. Kuna Maa kliima on aja jooksul muutunud ja inimestel on tulnud raskete oludega kohaneda siis pole ime, et lihasöömine on päästnud meid võibolla isegi väljasuremisest.

Me küll ei tea täpselt kui pikalt on inimene juba liha söönud aga selge on see, et igaljuhul kauem kui piima, teravilju, kaunvilju, suhkrut ja soola. Võiks arvata, et inimese organism on lihasöömisega harjunud ja liha on saanud inimese evulutsiooni käigus inimese loomuomaseks toiduks. Teatud piirini liha tarbimine inimesele probleeme ei tekitagi kuidon teada, et liig tekitab juba neeru,-maksa,- ja südame probleeme. Sellisel juhul võiks öelda 2 miljoni aasta pärast, et ka Mc Donalds on inimesele loomuomane toit, kuna seda on inimene palju ja kaua söönud, järelikult peame seda edasi sööma. Arvestamata sellega, kuidas sellise toidu söömine meile mõjub. Või võtame kannibalismi, inimene on söönud teist inimest. Kas jätkame? Sellesuhtes pole lihasöömine kindlasti õigustatud.

Peavoolu teadlased peavad inimest ja shimpansi omnivoorideks. Shimpans sööb loomset 5% oma menüüst, sellest liha ehk 2% ja mitte igapäevaselt ning mitte niiväga toitainete saamiseks, vaid sotsialiseerumise pärast. Inimene sööb loomseid toiduaineid – liha piim, munad 20%, paljud ka 50 % , mõned võibolla veelgi rohkem kuna arvatakse, et loomne toit on lausa asendamatu. Inimese ja shimpansi seedesüsteem aga funktsioneerib äärmiselt sarnaselt.
Teiste omnivooride nagu karu menüü koosneb u. 85 % taimsest ja 15 % koomsest toidust. Miski siin ei klapi.

Võtame nüüd kassi, kes teadupärast on karnivoor ehk kiskja, kuid ta sööb ju teinekord ka näiteks muru, või hoopis arbuusi jms. Tänapäeva poe kassitoit sisaldab ka enamasti riisi ja muid aineid peale liha. Kas sellest võib järeldada, et kass on tegelikult omnivoor, kuigi tema instinktid, seedesüsteem, kihvad ja küünised räägivad millestki muust.

Kui aga nüüd öelda, et inimese aju hakkas arenema tänu lihasöömisele, siis miks kiskjate aju ei ole samamoodi arenenud, nad ju liha palju kauem ja rohkem söönud kui inimene.

Kui aga öelda, et loomne või küpsetatud toit inimese eluiga oleks pikendanud, siis shimpansi keskmine vanus on 50 aastat ja Eesti mehe keskmine vanus täna on 65 aastat. Väga suurt vahet ju ei tulegi kuigi nende vahel on väidetavalt nii 8 miljonit aastat arengut. Ja kindlasti tasub arvestada ka seda, et metsas elades on elamistingimused karmimad kui tare- tarekeses. Kindlasti leidub inimeste hulgas ka täiesti terveid ja pikaajalisi inimesi, kuid vaid vähesed neist on ehk niikaugele jõudnud operatsioonideta, ravimiteta või muu karmi sekkumiseta. Piisavalt palju on aga neid vanureid, kes on kui elavad laibad, olles elushoitud tänu tablettidele.

Kas kõigile inimestele sobib ühesugune toit?

Inimene on üks liik, teiste liikide seas. Inimene kuulub inimahvidega ühte perekonda ning meie seedesüsteem ei ole muutunud, isegi peale seda kui inimene on väga pikalt söönud ahvidest täiesti erinevat toitu. Karu on karu, hunt on hunt jne. Kuigi erinevates piirkondades erineb nende värvus või toidulaud, söövad nad laiaslaastus ikka samalaadset toitu. Ka Maa erinevais paigus elavad inimesed on võimelised seedima teatud toite paremini või halvemini. Aasias ja Aafrikas näiteks ei talu inimesed piima, Euroopas aga talutakse piima paremini. Jaapanlased taluvad hästi vetikaid ja mereloomi. Indialased söövad vähem liha, Eskimod taluvad liha paremini. Olulist rolli mängivad kindlasti ka igaühe individuaalsed geenid, pärilikkustegurid ja seedesüsteemi töökorras olekust ning ka võimest erinevaid toitaineid omastada. Ka vanust ja liikumist tuleb arvesse võtta. Instinktid, lõhna, – nägemis – ja maitsemeel ning kehaehitus on meil enamasti ikka sarnane.

Ei saa eitada tõsiasja, et inimene on disainitud sööma enamuses või täielikult siiski taimset toitu, kuigi me talume ka liha, piimatooteid, teravilju, kaunvilju ja isegi sünteetilist toitu ei tähenda, et see oleks inimese loomuomane toit. Inimese kehaiseärasusi, kehakeelt ja instinkte arvestades sobib meilegi shimpanside menüü nagu puuviljad, marjad, seemned, pähklid ja lehtviljad imehästi. Paljud aedviljad ka maitsevad meile naturaalses olekus. Siin- seal ehk väike amps muna ja liha ei tee ka otseselt midagi halba. Sellest vaatevinklist vaadatuna on inimestel ehk teravilju ja piimatooteid veel kõige raskem seedida. Nisu ja piim on tugevad allergeenid ja tervise probleeme tekitavad toidud terves maailmas. Seedimist ei kergenda ka liigne praadimine, küpsetamine ja süües palju erinevaid toidugruppe samal ajal.

Hetkel on inimese jaoks kõige probleemsem siiski tänapäevane liigselt töödeldud toit, mis sisaldab inimorganismile raskesti seeditavaid ja elutähtsate toitainete omastamist takistavaid aineid. Meie menüü on nii lühikese aja jooksul drastiliselt muutunud. Inimeste füüsiline koormus on aja jooksul tunduvalt vähenenud ning me ei vaja enam nii palju toitu kui vanasti. Evolutsioonilised muutused võtavad väga pikka aega ning selleks kuluks sadu tuhandeid aastaid, enne kui meie kehad tänapäevase toitumisega harjuksid. Seetõttu tuleks eelkõige tarbida mitmeksesist, loomulikku, vähetöödeldud, lisaainetevaba, võimalikult värsket ja mahedalt kasvatatud terviklikku toitu ning piisavalt puhast vett. Arvestades, et toit oleks vähemalt 85% taimne. Mida vähem loomset seda parem. Mida rohkem toorest küpsetamata toitu seda parem.

Kuhu soovib inimkond edasi areneda?

528484_10150696188253769_716732884_n

Kui nüüd puudutada veel spirituaalset teemat, siis inimene ei ole omnivoor, karnivoor, herbivoor või shimpans. Inimene on inimene ehk vaimne olend. Inimest eristab ahvist mitte ainult aju suurus vaid ka vaimsus.

Hetkel liigub kogu maailm järjest kiirenevas tempos otsima oma tõelist olemust- oma hinge. Sellel hingerännaku teekonnal on paljud inimesed leidnud inimeseks olemise tõelised väärtused nagu tingimusteta armastus, kaastunne, austus ja üksolemine kogu looduga. See omakorda näitab loomade pidamise, loomade tapmise ja söömise mõtetust.

Kummaline tähelepanek veel seegi, et liigne lihasöömine tekitab südamehaigusi, mis taimetoitlastel praktiliselt puuduvad. Kui oled avanud oma südeme, siis ei suuda sa süüa enam loomi ja südamehaiguste risk on madalam. See on ka teaduslikult tõestatud.

Kui karta aga seda, et loomset toitu süües ei saa inimene oma aineid kätte, siis taimetoitlased- veganid on edukalt tõestanud vastupidist ja see on veel füüsiliselt mõõdetav ja teaduslikult ausaadav. Tegelikult on inimene võimeline toituma ka õhust ja armastusest ning see tekitab meie ajus juba lühise, kuna loogilised seletused ja veelvähem teaduslikud tõestused puuduvad.

Soomlanna Helena ja sakslane Michael on valgustoitujad, olles elanud ilma söögita üle 10 aasta. Nad ütlevad, et kui me usume, et vajame 3 x päevas füüsilist toitu, siis on see nii. Valgustoitumine on juba kõrgem pilotaaz, mille praktiseerimine enamustele meist praegu üle jõu käib. Tuleb hoiatada, et paljalt tahtejõuga ei tee siin midagi, nii võib hoopis haiglasse sattuda. Valgustoidu protsess on ja püsib mentaalse-vaimse ilminguna ning nõuab väga erilist sisemist häälestatust. Seda ilma eelneva pikaajalise ettevalmistuseta kellelgi proovida ei soovitata. Niikaua, kui meis valitsevad ego isekad soovid ning on alles kübegi negatiivsust – hirm, viha, uhkus.. jne, siis pole me selleks veel valmis.

Senikaua kui õhust ja armastusest toitumine üle jõu käib, kuula oma keha ja söö inimese natuurile vastavat loomuomast toitu. Seda mida tahaksid süüa ka naturaalses, küpsetamata, töötlemata olekus.


Kasutatud kirjandus

http://www.nature.com/nature/journal/v487/n7405/full/487042a.html
http://blogs.scientificamerican.com/guest-blog/2012/07/23/human-ancestors-were-nearly-all-vegetarians/
http://blogs.scientificamerican.com/guest-blog/2012/08/02/how-to-eat-like-a-chimpanzee/http://www.eatveg.com/anatomy.htm
http://www.psychologytoday.com/blog/evolved-primate/201005/empathy-is-what-really-sets-vegetarians-apart-least-neurologically-speak
http://www.ivu.org/history/early/ancestors.html
Piperno DR, Dillehay TD. Starch grains on human teeth reveal early broad crop diet in northern Peru. Proc Natl Acad Sci U S A. 2008 Dec 16;105(50):19622-7.
http://www.nealhendrickson.com/mcdougall/030700pumeatinthehumandiet.htm
http://news.nationalgeographic.com/news/2003/05/0520_030520_chimpanzees.html
http://veg.ca/content/view/285/113/
http://jn.nutrition.org/content/127/10/2000.full
http://www-bcf.usc.edu/%7Estanford/chimphunt.html
www.teaduselust.ee/taimetoitlusest
http://en.wikipedia.org/wiki/Control_of_fire_by_early_humans
http://www.beyondveg.com/nicholson-w/hb/hb-interview2c.shtml
http://www.scaruffi.com/politics/vegetari.html
http://sitemaker.umich.edu/mitani/files/mitani_and_watts_2001.pdf
http://www.ecologos.org/meat-eating.htm#c
http://www.livescience.com/7064-case-closed-apes-culture.html
http://ar.vegnews.org/Animal_Rights.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Brain#Brain_energy_consumption
http://news.bbc.co.uk/2/hi/health/6983330.stm
http://nature.berkeley.edu/miltonlab/pdfs/meateating.pdf
http://www.cast.uark.edu/local/icaes/conferences/wburg/posters/nconklin/conklin.html
http://michaelbluejay.com/veg/natural.html#cardboard
http://cogweb.ucla.edu/Abstracts/Pennisi_99.html
http://www.encyclopedia.com/doc/1O39-cookinglossofnutrients.html
http://www.lef.org/magazine/mag99/apr99-cover.html
http://www.living-foods.com/articles/rawfreshproduce.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Raw_foodism#cite_note-136
http://en.wikipedia.org/wiki/Cooking
http://news.bbc.co.uk/2/hi/health/359175.stm
http://news.harvard.edu/gazette/story/2011/11/why-cooking-counts/
http://en.wikipedia.org/wiki/Heterocyclic_amine
http://www.cancer.gov/cancertopics/factsheet/Risk/cooked-meats
http://en.wikipedia.org/wiki/Carcinogen
http://www.paikesetoit.ee/richard-blackman-12-aastat-puuviljadel/
http://health.usnews.com/best-diet/raw-food-diet
http://www.immortalhumans.com/the-longevity-secret-for-tortoises-is-held-in-their-low-metabolism-rate/
http://www.discoverymedicine.com/S-J-Olshansky/2009/07/25/what-determines-longevity-metabolic-rate-or-stability/
http://novaator.ee/ET/inimene/miks_inimese_eluiga_jarjest_pikeneb/
http://en.wikipedia.org/wiki/Inedia
http://www.dailymail.co.uk/health/article-2201458/Halving-red-meat-consumption-slash-heart-disease-bowel-cancer–cut-carbon-footprint.html

http://www.jasmuheen.com

http://www.vegansa.com/veganism-diet-and-human-evolution.php

Eestlaste toitumine minevikus ja olevikus

Tänapäeva ühiskonna üheks suurimaks terviseriskiks on vale toitumine ning sellest tingitud erinevad haigused. Hoolimata sellest, et meie kaubandusvõrgud on pungil täis toidukraami ning meditsiini areng on olnud plahvatuslik, ei ole inimkond tervemaks muutunud. Vastupidi, vohama on löönud kõikvõimalikud terviseprobleemid, milles eestlased on enamiku Euroopa riikidega võrreldes esikohal.
Eestlased ise arvavad, et toituvad tervislikult, kuid statistilised näitajad väidavad midagi muud.
Tegelikkuses puudub viiendikul täiskasvanud elanikkonnast ettekujutus isegi kõige üldisematest tervisliku toitumise soovitustest. Eestlase igapäevane toit on väga üksluine. Liiga vähe tarbitakse erinevaid köögivilju, kaunvilju, kala, leiba, puuvilju ja marju. Ülemäära aga “ halbu” rasvu, soola, suhkrut, poolfabrikaate, rafineeritud tooteid ning alkoholi. Eriti kehvad on laste toitumisharjumused, kes tarbivad liigselt karastusjooke, maiustusi ja krõpse. Umbes 30 % lastest tekivad toitumisest tingitud terviseprobleemid juba enne kooli.

Kuigi enamik eestlasi on kuulnud tervisliku toitumise vajalikkusest, ei soovi mõned inimesed vaatamata terviseprobleemidele midagi oma menüüs muuta. Tihti väidetakse aga nendegi hulgas, kes peavad lugu tervislikust toidust, et eestlastele omane rahvustoit ongi sealiha, kartul ja kaste, hapukapsas ja verivorst. Kõrvale piim ja leib ning magustoituks kissell, mannavaht või kama. Vaadates ajas kõigest paarsada aastat tagasi selgub, et päris tõsi see siiski ei ole. Lisaks sellele on tänapäeval isegi nii naturaalse kõlaga toidud täis keemilisi lisaaineid. Veelgi enam, praeguse elustiili juures on selline toidukombinatsioon ka üsna raskesti seeditav ning ebapiisava toiteväärtusega. Neile, kes tahaksid õppida tervislikult toituma, osutub orienteerumine kaupu täis toidulettide vahel, kus üks toode on ahvatlevam kui teine, raskeks ja keeruliseks ülesandeks. Kõige tähtsamad tervisliku toitumise põhimõtted ei ole aga tegelikult kuigi palju muutunud juba aastatuhandeid.

Mida me üldse teame oma esivanematest ja nende elust-olust

Arvatakse, et loomade järel rändavad jahimehed võisid Eestisse sattuda pärast jää sulamist ehk umbes 10 000 -12 000 aastat tagasi. Mõned aga arvavad, et eestlased jõudsid siia umbes 5000 aastat tagasi. Teadlased vaidlevad ka selle üle, kust nad õieti tulid. Vanasti arvati, et eestlased tulid idast, nüüd aga hoopis, et lõunast.

Teateid eestlaste söömistavadest enne 19. sajandi teist poolt on samuti üsna napilt. Teada on, et toit oli äärmiselt ühekülgne ja kasin tänu kliimale ja kiviklibusele põllumaale, oma osa mängisid kindlasti ka sõjad ning eestlaste aastasadu kestnud raske orjapõlv. Rahva mälestuste põhjal teatakse veel, et 19. sajandi alguses oli toiduks olnud aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli olnud nii rabe, et murenes söömisel puruks ja tuul kandis selle laiali. Kõneldi, et “allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma”. Ikaldusaastatel ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu-urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus niisugunegi leib haruldaseks. Siis tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi- ja ohakasuppi.

Sellest hoolimata ei pidanud mitmeid põlvi tagasi elanud inimesed kuigivõrd muretsema südame-veresoonkonnahaiguste, diabeedi, rasvumise, osteoporoosi, HIV, kasvajate, viljatuse, kõrge vererõhu ning dementsuse pärast. Järelikult oli meie esivanemate menüü kordi tervislikum. Uurides erinevaid loodusrahvaid, kes toituvad tänapäevalgi sarnaselt meie kaugete esivanematega, on sageli selgunud, et heaoluühiskonna haigused ei ole nendeni jõudnud. Vanasti tehti enamasti palju tööd, siis vajasid ravimist raskest tööst kurnatud liikmed, nakkus-, kopsu- ja silmahaigused. Kimbutasid ka katk, nälg jms. Sõjaperioodil raviti haavu ja põletikke. Ravimid tulid otse loodusest – mesi, süsi, kusi, taimed, muld, savi, kivid, vesi, tuli. Selles on suur sarnasus India traditsioonilise raviviisi ajurvedaga, kus öeldakse, et kõik ümbritsev mõjutab meid kas ühes või teises suunas, olles millelegi alati kasulik. On teada rahvapärimusi, kus Venemaal arvati, et kõige vägevamad ravitsejad elavad Eestis. Mida enam inimene „targemaks” on saanud, seda enam soovib ta kasutada vaid eriti tõhusaid ja kiireid raviviise. Nii on kaotatud ka osake algsest tunnetusest, teadmisest ja oskusest.

Toidud siis ja praegu

Võrreldes toiduvalikut tänapäeval ja kõigest 200 aastat tagasi, on praktiliselt kõik muutunud. Siis olid traditsioonilised toidud läätse-, hapukapsa- ja oasupp,ª paksukapstaª sealihaga, kört, leem, kaerakile ehk kiisla, käkk, odrajahupuder ning tänapäevalgi tuntud verivorst, kama ja hiljem sült. Toiduvalmistusviisidest olid vanasti põhilised pajas keetmine ja hautamine, hapendamine ja toorelt söömine. Praadimine, suitsutamine ja ahjus valmistamine lisandusid hiljuti. Kartuleid, liha ja kastet hakati hakati valmistama alles 20 saj. alguses. Tanguvorste ja verivorste tegid vanad eestlased samuti, kuid vorsti koostis on tänaseks tundmatuseni muutunud.

Magustoite hakati valmistama alles käesoleva sajandi algul. Õllesuppi, sõirapudi jt. magustoite valmistati “linnumagusa” e. mee abil, kuna suhkur oli talurahvale kättesaamatu. Vanasti kütiti metsloomi ning korjati kõiki tänagi tuntud metsamarju, samuti seeni, pähkleid ja metsmesilaste mett. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusaimaid arstirohtusid. Marju söödi värskelt niisama või koos meega maiuseks.

Esialgu söödi mets- ja merelindude, hiljem kodulindude mune. Tavaliselt mune keedeti, tehti ka munaputru. Munaroog oli siiski pühaderoog.
Kala oli igapäevase toiduvaliku väga oluline osa. Kaladest söödi pikka aega kõige rohkem silku (räime), nüüd aga lõhe ja forelli, kuid sedagi üsna harva. Suurt rolli mängisid kaunviljad. Enim kasutatavad olid hernes, põlduba ja lääts. Tänapäeval aga ei tea paljud inimesed isegi seda, kuidas lääts välja näeb, rääkimata nende igapäevasest tarbimisest.

Esimene teravili, mida eestlased II aastatuhandel e.m.a. viljelema hakkasid, oli oder, I aastatuhandel m.a.j tunti juba ka rukist ja kaera. Sel ajal kasvatati ka tatart ja kaunvilju – hernest, läätse ja põlduba. Teraviljadest olid 19. sajandil enim kasutatavad oder ja rukis. Kaer oli algselt pigem loomasööt ning nisujahust tooteid söödi vaid pidupäevadel. Kama koosneb rukkist, nisust, odrast ja hernest ning need viljad said omavahel kokku segatud leidlikkuse ja kokkuhoidlikkuse tulemusena. Enne uute teraviljade salvedesse panekut korjati salvede põhjast kokku eelmise aasta viljade jäänused, mis segati kõik kokku, pesti tolmust puhtaks, keedeti läbi, kuivatati ning jahvatati jahuks. Tänapäeval on aga teraviljadest vaieldamatult number 1 nisu, mida saab nii otseselt kui peidetud kujul väga paljudest toodetest, eelkõige rafineeritud kujul. Vanasti peeti kõige tähtsamaks toiduks rukkileiba. Rukis on praegugi au sees, aga tagaplaanil. Õnneks on kodune leivategu tänapäeval taas uue hoo sisse saanud.

Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Kapsaid hapendati ja hautati. Hapendamisprotsessi kiirendamiseks kasutati jõhvikaid. Kui sibulat ja kapsast tunti kindlasti juba 12.–13. sajandil, siis näiteks paprika ja tomat ilmusid meie toidulauale umbes 100 aastat tagasi. 16.-17. sajandil hakati eelkõige mõisaaedades kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolel hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. 19. sajandi lõpuks olid need aedviljad jõudnud ka talunike aedadesse. Eestlastele põhitoiduks saanud kartul on aga pärit hoopis Lõuna-Ameerikast. Alates 1740-ndatest võis kartulit kohata Eesti mõisates, põhiliselt küll ilutaimena, alles 19. sajandil sai temast Eestis oluline toiduaine. Enne seda suhtus eestlane kummalistesse mugulatesse väga suure umbusuga. Laialdane kartulikasvatus võttis Eestis maad 1870-ndatel. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal või keedeti koorega ja söödi silgu või seentega. Kartul kirjutas meie toidulaualt välja aga naeri ja kaalika ning vähendas ka kapsa ja kaunviljade osakaalu.

Tuntumateks maitseaineteks olid petersell, aedruut, sibul, rõigas, küüslauk, aedtill, kummel, salvei, mädarõigas, aedseller, sibul ja unimagun. 13. sajandi alguses võidi kasutada toitude maitsestamiseks lauke (karulauku), punet, nõmmliivateed. Võimalik, et ka metspipart. Oma koht maitsemeele kõditamisel oli ilmselt kadakamarjadel ja varakevadistel kuusekasvudel.

Puuviljakasvatuse kohta leidub kirjalikes allikates napilt teateid. Algselt kasvatati õunu ja pirne, hiljem lisandusid neile kirsid, küdooniad, ploomid ja kreegid. Kuna põld oli talupoja toitja, sai see viljakaima maalapi endale. Viljapuid istutati esialgu viletsamale pinnale elumaja ümbrusse. Kuna hoonete juures oli ruumi vähe, istutati puud ligistikku. Sageli paigutati marjapõõsad ridadesse puude alla. A. W. Hupel kirjutas 1777. aastal nii: “Harva on talumehel puuviljaaed: kõige rohkem mõni üksik õunapuu või kirsipuud. Oma aedades kasvatab ta vaid kapsast, kaalikat, kanepit ja ube; põllul naereid.” Viljapuude istutamine ning elamise ümber ilu ja korra loomine kogus hoogu alles talude päriseksostmise ajal 19. sajandi teisel poolel. Tartu ümbruse ja Mulgimaa talupojad kogusid jõukust linakasvatusega.
Keskajal oli nõutuimateks impordiartikkliteks sool ja heeringas. Suhkru osa jäi tagasihoidlikumaks. Palju saabus vürtse ja puuvilju: ingver, pipar, nelk, safran, kaneel, muskaatõied ja -pählid, kalgan, kardemon, paradiisitera, nelgipipar, kalmus, rooma köömen, kubeebpipar, loorber, aniis, oliivid, ussipujuseemned, viigimarjad, sidrunid, datlid, apelsinid, kreeka pähklid, humal. Teraviljadest imporditi tõenäoliselt riisi ja hirssi. Piimasaadustest erinevaid sorte juustu.

Kuni 20.saj. alguseni oli kohvi tarvitamine peaaegu tundmatu. Eestlasete tavaliseks joogiks oli taar ehk kali. Valmistati ka kadakamarjajooki või teed. Meejooki või meeõlut, valmistati meest, veest ja pärmist. Kevadeti joodi kasemahla. Pidulikeks tähtpäevadeks pruuliti õlut. Paremad palad, millega eestlased vanasti külalisi võõrustasid, olid veel 18. sajandi keskpaigaski puhtast jahust rukkileib, või, mesi ja pekk.

Värsket liha ja piima söödi-joodi väga harva

Lihaloomaks oli peamiselt siga; veist peeti piima saamise eesmärgil ning söögiks tapeti vaid vanad lehmad. Lambaid kasvatati villa saamise eesmärgil ja söödi vaid viimases hädas. Poolkodustatud siga kasvatati vabapidamismeetodil: suvel vaatasid kärsad ise, mida metsatukast leidsid, talvel paluti põrsastega emised rehe alla, kus neil lubati süüa hobusepabulaid. Sead tapeti mihklipäeva paiku ning pandi talveks tünni sisse soola – peale jäid “paremad palad” ning allapoole vähematraktiivsed kehaosad. Vastlapäevaks jõuti tünni põhja, kus olid järele jäänud seajalad, millest keedeti hernesuppi. Toiduks kasutati kogu loom. Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina tera-, kaun- ja aedviljatoitudele. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist.

Liha otsasaamine langeb ajaliselt kokku ka paastuajaga, millel oli vanarahva seas oluline tähendus nii hinge kui keha puhastamisel. Suure paastu ajal ei söödud liha, muna, piima ja mõnel pool ka kala. Praegu enam paastupidamine selles kontekstis nii populaarne ei ole.

Sealiha troonib siiani esikohal, kuid selle tugevaks konkurendiks on saanud broileriliha. Suurenenud on ka söödavad lihakogused, kahjuks töödeldud lihatoodete arvelt nagu vorstid, singid jne. Tänapäeva koduloomaliha on aga tunduvalt rasvasem ning tema rasvhappekoostis pole enam sama kasulik kui vanasti.

Tuhat aastat tagasi lüpsis lehm umbes sama palju kui kits. Veel 19. sajandi hakatuseks oli keskmine piimatoodang lehma kohta alla 1000 kilo aastas. Tänapäeval lüpsab hea lehm aastas 8000 kilo või rohkem piima. Murrang piimatööstuses toimus umbes 150 aastat tagasi. 1885. aastast on teada, et Tallinnas müüdi keefirit, mida kutsuti piimaviinaks. Peamiselt tarbiti vanasti hapupiima. Vähem piima, petti, kohupiima ja sõira. Piima ja hapupiima rüübati tavaliselt pudru, kartuli või leiva kõrvale, rõõska piima lisati harvem ka putrudele ja suppidele keetmisel. Võid kasutati toiduks väga harva. Koort peaaegu ei tarvitatudki. Ainult harukordadel valmistati jõukamates taludes 19 saj. lõpul toite koorega. Vaatamata piima ja piimatoodete tarbimise järsule kasvule viimase 150 aasta jooksul, diagnoositakse osteoporoosi aina rohkem.

19. saj. lõpul ja 20.saj. algul hakkasid toimuma uued muutused toitumistavades
Eesti külades levisid uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid ka esimesed kokaraamatud. Kasvas poest ostetava toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute, linnatoitude ees. Järjest rohkem võitsid poolehoidu saiad ja koogid. Tangupuder asendati manna- või riisipudruga, lauale ilmus heeringas. Kadusid vanade toitude erinimetused. Körti, leent ja rooga hakkasid nooremad nimetama suppideks. Alles 1920 a. on pärit sellised toidud nagu kartulisalat, marineeritud kõrvits ja hapukurk, maksapasteet, kotletid, kartulipuder, kapsarullid, kissel, mannavaht, plaadikoogid jms.

Pärast Teist maailmasõda said Eesti toitumistavad mõjutusi ida poolt; sööklatesse ja restoranidesse jõudsid bors, seljanka, rassolnik, hartsoo, pelmeenid jms. Tunda andis samas toiduainete ja eriti maitseainete piiratud valik.

Nõukogude ajal oli meie toit küll enamjaolt ise kasvatatud ja suhteliselt E ainete vaba, kuid samal ajal võidutses suhkru, soola ja äädika kõrgajastu. Põhimõtteliselt keedeti ka enamus toitu sõna otseses mõttes surnuks. Kurke ja seeni hakati hapendamise asemel marineerima äädikaga. Nõukogude aja lõppedes hakkasid levima kiirtoitlustus ja välismaised pakitoidud.

Kokkuvõtteks

Tänapäevane toit sisaldab inimorganismile raskesti seeditavaid ja elutähtsate toitainete omastamist takistavaid aineid. Meie menüü on nii lühikese aja jooksul drastiliselt muutunud. Meie peamised füsioloogilised vajadused on aga jäänud samasugusteks ning me saame neid täita erinevaid toitaineid tarbides. Evolutsioonilised muutused võtavad väga pikka aega ning selleks kuluks sadu tuhandeid aastaid, enne kui meie kehad tänapäevase toitumisega harjuksid. Ka inimeste füüsiline koormus on aja jooksul tunduvalt vähenenud ning me ei vaja enam nii palju toitu kui vanasti.

Et tervislikult toituda, ei ole vaja minna koopasse tagasi. Kuigi maailm ja inimesed meie ümber muutuvad, on võimalik teha oma toitumises ja elustiilis tervislikke valikuid ka tänapäeval. Ehk siis tarbides mitmeksesist, loomulikku, vähetöödeldud, lisaainetevaba, võimalikult värsket ja mahedalt kasvatatud toitu ning piisavalt puhast vett. Arvestades, et toit oleks vähemalt 80% taimne ja mitte rohkem kui 20% loomne. Oluline on ka piisav liikumine. Sellist elustiili viljeledes säilitaksid inimesed puhtamana ka keskkonna, mis omakorda tuleks kasuks tervisele. Loomuliku toidu söömine pole hetkeline trendidieet, vaid kogu inimkonnale omane elustiil, mida järgides on võimalik elada tervisest pakatavat täisväärtuslikku elu .

Kasutatud allikad
•www.eestitoit.ee
•http://www.epl.ee/artikkel/488394
•http://ortosetokoguv.wordpress.com/nad-on-raakinud/
•http://www.maakodu.ee/print.php?page=18661&grupp=maakodu&artikkel=136
•http://maitseelamused.blogspot.com/2010/11/eesti-kook-mida-see-endast-kujutab.html
•http://www.4.waisays.com/ExcessiveCalcium.htm
http://www.biogeoliit.ee/kagu/tervtoit.pdf
http://www.arstideliit.ee/pdf/rahvastik.pdf
•http://www.erm.ee/?lang=EST&node=1899
•www.toitumisteraapia.com
•http://www.terviseinfo.ee/web/failid/Raamatu_sisu.pdf
•http://www.loodustohter.ee
•http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:52007AR0312:ET:NOT
•http://www.haigekassa.ee/files/est_raviasutusele_tervisedendus_kool_juhend1/Tegevusjuhend_07_preview1.pdf
•http://www.leivaliit.ee/files/1191490688.pdf
•http://dagnitoidublogi.blogspot.com/search/label/AJALOOST