Home » Toitumine » Inimese loomuomane toit

Inimese loomuomane toit

Orgaaniline toit on parim sulle ja loodusele

Orgaaniline, mahe -ja öko toit ei ole lihtsalt kallis trend, vaid tagasipöördumine naturaalse ja loomuliku elustiili poole, mida inimesed on viljelenud aegade alusest saati. Keemiliste väetiste ja pestitsiidide kasutamine on hüppeliselt kasvanud alles 1950 aastast. Õnneks on aga aina rohkem inimesi jõudnud arusaamisele, et keemiliste mürkide kasutamisel on väga kõrge hind kogu loodusele ja ökosüsteemile. Me ei mürgita ainult toitu, vaid ka vett, õhku, loomi, linde, putukaid ja maapinda ning ringiga inimest ennast.

Mis on pestitsiidid

Igal aastal kasutatakse Euroopa Liidus ca 200 000 tonni sünteetilisi taimekaitsevahendeid ehk pestitsiide erinevate kahjurite, haiguste ja umbrohtude tõrjeks.Pestitsiid on aine või ainete segu, mille eesmärk on kahjurite rünnaku ennetamine, kahjurite hävitamine, nende eemale peletamine või nende mõju leevendamine.

Pestitsiidideks on enamasti keemilised ühendid, kuid nendena võidakse kasutada ka bioloogilisi vahendeid (nt viirused, bakterid). Kahjuritena võidakse seejuures käsitleda putukaid, taimehaigusi, umbrohtusid, molluskeid, linde, imetajaid, kalu, ümarusse või mikroobe, mis kahjustavad inimese vara, tekitavad ebameeldivusi või levitavad haigusi.

Kemikaalidest pestitsiide jaotatakse järgnevalt:

  • herbitsiidid (mürgid taimede vastu)
  • fungitsiidid (mürgid seente vastu)
  • insektitsiidid (mürgid putukate vastu)
  • bakteritsiidid (mürgid bakterite vastu)
  • zootsiidid (mürgid imetajate vastu)
  • akaritsiidid (mürgid lestade vastu)
  • nematotsiidid (mürgid ümarusside vastu)

Pestitsiidid on ohtlikud lindudele, kaladele, loomadele ja inimestele. Nad võivad sattuda organismi toidu, naha või hingamisteede kaudu. Soojaverelistele toksilisuse järgi jaotatakse pestitsiidid rahvusvahelise leppe kohaselt LD50 alusel kolme ohtlikkusklassi: Ia – ülimürgine, Ib – väga mürgine, II mõõdukalt mürgine ja III vähemürgine. LD50 väljendab suu või naha kaudu organismi sattuva pestitsiidi erikogust mg/kg, mille puhul 50% katseloomadest sureb.

Sattudes mulda püsivad pestitsiidid seal pikka aega ning pärsivad sealset elustikku (nt. väheneb kasulike putukate ja vihmausside arv). Pritsides imenduvad pestitsiidid taime kõikidesse organitesse k.a. inimese poolt söödavatesse viljadesse.

Atmosfääri sattununa ja tuultest laiali kantuna põhjustavad pestitsiidid alumise atmosfäärikihi globaalse saastumise. Aja jooksul sadenevad nad koos vihma või lumega kohtadesse, mis asuvad algsest allikast väga kaugel, sattudes niiviisi pinnasesse ja vette. DDT jälgi on leitud isegi Antarktika keskosas sadanud lumest. Rootsis, kus DDT pole kunagi kasutatud, leidub teda pinnases.

DDT on kõige rohkem tuntud pestitsiid maailmas on . Aastal 1939 avastas keemik Paul Muller DDT omadused insektitsiidina. DDT avastaja sai selle “imepestitsiidi” eest ka 1944 aastal Nobeli preemia. DDT lai kasutuselevõtt tulenes sellest, et: Tal oli väga lai toimespekter ja ei paistnud avaldavat toimet imetajatele. Oli väga kindel – ei lagunenud kergesti, seetõttu ei pidanud seda kasutama tihti. Oli veeslahustumatu, seega ei olnud vihmal võimalik seda maha pesta. See oli odav ja lihtne kasutada. DDT muutus väga populaarseks ja levis kiiresti kõikjale üle maailma. Hilisemad andmed kinnitasid DDT suurt toksilisust ümbritsevale keskkonnale. Ühes uurimuses leiti näiteks pärast DDT-ga pritsimist surnult umbes 20 lindu hektarilt. Tuntakse juhtumit, mil viie aasta jooksul tehtud “kahjuritõrje” ohvriteks olid (lisaks metsloomadele) 90% ümberkaudsetest kassidest, suur hulk koeri, lehmi ja lambaid. Metsakahjurite vastu suunatud DDT-kampaanias suri kolme nädala jooksul 63-91% piirkonna jõgedes elanud lõhedest, seejuures 90% alla ühe aasta vanustest noorloomadest. DDT keelustamise järel võttis populatsiooni taastumine aega umbes kolm aastat.

Fungitsiididena kasutatakse elavhõbedaühendeid. Maismaa ökosüsteemid saastuvad sellega. Piisava annuse korral tekib elavhõbeda mürgitus, mis kahjustab peamiselt neere ja aju ning põhjustab tõsiseid kesknärvisüsteemi häireid. Samuti on elavhõbe mutageense toimega, mõjub kahjustavalt lootele, häirib lindude paljunemist.

Herbitsiidid olid eriti laialdaselt kasutusel Vietnami sõjas, et sundida puid lehti maha ajama lihtsustamaks partisanide leidmist. Nendes leiduvad jääkainetena dioksiinid, millel on nagu elavhõbedalgi teratogeensed omadused – tegurid, mis põhjustavad väärarengut. Vietnami sõja aegse teo tagajärjeks oligi loodete väärareng. Juba dioksiinide väikesed annused põhjustavad organite, eelkõige maksa talitluse häireid, rasvade ainevahetuse häireid, nahakahjustusi, geneetilisi mutatsioone.

Terviseprobleemid võivad avalduda alles aastate pärast, mistõttu on raske algpõhjusele jälile saada. Erinevate uuringute põhjal on taimekaitsevahendite jääke sisaldava toidu tarbimist seostatud:

  • ülekaalulisusega
  • diabeediga
  • allergiate tekkega
  • neuroloogiliste probleemidega
  • hormonaaltalitluse häiretega
  • loote arengu kõrvalekalletega
  • viljatusega
  • vähiriski suurenemisega
  • maitsemeele ja kasulike ainete omastamise võime nõrgenemisega
  • Parkinsoni tõvega

Pestitsiidid ei täida enam oma ülesannet kaitsta kasvatatavaid taimi

Paljudel putukatel ja muudel kahjuritel tekib küllalt kiiresti vastupanuvõime taimekaitsevahendite suhtes. See tingib uute ja veel mürgisemate preparaatide tarvitamise. Kahjurputukate vastupanuvõime mürkidele avastati esimest korda juba 1908. aastal, kuid tavaliseks muutus see alles 1940. ja 1950. aastatel, kui mürke asuti kasutama väga laialdaselt. Lühikese elutsükliga, seega kiiresti sigivatel liikidel võib resistentsus tekkida väga lühikese ajaga. Näiteks Rootsis avastati DDT-le vastupidavaid toakärbseid vaid mõni kuu pärast mürgi kasutuselevõttu. Samamoodi on paljud umbrohud muutunud resistentseks nende tõrjel kasutatavate herbitsiidide suhtes. Samuti rikutakse looduslikku tasakaalu: ühe umbrohu hävimine võib tuua kaasa teise ohjeldamatu leviku. Saksamaal läbiviidud uuringu käigus avastati, et keemilisi taimekaitsevahendeid kasutatavate põldude ja farmide lähedal oli looduslik mitmekesisus kuni kuus korda vaesem kui mahetalude lähikonnas.

Kui enamus riikides vähendatakse pestitsiidide kasutamist siis Eestis on just kasvutendents ja seda just herbitsiidide arvelt ja eriti glüfosaatide arvelt.

Keemilised väetised

1847. aastal demonstreeris Saksa agrokeemik Justus von Liebig, et kõiki toitaineid, mida taimed mullast võtavad, on võimalik asendada mineraalväetistega. See avastus lõi eeldused ülemaailmseks mineraalväetiste kasutamiseks eesmärgiga suurendada põllumaade tootlikkust ja traditsioonilist kindla geograafilise piirkonnaga seotud probleemi.

Aastatel 1950-1998 suurenes väetiste kasutamine maailmas 14 miljonilt tonnilt umbes 130 miljoni tonnini aastas, suurenedes enam kui 9 korda. Kuid paljudes arenenud põllumajandusega riikides ei anna väetiste kasutamine enam lisaefekti. Näiteks on saadud viiekordse lämmastikväetise hulga suurendamisel ainult 20%-line saagikuse kasv. Liigne lämmastikväetiste kasutamine toob kaasa vilja lamandumise ja väheneb ka seemnete idanevus. Mõnedes riikides, sealhulgas USA-s, Jaapanis ja suuremas osas Lääne-Euroopa riikidest, on väetiste kasutamise kasv lakanud ning sama võib juhtuda varsti ka Hiinas.

Eestis kasutati taimekasvatuses suhteliselt palju mineraalväetisi – 1989. aastal ühe põllumaa hektari kohta keskmiselt 266,7 kilogrammi, 1985. aastal isegi 289,3 kilogrammi, mis ületas üle kolme korra taimekasvatussaadustega põllult äratoodut ja loomulike kadudega kaasnevaid näitajaid. Suurem osa põldudele viidud väetistest kandus põhjavette ning atmosfääri. Põhjavee reostus oli eriti laialdane Põhja- ja Kesk-Eestis.  Praeguseks on mineraalväetiste kasutamise kogus ühe hektari kohta aastas 86 kilogrammi. Seega vähenemine on olnud umbes kolmekordne.

Miks valida orgaaniliselt kasvatatud toit

  • Enamik orgaaniliselt kasvatatud toitu maitseb ja lõhnab paremini kui mitte orgaaniliselt kasvatatud viljad.
  • Orgaanilist tooitu kasvatatakse ilma sünteetiliste lisanditeta, neid ei või lisada ka hiljem töötlemise käigus.
  • Ka võib orgaanilise toidupuhul olla kindel, et tooraine on puhtam ning pole ohtu, et me sööme sisse näiteks putukatõrjevahendite jääke. Orgaaniline toit on kasvatatud pestitsiidide, fungitsiidide ja teiste tsiidide vabalt. Ei kasutata nano osakesi, antibiootikume või muid sünteetilisi kemikaale. Mahetoidus ei tohi olla geenmuundatud organisme.
  • On leitud, et orgaanilises toidus on umbkaudu 25% rohkem vitamiine ja mineraale nagu rauda, kaltsiumi, magneesiumi, C , D ja E vitamiini. On rohkem asendamatuid rasvhappeid , antioksüdante ja flavonoide. Orgaanilises piimas 50-80% rohkem antioksüdante.( )
  • Eriti oluline on orgaanilise toidu söömine just lastele, kuna laste kehad saavad kehakaalu järgi palju rohkem mürke kui täiskasvanud. Samuti on lapse organid veel välja kujunemata ega suuda mürke vajalikul määral detofikseerida.
  • Süües orgaanilist toitu on madalam ka vähki haigestumise risk. US Environmental Protection Agency (EPA) arvates on 60% of herbitsiidid, 90% of fungitsiidid seotud vähki haigestumisega.
  • Süües orgaanilist toitu on tegelikult madalam risk ka osteoporoosiks, diabeetiks, autismiks, allergiateks, migreenideks, hüperaktiivsuseks, astmaks.
  • Orgaanilise toidu kasvatamine on ka kasvatajatele endile tervislikum. Pestitsiite kasutamine on kõige ohtlikum just pritsijale endale aga ka lähedal elavatele inimestele.
  • Orgaanilst toitu tarbides säästad ka loodust. Suur osa putukaid ja linde hävitb tänu pestitsiitide kasutamisele. Kõige suurem paanika on praegu seoses mesilaste kadumisega.
  • Orgaanilist toitu kasvatatakse läbisegi teiste taimedega, nii nagu looduses taimed kasvavad. Intensiivpõllumajandus aga rõhub ainult ühe kindla taime suurtes kogustes kasvatamisele..
  • Orgaaniline toit on igaljuhul keskkonnasõbralikum.

Mis on mahepõllumajandus

Mahepõllumajandus ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel. Mahepõllumajanduse reeglid kehtivad nii taime- ja loomakasvatuses kui ka töötlemisel, toitlustamisel ja turustamisel.

Mahetootmine:

  • Mullaviljakust säilitatakse ja parandatakse orgaaniliste väetiste ja liblikõielisi sisaldava külvikorra abil.
  • Kahjurite, haiguste ja umbrohu tõrjeks ei kasutata sünteetilisi taimekaitsevahendeid.
  • Taimekahjustajad hoitakse kontrolli all mehaaniliste võtetega, eri kultuuride kasvatamisega külvikorras ja kahjurite looduslike vaenlaste soodustamisega (säilitatakse nende elupaigad: põldude liigirikkad servaalad, metsatukad, hekid ja muud loodussaared). Nii soodustab mahetootmine ka põllumajandusmaastike looduslikku mitmekesisust.
  • Maheloomakasvatuses pannakse suurt rõhku heaolule. Loomad saavad rahuldada oma loomulikke vajadusi, viibida väljas ja süüa mahesööta. See annab neile hea tervise.
  • Eesmärk ei ole loomade võimalikult kiire juurdekasv ega maksimaalne piimaand.
  • Hormoonpreparaate loomade kasvu ja toodangu suurendamiseks ning sünteetilisi ravimeid (nt antibiootikume haiguste ennetamiseks ei kasutata.
  • Mahepõllumajanduses ei kasvatata ega kasutata muundkultuure (GMOsid), maheloomi ei söödeta neid sisaldava söödaga.

Mahetöötlemine:

– Mahetoidu töötlemisel ei kasutata sünteetilisi lõhna- ja maitseaineid. Lubatud lisaainete loetelus on vaid väike hulk valdavalt looduslikke aineid.

Kuidas ära tunda orgaanilist toodet

Mahetootelt võib leida väljendi „kontrollitud ökoloogilisest (või mahe-) põllumajandusest või sõna „ökoloogiline“ (ka „öko-“) või sõna „mahe“. Orgaanilisi märgistusi on tänapäeval palju.  Tähelepanelik peab olema sõnade suhtes nagu looduslik või naturaalne, mis ei pruugi tähendada orgaanilist toodet. Täpsemalt saad märgistuste kohta lugeda siit.

Taimekaitsevahenditega kasvatatud    Orgaaniliselt kasvatatud         GMO

4 kohaline kood                                                     5 kohaline kood, algusega 9           5 kohaline kood, algusega 8

TKV kasvatatud banaan: 4011                           Orgaaniline banaan: 94011            GMO banaan: 84011

Kas võib neid Mahe  ja Öko märke usaldada

Öko- ja mahemärgised on positiivsed märgid ja need paigaldatakse tootele/pakendile/teenusele, et näidata selle loodussõbralikkust. Selliseid ökomärgiseid antakse ainult neile toodetele/teenustele, mille puhul on eelnevalt viidud läbi hindamine ja mis vastavad seatud kriteeriumitele. Viimased ei ole võrdsustatavad esitatavate miinimumnõuetega, vaid on ranged, et tagada soovitavat eesmärki.

Selliseid ökomärgiseid ei tohi tootjad kasutada enne kui on saanud vastava kinnituse sertifitseerimisasutuselt või vastavalt komisjonilt. Öko- ja mahemärgiste kasutamine annabki tarbijale võimaluse valida kindlaid tooteid, kartmata, et tegelikult ei olegi seda toodet/teenust keskkonnasõbralikult toodetud.

Mahepõllumajanduse nõuete täitmist kontrollitakse põhjalikult, seda teevad kas eraõiguslikud või riiklikud järelevalveasutused. Erinevalt enamikest Euroopa riikidest kehtib Eestis alates 2001. aastast riiklik kontrollsüsteem.

Põllumajandustootjaid kontrollib Põllumajandusamet, mahetoidu ja -sööda töötlejaid, turustajaid ja toitlustajaid Veterinaar- ja Toiduamet (VTA). Jaekaubanduses kontrollib märgistust Tarbijakaitseamet.

Mahepõllumajandusega tegeleda soovija peab kõigepealt taotlema Põllumajandusametilt või VTA-lt ettevõtte tunnustamist. Tunnustamise käigus kontrollitakse ettevõttes kohapeal vastavust mahepõllumajanduse reeglitele. Tunnustatud ettevõte kantakse mahepõllumajanduse registrisse.

Edaspidi kontrollitakse maheettevõtteid kohapeal vähemalt üks kord aastas. Igal aastal väljastavad järelevalveasutused igale ettevõttele tõendava dokumendi, kus on kirjas, milline toodang on ettevõttes mahe.

Kuid tasub teada, et mahepõllumajanduse nõuded ja kontrollimise protseduurid võivad olla olenevalt riigist ja kontrollorganisatsioonist mõnevõrra erinevad.Eestis ja Euroopa Liidus toodetud mahetooted on usaldusväärsed. Samas on väidetavalt näiteks Hiinas toodetud mahetooted mitte eriti usaldusväärsed.

Orgaanilist toitu valides

Orgaanilise toidu ostmisel tuleb meeles pidada ka seda, et müüakse väga paljusid orgaanilisi rämps-tooteid nagu chipse, komme, rafineeritud õli, rafineeritud suhkrut, küpsetisi ja muid tugevalt töödeldud tooteid, mis on kõrged suhkru ja rasva poolest. Siin ei aita tõepoolest, et toidu algaine on olnud orgaaniline, kui toit ise on juba surnuks töödeldud. Seetõttu on lisaks orgaanilisele toodangule oluline valida ka naturaalne ja värske toiduaine.

Tihti jääb orgaaniline toit ostmata krõbeda hinna tõttu. Kuigi orgaaniline toit on kallim kui intensiivpõllumajanduse toodang, ei saa siin silma kinni pigistada varjatud hinnal mis odav toodang meile tegelikult maksma läheb. Kuna orgaaniline põllumajandus on eriti töömahukas, on sellest saadav saak tavapõllunduse saagiga võrreldes sageli väiksem, mistõttu talupidajad peavadki oma saaduste ja toodete eest kõrgemat hinda küsima. Samas annavad aga orgaaniliselt kasvatatud tooted rohkem toitaineid ning lõppkokkuvõttes peab neid vähem sööma. Kindlasti on mõistik osta hooaja toodangut, siis on ka hind normaalsem.

Kui alati ei ole võimalik valida orgaanilist toitu, siis vali need toidud, kus on pestitsiitide jääk kõige väiksem.

Kõige vähem on pestitsiitidega laetud : brokoli, kiivi, ananass, avokaado, banaan, mango, sibul, baklazaan, kapsas.

Kõige rohkem on pestitsiitidega laetud: kartul, pirn, virsik, nektariin, õun, maasikas, viinamari, paprika, kirss, seller ja salat.

Ka kohv ja kakao on üks enim keemiliselt töödeldud taimi maailmas, kui neid üldse tarbida, siis vähemasti orgaanilisi.

Kuid tasub meeles pidada: Puu – ja aedviljadest kaugelt kõige kõrgema pestitsiitide  konsentratsiooniga( erinevatel andmetel kuni 14 korda kõrgem) on liha- ja piimatooted, mille tipus valitseb mitteorgaaniline või. Mürgid kogunevad rasvkudedesse.

Seega, kui sul ole võimalik osta alati orgaanilist toitu ja sa ei ole veel taimetoitlane, siis osta vähemalt liha -ja piimatooted ning kindlasti või orgaanilist päritolu. Puu- ja aedviljades sisalduvad kiudained ja antioksüdandid aitavad kehal muuhulgas ka pestitsiitide jääkidest puhastuda. Lihas ja piimatoodetes need ained puuduvad.

Ja väga tihti võib olla sinu parimaks valikuks mitteorgaaniline kuid  kohalik väiketaluniku toode. Kaugetest maadest suure energiakuluga orgaaniline ei pruugi olla alati kõige otstarbekam.

Kõige parem valik on aga  kohalik orgaaniline toit. Kõige kõige parem on aga kasvatada omale orgaaniline toit ise! 🙂

Kasutatud kirjandus

  • http://www.care2.com/greenliving/17-essential-reasons-to-eat-organic-food.html
  • http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/elektroonika/?RoHS_%26nbsp%3B:Ohtlike_ainete_m%F5ju
  • http://www.organicconsumers.org/organlink.cfm
  • http://www.beyondpesticides.org/organicfood/health/documents/FieldofPoisons2002.pdf
  • http://www.roheline24.ee/et/roheline-toode
  • http://et.wikipedia.org/wiki/Pestitsiid
  • http://www.maheklubi.ee/riigiasutused_jarelevalve_oigusaktid/
  • http://www.lvrkk.ee/kristiina/Liina_Maasik/taimekaitse/taimekaitsevahendite_puudused.html
  • https://alumni.stanford.edu/get/page/magazine/article/?article_id=46697
  • http://articles.mercola.com/sites/articles/archive/2009/10/01/Which-Organic-Label-Should-You-Trust.aspx
  • http://www.qlif.org/research/sub2/wp3.html
  • http://www.helpguide.org/life/organic_foods_pesticides_gmo.htm

Paast, meie iidne ravim

Paast on iidne puhastusrituaal ja ravivahend olnud juba tuhandeid aastaid, arvatavasti juba aegade algusest saati.  Ajutine toidust ilmaolek on eksistentsi loomulik koostisosa ja sellel pole mingit tegemist millestki ilma olemisega. Kui vaadata loomariiki siis loomade seas on täiesti normaalne olla aegajalt mitu päeva söömata, eriti haiguste korral. Paastuga on ka inimesed läbi aegade abi saanud kõikvõimalike haiguste vastu. Looduses on nii paika pandud, et haiged loomad ja inimesed süüa ei taha ning seepärast paranebki organism seedesüsteemile puhkust andes kõige kiiremini.

images-8

Paastu on kasutatud tervise hoidmise ja parandamise eesmärgil Vana -Kreekas ja Lähis-Ida riikides ning tegelikult kõigis muistsetes kutuurides. Suured pühakud nagu Kristus, Buddha  ja teised on pidanud lugu paastust. Ka vanade eestlaste seas on paast au kohal olnud. Paastul oli vanarahva seas oluline tähendus nii hinge kui keha puhastamisel. Suure paastu ajal ei söödud liha, muna, piima ja ka kala. Kuna loomi tapeti vaid sügiseti mihkli päeval, siis langes paastuaeg kokku liha otsasaamisega vastlapäeval ja kestis kuni lihavõttepühadeni ehk 7 nädalat. Paastumise taasavastamine algas 20.sajandi lõpul. Paljud tänapäeva paastuvormid, näiteks Franz Mayri kuur,  Otto Buchingeri paastumine ja meie oma paastu arsti Dr. Natalia Trofimova paast, lähtuvadki meie esivanemate ideedest ja põhimõtetest.

Miks on vaja paastuda?

Ligi 90% haigestumisjuhtumitest on mingil kujul seotud vale toitumisega. Tänapäeva inimesed panevad toitumisega oma kehale nii suure koormuse, et söövad  end sõna otseses mõttes haigeks.

15284801

Keha puhastab end maksa, soolestiku, neerude, lümfide, kopsude ja naha kaudu. Need on aga paljudel inimestel üle koormatud ega toimi enam nii nagu peaks. Nii tekivadki erinevad terviseprobleemid nagu naha halb seisukord, allergilised reaktsioonid, krooniline nohu, kõhukinnisus -või lahtisus, neeru- ja sapikivide või liiva teke, liigesevalud, kõrge kolesteroolitase, väsimus, keskendumisraskused jne.

Aga näljaperioodil saab organism sellest meeletust koormusest vabaks ning saab jälle normaalselt tööle hakata ja ise end tervendada. Paastudes suudab keha taas efektiivselt vabaneda kahjulikest jääkainetest, mis tänapäeva ühiskonnas liigse söömise ja passiivse eluviisi tõttu on muutunud paljudele probleemiks. Paastumine aitab kehal vabaneda liigsest vedelikust, kuhjunud lagu- ja limaainetest ning rasvadest. Suurpuhastuse käigus vaatab keha oma varud üle ja kõik, mis on ülearune või haige, läheb hävitamisele.

Paast pidurdab organismi vananemist. Paast annab ülekoormatud rakkudele puhkust ning äratab üles organismi kaitsejõud, mis uuendavad ja puhastavad rakke, tugevdavad immuun – ja närvisüsteemi ning korrastavad ainevahetust. Paast on ravi, mis puhastab keha ja hinge, annab elujõudu, energiat ja mõtteselgust. Paastumine ei nõrgenda organismi, vaid tugevdab. Paastumine ei tähenda ainult toidust loobumist, vaid selle juurde kuulub ka füüsiline aktiivsus, väheneb rasva protsent, kasvab lihasmass ja paraneb töövõime, mis säilib ka peale paastukuuri.

Kuigi sunniviisilist paastu ei peeta üldjuhul samaväärseks kui teadlikilt valitud paastumist, on teada faktid, et sõjast tingitud majanduskriiside ajal, kui inimesed olid sunnitud paastuma, paranes nende tervis järsult. Esimese maailmasõja ajal tekkis Taanis terav toiduainete puudus, mis oli põhjustatud briti blokaadist. Taani valitsus pöördus Rahvusliku Taimetoidu Seltsi direktori poole palvega koostada toidunormi programm. Kogu sõja vältel olid taanlased sunnitud elama teraviljadest, juurviljadest, puuviljadest ja piimatoodetest. Sellise dieedi tulemusel langes suremus ühe aasta jooksul 17% võrra. Kui norralased muutusid Esimese maailmasõja ajal toiduainete puuduse tõttu taimetoitlasteks, langes nende seas järsult suremus vereringehaigustesse. Kui peale sõda Taani ja Norra rahvas pöördus tagasi loomsele toidule, tõusis suremus ja südamehaiguste levik sõjaeelse tasemeni.

Teadlikult valitud paastumine pole üksnes nälgimine, see on oma pühendumise, kannatlikkuse ja tahtejõu suurendamine. Paast on moraalne väljakutse, iseloomu karastamise meetod, mis tugevdab inimest. Inimene, kes õigesti paastub, on võimeline distsiplineerima oma kirglikke ihasid, asetades end füüsilistest ahvatlustest kõrgemale. Paastumine õpetab inimesele kannatlikkust, suurendab tahtejõudu ja näitab, kuidas eluraskustest üle saada. Ka aitab paastumine üle saada isekusest, ahnusest, laiskusest ja muudest halbadest iseloomujoontest ja harjumustest – paast on positiivne distsipliin.

Sellest momendist, mil inimene keeldub  oma harjumuspärasest toidust,  hakkab toimuma ka tema teadvuse korrastamine. Ta kannatab teadlikult ja seeläbi distsiplineerib ennast, paneb oma maitse-ja näljatunde kontrolli alla.

Paastu mõju

  • Nälgimine puhastab organismi jääkainetest ja teistest mürgistest ainetest
  • Kiirendab eritamis- ja detoksikatsiooniprotsesse
  • Nälgimine tühjendab seedetrakti ja vabastab organismi roiskbakteritest
  • Taastab rakkude ja kudede nooruse
  • Nälgimine noorendab kogu organismi
  • Tõstab energeetilist taset.
  • Stimuleerib kõikide kehaosade harmoonilist tööd.
  • Aitab vaigistada, lepitada mõistust.
  • Stimuleerib efektiivset seedimist ning toidu omastamist
  • Suurendab meelelist taju.
  • Tugevdab mõtlemisvõimet
  • Normaliseerib kõrgenenud vererõhku
  • Nälgimisega võib erinevate haiguste ravimisel kaasneda tervendav efekt

Kogenud paastuja Paul Bragg

about_paul

Paastumise edendaja ameeriklane Paul Bragg on nimetanud paastumist ilma noata operatsiooniks. Tal oli paastukogemust üle 50 aasta. Ta oli Ameerica Welness liikumise pioneer, hinnatud loengute pidaja ja toitumisnõustaja. P. Bregg oli nõustajaks kuningatele, poliitikutele, sportlastele ja ajakirjanikele. Ta on kirjutanud paastumisest ka suurepärase raamatu” Nälgimise ime”, mis on kahtlemata suur panus inimeste parema tervise ja pika eluea saavutamisele . P. Bregg oli veel peale 8o ndat eluaastat väga nooruslik, tegeledes alpinismi ning ujumisega. Kiirkõnnis edastas ta endast kaks korda nooremaid.

Katkend raamatust ” Nälgimise Ime”:

 Inimene sureb ebaõige toitumise ja jookide taltsutamatu tarbimise tulemusena kaks korda varem kui ta peaks surema. Loomad elavad oma eluea lõpuni kui neid ei häirita. Inimene on ainus elusolend, kes ei saavuta oma loomuliku eluea piiri. Metsloomad tunnevad instinkti alusel, mida süüa ja juua. Haiguse ajal nad nälgivad. Aga inimene sööb ja joob kõike, kasutab raskesti seeditavaid toite ja joob mürgiseid jooke ja imestab, et elab alla oma võimluste piire. Hea tervise nimel tuleb vaeva näha. Saladus seisneb keha puhtuse hoidmises ja regeneratsioonis naturaalse toidu, nälgimise, puhta õhu, päikese, füüsiliste harjutuste, puhkuse jm. abil. Kui järgida kindlat toitumiskava ja paastuda regulaarselt võib inimene oma elu pikendada 120 aastani, nagu on öeldud Piiblis.

Kellele sobib paastumine?

Paastumine ehk nälgimine sobib paljude terviseprobleemide korral. Häid tulemusi on saanud  paljud krooniliste haiguste käes kannatajad nagu näiteks liigestehaiged, astmaatikud, radikuliidihaiged, artriidi ja selgroohaigustega inimesed, olles tõhus vahend haiguste leevendamiseks ja raviks. Paastumise ajal kroonilised haigused võivad ägeneda ning hiljem hakkavad taanduma ja kaovad.

Paast mõjub hästi naha probleemidele -psoriaas, akne, dermatiit, ekseemid ja allergilised sümptomid  ning isegi kortsud taanduvad ja ja nahk saab parema jume.

Nälgimine sobib ka erinevatest sõltuvustest vabanemiseks nagu alkoholism, suitsetamine, uimasti sõltuvus, liigne magusahimu jne.

Paastumine võib olla abiks ka metaboolsete sündroomidega inimestele ehk neile, kel on kõrvalekaldeid rasvade, -suhkru -ja mineraalide ainevahetuses. Naiste ja meeste hormonaalsete häirete puhul peab Dr. Trofimova paastu asendamatuks. Abi võib olla ka günekoloogiliste probleemide ja isegi viljatuse korral. Paast sobib veel healoomuliste kasvajate, podagra, liigse kehakaalu ja kõrgenenud vererõhu korral ning isegi madala vererõhuga inimestele. Paastumine aitab kõrget vererõhku langetada ja madalat vererõhku tõsta, kuigi alguses võib vererõhk veelgi langeda, hakates tasapisi normaliseeruma.

Paastumine võib sobida ka kõhnadele inimestele, kes soovivad oma kehakaalu tervislikult tõsta. Kui inimene sööb piisavalt aga kaalus juurde ei võta või võtab koguni alla, näitab see samuti tervise nõrgenimist. Teinekord nimetatakse selliseid inimesi ka toidu raiskajateks, kuna nad söövad tavaliselt rohkemgi kui teised aga näevad välja piitspeenikesed ja kahvatud. Mida rohkem “ rammusamat “ toitu nad söövad, seda kõhnemaks ja haigemaks nad muutuvad. On kasutu viia suur hulk toitu organismi, kui selle omastamine ei toimi nii nagu peaks. Liiga kõhn inimene vajab sama nagu ülekaalulinegi – ka tema seedeorganid vajavad puhkust. Mõlemal juhul on seedesüsteem üle koormatud. Nälgimise ajal hakkab seedesüsteem paremini tööle ja toidu omastamine ja osadeks lõhustumine paraneb, enam ei vajata nii suuri toidukoguseid ja organism saab hakata kosuma.

Millal paastumine ei sobi?

Puhast veepaastu ei soovitata teha inimestel, kes on olnud suures ülekaalus (üle kahe korra rohkem normist) pikka aega (10 – 15 aastat), kuna rasvades talletuvad paljud mürgid. Nälgimisel need vabanevad ja satuvad verre põhjustades sellega seal kõrge toksiinide kontsentratsiooni. Pikka aega tugevalt ülekaalus olnud inimesel vabaneb mürke palju rohkem, kui normaalse kehakaaluga inimestel. See võib esile kutsuda täieliku mürgistuse ja põhjustada isegi surma. Sel juhul ei sure inimene mitte nälga, vaid oma kehast vabanenud mürkide tõttu.

  • Veresoonte tromboos või sellele kalduvus ning verehaigused
  • Südame-veresoonkonnahaigused (pea oma raviarstiga nõu)
  • Raske neerupuudulikkus
  • Anoreksia
  • Buliimia
  • Kaugele arenenud kasvajad
  • Veritsevad haavandid
  • Mao ja kaksteistsürmiksoole haavandid
  •  Mõned vähktõve tüübid
  • I tüüpi diabeet
  • Raske maksapuudulikkus
  • Hiljuti põetud müokardi infarkt
  • Lahtine tuberkuloos
  • Süsteemsed verehaigused( tugev aneemia)
  • Kõik haigused, mis nõuavad pikaajalist ravimite tarvitamist
  • Tõsised psüühilised haigused
  • Rasedus.( Vajadusel lühike paast ainult arsti järelvalve all)
  • Vastsünnitanud naisterahvad
  • Lapseiga
  • Rinnaga toitvad naised ( vajadusel lühike paast ainult arsti järelvalve all)

Millal ja kui kaua tohib paastuda ?

Kõige parem puhastuse ja paastu aeg on kevadeti kuid seda võib teha vastavalt vajadusele ka mitu korda aastas. Paul Bragg soovitas nälgimist igas kvartalis 7-10 päeva, pluss igal nädalal 24 tundi. Kuulus saksa paastuteoreetik ja praktik dr.Ruediger Dahlke soovitab paastuda kaks korda aastas kahaneva kuu ajal. Kevadel tuhkapäevast lihavõttepühapäevani ja sügisel novembikuus hingedepäeva aega hõlmates. Kundalini joogid soovitavad samuti igal nädalal ühe päeva oma seedeorganitele puhkust anda. Kusjuures regulaarne aga lühike paast võib pikemas perspektiivis anda peaaegu sama häid tulemusi kui pikk paast. Ühepäevane paast on sobilik ka algajatele iseseisvalt.

Paast on kui ravimeetod, mida ei saa pidada uisapäisa. Paast nõuab vaimset valmisolekut, kindlaid teadmisi, kogemusi ja täpseid juhiseid. Kuigi paastu pikkus võib olla kuni 40 päeva, siis algaja ei tohiks omal käel paastu pidada kauem 1-3 päeva. Pikemad paastud tuleks vähemalt esimestel kordadel pidada arsti järelvalve all. Eestis on selleks mitmeid spetsiaalseid asutusi. Näiteks  Luunja vallas asuv Biokliinik “Loodus” on selleks suurepärane koht, mida peab Dr. Natalja Trofimova, kel on paastumiskogemust üle 30 aasta, olles aidanud terveneda paljudel inimestel. Ka Lusika talu on tuntud paastumislaagrite poolest. Igas kohas on natuke erinev lähenemine.

Erinevad paastu liigid

Paastumiseks nimetatakse tavaliselt seda kui menüüst jäetakse vabatahtlikult ja teadlikult välja mõned kindlad toiduained või isegi kõik toidud ja joogid mingiks kindlaks perioodiks. Traditsionaalselt mõistetakse täieliku paastu all hoidumist kõikidest toitudest ja jookidest, välja arvatud veest. Paastu jaotatakse ka selle järgi kas tegemist on osalise või täispaastuga.

Täispaast – kuivpaast, siis kui ei tarbita isegi mitte vett. Selle maksimaalseks lubatavaks pikkuseks on 72 tundi ja tehakse vaid raviarsti kontrolli all.

Veepaastuga on tegu juhul, kui ainsa toitainena on lubatud tarbida karboniseerimata vett. See on klassikaline paast.

Poolpaastuks või kombineeritud veepaast on siis kui tarbitakse lisaks veele ka mahla, teed, või ilma soolata keedetud köögiviljapuljongit. Erinevaid poolpaastu liike on tegelikult väga palju ja neid kasutatakse erinevate vajaduset korral.  Näiteks vadakupaastu soovitatakse neile, kellel esinevad kroonilised haavandilised seedetrakti haigused.

Paastu pikkus jaotatakse järgmiselt:

  • Ülilühike paast 1 päev- koormusvaba päev
  • Lühike paast 1- 3 päeva – lühike profülaktiline paast
  • Keskmine paast 5 – 7 päeva – lühike ravipaast
  • Pikk paast 10- 14 päeva –keskmise pikkusega ravipaast
  • Väga pikk paast 21-28 päeva -pikk ravipaast
  • Ülipikk paast 40 päeva

Millist paastu valida?

Paasturavile ei ole alternatiivi, ükski dieet ei suuda keha paremini puhastada kui paast. Dieetide puhul on kõik keerulisem, ümberlülitumine ei ole täielik ja toimub hiljem. Isegi väga minimaalse söömise korral on keha endiselt programmeeritud saama toitu keha väliselt. Toidukoguse järsu piiramise vältimatu tagajärg on tugev näljatunne. Paastumise ajal läheb keha aga üle sisemisele programmile, hakates kasutama oma enda varusid. Samuti ei tunne ka paastu pidaja nälga, väljaarvatud esimestel päevadel.

Peale kuivpaastu on veepaast kõige raskem ja vajab ravivõttena teadmisi. Selle põhjustatud halb enesetunne ei teki tavaliselt mitte näljast, vaid mürgistusseisundist, mille sümptomitega tuleb tegelda. Veepaast võib põhjustada meie organismis toidust saadavate pestitsiidide ja teiste toksiliste keemiliste ühendite liigkiire verre sattumise, mis võib põhjustada iivelduse, kõhulahtisuse, pearingluse, peavalu, jne. Samas saab veepaastuga kergemini ja kiiremini ümber lülituda organismi sisemistele reservidele.

Kui lisada paastu ajal lisaks veele ka taimeteesi, värskelt valmistatud mahlu ja köögivilja puljongeid, aitad organismist välja viia liigsed toksiinid/mürgid ja samas säilitad organismis vitamiinide ja mineraalide tasakaalu. Taimetoidust hangib maks vajalikke mineraalaineid, suutes nende varal organismi kogunenud mürke paremini kui mõni keemialaboratoorium kahjutuks teha. Mida tervem on maks, seda enam suudab maks mürke keharakkudest, kaasa arvatud aju rakkudest välja viia. Selline osaline paast sobib ehk algajale kõige paremini.

Paastuks ettevalmistamine

Ravipaast jagatakse tinglikult kolmeks etapiks: I – paastuks ettevalmistus, II- paast ise , III- paastu lõpetamine ehk taastumisperiood.

Oluline on juba enne paastu algust panna oma vaim ja keha selleks katsumuseks valmis. Nälgimine ei tohiks olla sunniviisiline, see võib teha tervisele hoopis karuteene. Vabatahtliku veepaastu ning sunniviisilise nälgimise vahel, nagu ka neist saadavatel tulemustel, on suur erinevus. Esimesel juhul otsustab inimene ise, et paast on talle kasulik ning ihule ja vaimule tervistav, olles juba eelnevalt ka psühholoogiliselt valmis. Vägivaldne paast tekitab aga stressi, kuna seda ollakse sunnitud taluma ette valmistumata. Nälgimise eesmärki ja kogu protsessi tuleks suhtuda teadlikult ja ettevalmistunult. Kõrvale tuleks jätta negatiivsed mõtted ja valida rahulikum elutempo.

Kindlasti tuleks juba mitu päeva varem loobuda kohvist, alkoholist, lihast ja valge jahu -ning suhkrutoodetest ning olla tervislikul taimetoidu dieedil.  Vastasel juhul saab paastuja juba esimesel päeval tugeva mürgituse ja peavalu osaliseks, mis võib muuta paastumise väga ebameeldivaks ja hirmutavaks protseduuriks.

Paastu ajal tuleb iga päev juua piisavalt vedelikku

Vajalik päevane vedelikukogus peaks olema 30-40ml 1kg kehakaalu kohta, ehk olenevalt inimesest umbes 2-3 l.

Veepaastul olles võib kehva enesetunde korral lisada kolme liitri vee kohta  1 sl mett ja sidrunimahla.

Puljongi paastul sobivad kaaliumirikkad puljongid. Kaaliumirikkad puljongid kujutavad endast tugevaid aluselisi vedelikke, mida kasutatakse nälgimisel puhastusprogrammi algul ilmneva vere atsidoosi (suurenenud happesuse) ning ka teiste kehakudede atsidoosi vastu võitlemiseks. Kaaliumirikkad puljongid on rikkad mitmesuguste toitainete poolest. Puljong tuleks kindlasti värsketest aedviljadest ise kokku keeta. Sobivad värsked kartulid, mis ei ole seisnud ületalve, kiulised oad, seller , porgand, suvikõrvits. Kapsaga tuleks samuti ettevaatlik olema kuna võib liigselt gaase tekitada. Keeda aedviljad vees pehmeks, ära lisa soola, ega muid tugevaid maitseaineid ja kasuta ainult vedelikku. Selline köögiviljapuljong hoiab ära nälgimisel tekkida võiva ülihappesuse.

Mahlapaastul on hea kasutada värskelt valmistatud lehtköögiviljadele ja peedi mahla. Mahlu võib teha ka puuviljadest aga neid ei tohiks köögiviljadega miksida, väljaarvatud roheliste lehtedega. Suurepärasteks mahladeks oleks ka värske kase- või vahtra mahl. Päevas juuakse ca 500 ml mahla. Sõltuvalt mahlast ulatub päevane kaloraaź 200 – 500 kcal-ni. Mahlade üheks tähtsamaks aspektiks on nendest organismile saadav ensüümide kogus. Taimse päritoluga toiteensüümid on vajalikud kõikidel tervenemis – ja rahabilitatsioonietappidel. Värsketest tooretest köögiviljadest mahlad kindlustavad kogu organismi rakud ja koed vajalike ainete ja toiteensüümidega sellisel kujul, nagu need on kõige kergemini seeditavad ja omastatavad.

Taimetee toetab vajadusel paastusolijat. Sobivad näiteks punane ristikhein, apteegitilli, aniisi, melissi, kummeli, kibuvitsa – ingveri või paakspuukoore ( lahtistava toimega) teed, kuhu võib madala suhkrutaseme korral lisada ka väike lusikatäis mett. Teega ei tasuks  üle pingutada, sest see võib organismi liigselt kuivatada. Piisab paarist kolmest tassist päevas.

Paastumise kõrvalnähud

Kõige rohkem kardetakse toidust hoidumise puhul just tühja kõhu tunnet. Veepaastu pidades kaob näljatunne tavaliselt pärast kolmandat päeva, siis lülitub organism välimiselt toidult üle sisemisele toidule ja organism alustab mürk – ja jääkainete kehast väljutamist. Nälgimise algstaadiumis võib kogeda vere atsidoosi (happe ja leelise tasakaal veres on häirunud), suhkrutaseme vähenemist, depressiooni, kurnatust või energia vähenemist. Mida enam on kehasse mürkaineid kuhjunud, seda halvem on üleminekuajal enesetunne. Seepärast ei soovitata ilma arsti järelvalveta üle 2-3 päeva paastuda. Nälgida tuleks ettevaatlikult, lühikese aja jooksul, et mitte tekitada toitumishäireid, tervete kudede kaotamist või elutähtsate organite rikkumist.

Kuigi kaalulangus on inimeste jaoks tihti positiivne nähtus, siis ei maksa ka karta liigset kaalukaotust, kuna kaal langeb intensiivsemalt ainult esimestel päevadel, hiljem kaalulangus aeglustub ning pikemal paastul olles võib isegi püsima jääda. Ohtlik on kaalukaotus üle 25 protsendi inimese kehakaalust.

 Tavalisemad kõrvalnähud:

  • Uimasus ja peapööritus
  • Südamekloppimine
  • Külma ja kuumahood
  • Peavalu
  • Unetus
  • Väsimus
  • Nõrkus
  • Iiveldus
  • Halb maitse suus
  • Suurenenud higieritus
  • Kuiv nahk
  • Kõhukinnisus
    Oluline
44699050

Nälgimise ajal on soovitatav piisavalt puhata, piisavalt liikuda, hästi sobivad joogaharjutused ja kõndimine, kuivharjamine, vannid, saun ja hingamisharjutused värskes õhus.

Väga oluline on rõhku pöörata ka oma suhtumisele. Positiivne suhtumine on paastumist tugevalt toetav, seevastu negatiivne suhtumine pärsib puhastumist ja mürgitab maksa samuti nagu ebasobiv toitki.

Paastumiseks on vajalik oma igapäevast tempot maha võtta. Kindlasti ei tasuks paastuda rasket vaimset ja füüsilist pingutust nõudvate perioodide ajal. Parim on paastumist läbi viia kuskil vaikses maakohas, kus sa saad olla segamatult omaette ja hingata puhast õhku. Kel aga seda võimalust pole, siis on mõtekas alustada paastumist vabadel päevadel ja hoiduda seltskondlikest üritustest.

Nälgimine on väga personaalne tegevus ja seda ei tasuks tervele ilmale kuulutada, sest paljud inimesed ei mõistaks seda ja hakkasid su moraali alla kiskuma. Samas jälle on oma pereliikmetega tore koos paastuda, kuna siis ollakse üksteisele hoopis toeks.

Taastumine ehk paastust välja tulek

Tähtis osa paastukuurist on taastumine. Taastumisperiood peab kestma samakaua päevi kui palju päevi paastuti. Toidu kogused peaksid olema esialgu väikesed vastavalt inimese kehakaalule 200-300 g ühel toidukorral aga süüa võib tihti-5 korda päevas. Sellel perioodil on parim taimne, ilma soola, suhkru ja teiste tugevate maitseaineteta valmistatud naturaalne, värskelt valmistatud toit- lahjad aedvilja supid, salatid ja puuviljad. Kunagi ei tohi paastu lõpetada loomse toiduga nagu liha, juust, munad, kala. Ka seemned ja pähklid ei sobi taastumisperioodil, kuna on liiga valgu ja õli rikkad ning rasked seedida.

Tuleb ka jälgida, et soolestik hakkaks läbi käima esimese kolme päeva jooksul. Tuleks süüa piisavalt aedvilju ja puuvilju, vajadusel saab abi probiootikumidest või raviteedest. Aitab nabaümbruse masseerimine päripäeva.

Pärast paastu reageerib organism toitudele eriti tundlikult. Ebasobiva toidu nagu friikartulite, saiade ja lihaprae söömine võib tekitada suuri vaevusi- kõhu lahtisust või kinnisust, kõhukrampe või peavalu ning võib halvimal juhul lõppeda koguni operatsiooniga, rääkimata sellest, et see nullib kogu paastul oldud aja.

Õnneks aga ongi peale paastu isu väiksem ja isutab rohkem tervislikuma toidu järgi, paremini hakkavad meeldima  puu- ja aedviljad ning salatid kuna keha on puhastunud ning oskab endale sobivamat väärtuslikumat toitu küsida. Keha aistingud muutuvad teravamaks, nägemine selgemaks, meel teravamaks ja paraneb energia juurdevool.

Olenevalt paastukuuri pikkusest võib puhastamise mõju kesta organismis kuni  kuus kuud, peale seda hakkavad mürgid jälle kuhjuma. Paastu mõju kestab kauem kui ka pärast paastukuuri tervislike eluviisidega jätkata- liikuda piisavalt ja toituda tervislikult.

 Mõned vanainimeste käest kogutud ütlused paastust

Paast oll iks jah. Paast oll seitse nädalat jah. Kel midagi oll, too oll, et liha ei süvvä, piima ei süvvä, säänne paast oll meil.(Audjassaare, N, 88 a)

Suur Reede oli üldse niimoodu, et pidi söömata olema. Ei, ei leiba ka mitte, ainult vett võisid juua. Paastu ajal liha, mune ja piimatoite ei söödud. Ja kirikus käidi paastu ajal nagu rohkem. (N, 74 a).

Kombe, kombe, aga tuu paastmine, meil ollõ, kui ma koto elleh sääl, siis sääl vanaimä-vanaisä, oi sääl oll paastust peeti kinni, sääl es anta latsile kah, es anta. Kõik oll paastu süük.” (Usinitsa, N, 69 a).

Pered paastusid erinevalt, vanemad inimesed ikka tõsisemalt. (Toomasmäe).

Kasutatud kirjandus

  • Paul Bragg “ Nälgimise ime”
  • Natalia Trofimova” Paastuga terveks”
  • http://www.loodus.net
  • http://lusikatalu.pri.ee/paastumine/
  • www.tervisekool.ee/tervisekool/failid/File/…/paastumine.pdf‎
  • http://www.toompeakogudus.ee/files/uploads/Kasulikku%20lugemist/2011/Paastuminemeditsiinilisejapraktilisepoolepealtvaadatuna.pdf
  • http://kjk.eki.ee/pdf/AKalkun.pdf

Ära ütle, et sul pole enam midagi süüa

Kui inimesed kuulevad, et oled loobunud lihast, kalast, munadest,  piimatoodetest,  valgest jahust ja  valgest suhkrust,  siis näed tihti üsna hämmeldunud või koguni kaastundlikke pilke .

” Aga mida sa siis sööd?”: küsitakse tihti. Või et: “Mis elu see siis on kui midagi süüa ei saa.”

Arvatakse, et näridki siis vaid porgandit ja krõbistad heina. 🙂 Tegelikult toituvad  niinimetatud kõigesööjad aga ise väga tihti hoopis äärmiselt piiratult, kasutades toiduks päevast- päeva, aastast- aastasse ühtesid ja samu toiduaineid ega oldagi avatud midagi uut proovima. Pole siis ime, et aina rohkem levivad toiduainete talumatused ja muud terviseprobleemid. Seetõttu ollaksegi shokis kui tuleb teinekord tervise nimel loobuda mõnest tervist kahjustavast toiduainest.  Ei olda teadlikud toiduainete ülimalt laiast sortimendist, kus leidub igale maitse- eelistusele vastavalt toite igaks hooajaks.

Üksluine toitumine võib rääkida nii mõndagi ka sinu elu kohta- kui avatud sa oled uusi asju proovima  ka oma elus. Kui palju oled nõus lahti laskma vanadest, sind mitte edasiviivatest asjadest või olukordadest. Kui tihti oled leidnud sina end olukorrast kuskil rikkalikult kaetud buffeelauas ning valinud omale sealt vaid kahte -kolme toitu, neid samu mida sa iga issanda päev sööd kodus juba nagunii? Ja siis veel imestad, et elu on nii üksluine ja igav. 🙂

Arvatakse, et maailmas kasvab kokku 75- 80 tuhat söögiks kõlblikku taimeliiki. Inimesed tarvitavad neist toiduks vaid umbes 7000 liiki. Jah, miks peaks ennast piirama ja nii paljudest toitudest ja uutest naudingutest ning elamustest ilma jätma ? Miks peaks end elust ilma jätma?

Olles ise  ka enamuse oma elust olnud “kõigesööja” , tean täpselt, et varem ma sõingi põhiliselt liha, kala, mune, piima, nisujahu, valget suhkrut ja nendest tehtud toite. Kuid nendest toitudest loobudes või neid oluliselt vähendades, hakkas mu ees lahti rulluma hoopis rikkalikum toidumaailm, mis parandas muu hulgas ka minu tervist, andis energiat ja pakub siiani fantastilist maitseelamust ja vaheldusrikkust. Ja mitte ainult toitumises, vaid kogu elus tervikuna.

Seetõttu ütlengi:  “Ole avatum ja ära ütle, et sul pole enam midagi süüa, sest kogu maailm on igal sammul paksult toitu täis. Paljud toidud on veel täiesti tasuta pealekauba.  Me elame külluses, mitte puuduses. ”

Siin on vaid mõned näited levinumatest söögiks kõlblikest taimedest. Suur osa neist kasvab edukalt ka meie kliimas. Milliseid taimi sina oled proovinud?

Juur- ja aedviljad

  • artishokk
  • spargel
  • baklazaan
  • punapeet
  • brokoli
  • lillkapsas
  • pastinaak
  • juurseller
  • seller
  • fenkol
  • kartul
  • naeris/kaalikas
  • redis
  • maguskartul ehk bataat
  • spargel
  • kõrvits
  • porgand
  • kabatshokk
  • nuikapsas
  • rooskapsas
  • hiinakapsas
  • tomat
  • kurk
  • suvikõrvits ehk kabatshokk
  • porru

Teraviljad    

  • tatar/toortatar
  • amarant
  • hirss
  • kinoa
  • rukis
  • mais
  • kaer
  • kamut
  • speltanisu
  • bulgur
  • teff
  • oder
  • riis ( basmati, jasmiini, must, punane, pruun , metsik jne. )

Kaunviljad

  • oad, (mustad, punased, valged, põld -ja mungoad)
  • herned (kiker-, ja rohelised herned)
  • läätsed (punased, mustad, pruunid)
  • sojaoad
  • türgioad

Marjad

Marjad on nagu meie kliima ” puuviljad”

  • jõhvikas
  • tikker
  • maasikas
  • mustikas
  • sinikas
  • põldmari
  • murakas
  • vaarikas
  • astelpaju
  • mustsõstar
  • punasõstar
  • pihlakas
  • toomemari
  • aroonia
  • ebaküdoonia
  • kadakamari
  • goji mari
  • inka mari

Puuviljad

  • aprikoos
  • õun
  • ploom
  • banaan
  • dattel
  • pirn
  • nektariin
  • virsik
  • mandariin
  • apelsiin
  • sidrun
  • greip
  • kiivi
  • granaatõun
  • ananass
  • mango
  • viinamari
  • kirss
  • kaktusvili
  • melon
  • arbuus
  • avokaado
  • cherimoya
  • füüsal
  • hurmaa
  • pomelo
  • passioon
  • tähtvili
  • viigimari
  • papaya
  • avokaado

Lehtköögiviljad 

  • peedipealsed
  • sigur,
  • lehtkapsas,
  • jääsalat
  • lehtsalat
  • sinepilehed
  • petersell
  • spinat
  • hapuoblikas
  • vesikress
  • rukola
  • kress
  • lambalääts
  • kale

Vürtsid, ürdid – ja maitsetaimed

  • basiilik
  • loorber
  • kardemon
  • kaneel
  • koriander
  • köömen
  • till
  • murulauk
  • porrulauk
  • apteegitill
  • ingver
  • majoraan
  • piparmünt
  • oregano
  • rosmariin
  • safran
  • kurkum
  • tsiilipipar
  • mustpipar
  • nelk
  • sinep
  • muskaatpähkel
  • põld lambalääts

Pähklid

images-6
  • mandel
  • brasiilia
  • sarapuu
  • pekaan
  • kookos
  • kreeka pähkel
  • nakarpähkel
  • pistaatsia
  • kastanid

Seemned

seeds
  • Seesami seemned
  • päevalille seemned
  • linaseemned
  • kõrvitsa seemned
  • seedermänniseemned
  • chia seemned
  • kanepiseemned
  • aprikoosi seemned

Vetikad 

images-3
  • nori
  • wakame
  • dulse
  • kombu
  • agar
  • arame
  • kelp
  • merepalm
  • klorella
  • spirulina

Seened

Juba ainuüksi Eestis kasvab üle 300 söödava seeneliigi.

images-1
  • kukeseened
  • pilvikud
  • riisikad
  • sirmikud
  • puravikud
  • shampinjonid
  • shiitake seened
  • austerservik
  • kännumampel
  • kitsemampel

Umbrohud

On palju vitamiini – ja mineraalide rikkamad kui nende” kultuursed õed- vennad. ”

Unknown-1
  • hanemalts ( paremal pildil)
  • võilillelehed
  • nõges
  • naat
  • karulauk
  • vesihein
  • kortsleht
  • jänesekapsas
  • noored paiselehed
  • põldohaka noored võrsed
  • raudrohi
  • nurmenukulehed

Puulehed ja puumahlad

images-5
  • Kase ja vahtramahl-
  • noored vahtralehed
  • pihlakalehed
  • kaselehed
  • pärnalehed
  • vaarikalehed
  • kuuse -ja kadaka okkad

Õied

Reeglina on kõikide juurviljade ja maitsetaimede õied söödavad aga ka ilulilled. Hoiduge kindlasti mürkide peal kasvatatud lilledest.

images-4
  • suvikõrvitsa õied
  • murulaugu õied
  • kannike
  • roos
  • saialill
  • võilill
  • lavendel
  • pellargoon
  • mungalill
  • ristikheina õis
  • nurmenukk
  • kobarhüatsint
  • margareetaõied
  • kreegi, kirsi -ja õunapuu õied

Head isu!

Tõelised toidunaudingud ja maitseelamused on alles ees!

Me elame külluses, mitte puuduses! 🙂

Inimesele loomuomane toit

Alati on inimest huvitanud, mida süüa, keda süüa, kui palju süüa, millal süüa ja kus süüa, ikka selleks, et olla terve ja elada kaua.

Igale liigile siin maapeal on loodud toit mis on vastavuses tema keha, instinktide, nägemismeele, maitsemeele ja seedeelundkonna iseärasustega. Näiteks kiskjad ehk karnivoorid on loomult lihasööjad. Herbivoorid on rohusööjad. Omnivoorid ehk segatoidulised saavad süüa nii taimi kui loomi. Furgivoorid on puuviljatoidulised jne.
Mis on siis inimesele loomuomane toit toetamaks maksimaalselt tervist, arengut ja pikka iga

Tänapäeva inimene ei ela enam inimesele loomupärast elu ega söö ka loomuomast toitu. Kuna inimene on kaotanud oma algse sideme loodusega, siis ei teatagi enam mis on loomulik mis mitte

Enamus inimesi teab, et inimesed on loodud omnivoorideks ehk siis kõigesööjateks. Kuid järjest enam leitakse, et on ka paremaid toitumis võimalusi tervise ja hea enesetunde nautimiseks. On tervikliku toidu sööjad, kes söövad toitu vaid naturaalses olekus nagu liha, tomatit ja mett, ega tarbi viinerit, ketshupit, suhkrut jne. Kasvamas on suur hulk inimesi, kes ei söö liha ehk taimetoitlasi. On veel ka veganid, kes ei tarbi üldse ühtegi loomset toiduainet. Ja toortoitlased, kes ei kuumuta oma toitu üle 46 kraadi. Siis on veel puuviljadest toitujaid ja teisi huvitavaid toitumisstiile. Kõikide toitumisstiilide taga on ka teadlasi, arste, sportlasi ja muidu avalikult tuntud tegelasi. Aastakümneid ainult puuviljadest toitunud inimesed jooksevad ultramaratone või harrastavad body buildingut jmt. Kõige hämmastavam on veel see, et viimasel ajal on ilmunud ka valgusest või pranast ehk õhust toitujad( breatharianid), kes ei söö mitte midagi juba aastaid ja elavad väidetavalt täisväärtuslikku haigustevaba elu. Mida sellest kõigest arvata?

Teaduslikult tõestatud

Tänapäeva inimene ei pea ise üldse mõtlema. Kõik teised on vastutavad peale inimese enda. Arstid vastutavad tema tervise eest, toitumisteadlased ütlevad mida sööma peab, reklaamid ütlevad mida ostma peab jne. Kui miski peaks häirima inimese mugavustsooni sellega, et inimene on sunnitud ise mõtlema ja järeldusi tegema siis minnakse kaitsepositsiooni. Näiteks kui küsida inimese käest, et kuidas ta teab, et inimene on loodud kõige sööjaks, siis vastus on tavaliselt selline:”Aga teaduslikult on see ju tõestatud “või ” aga meie esivanemad ju sõid nii.”

Mida see teadus üleüldse tähendab?

Paljud inimesed ei ole teaduslike uurimustöödega eriti kokku puutunudki peale ehk mõne siin- seal “naistelehes” ilmunud pealiskaudse artikli. Sellegipoolest tundub teadus kui selline inimestele vägagi aukartustäratav. Tõepoolest tänu teadusele on inimene saanud teada palju huvitavaid asju. Teadus aga ei tähenda ühte suurt ja kurja onu, kes ütleb mis on õige ja mis mitte. Teadlasi ja erinevaid arvamusi on palju. Rõhutan arvamusi, teadlased püstitavadki hüpoteese, arvamusi ja erinevaid teooriaid. Näiteks toitumiseadlaste hulgas leidub nii taimetoitlasi, omnivoore kui toortoitlasi jne. Tehakse erinevaid katsetusi ja jõutakse erinevate tulemusteni. Seetõttu ei olegi teadlased igas asjas päris üksmeelel. Loomulikult saab teaduslike tõestusi kasutada aga nendest üksi ei piisa, tuleb ka ise mõelda ja näha kogu tervikut, millest teaduslikud tõestused moodustavad vaid osa kinnitamaks terviklikku arusaama. Loogilisest mõtlemisest siin üksi ei piisa, tuleks usaldada ka oma intuitsiooni.

Teadlased selgitavad tihtipeale inimestele väga keerulistes terminites kui vajalik ikka üks või teine aine meie kehale on ja seda saab just loomsest või hoopis taimsest toidust. Või hoopis kui avastatkse mingi tähtis element nagu näiteks valk, siis pööratakse sellele suurt tähelepanu, mõne aja pärast avastatakse mõni uus aine, siis saadakse aru, et see on veel tähtsam aine jne.jne. Või rõhutatakse, et toit peab olema kindlasti läbi küpsetatud, muidu on see inimese organismile raskesti seeditav ning toidu küpsetamine tapab meile ohtlikud bakterid. Samas on tõestatud ka seda, et just kuumutamata värskes toidus nagu puuviljades ja salatites on palju vitamiine ja antioksüdante, mis on üliolulised inimese tervisele ning, et küpsetatud toit tekitab kanserogeenseid aineid, mis on vastutavad kasvajate tekkimise eest. On tõestatud, et toidu kuumutamine üle 46 kraadi hävitab palju vitamiine ja peaaegu kõik ensüümid, mis on vastutavad toidu seedimise eest.

Tegelikult ei teata kuidas asjad päriselt olid

Osad teadlased arvavad seda, et just liha söömine andis tõuke inimese evolutsiooniliseks arenguks. Mõned teadlased on tõestanud, et inimese seedesüsteem ei ole loodud liha sööma. Teised seevastu aga usuvad, et just küpsetatud toit oli see mis inimese ajul areneda laskis ja just taimne süsivesikute rikas toit nagu kartulid ja porgandid kuna aju toit on glükoos mitte valk. Kolmandad väidavad, et hoopis psühhotroopsed taimed olid need, mis inimkonnal areneda aitasid. Vandenõuteoreertikud on aga veendumusel, et meid on ristatud nn Ufodega, mis võimaldas inimese hüppelist arengut.

Enamus teadlasi on siiski seisukohal, et inimene peaks sööma kõike nii loomset, taimset, küpsetatud kui toorest toitu, sest vaid nii on võimalik kätte saada neid aineid, mida meie keha eluspüsimiseks ja terveolemiseks vajab. Tundub igati loogiline. Aga kuidas selgitada asjaolu, et erinevate toitumisstiilide esindajad elavad pikki tervisest pakatavaid aastakümneid ja lausa põlvkondi ega jää mingilgi moel alla kõigesööjatele, enamasti on neil isegi parem tervis ja pikem eluiga ning kõrgem haridus tase. Samuti väidavad teadlased, et ei ole võimalik elada ilma söömata pikki aastaid kuid ometigi on sellised inimesed olemas.

Ühesõnaga teaduslikult tõestatud võivad olla ka teineteisele täiesti ristivastukäivad teooriad. Tavaliselt “võidavad” need kes oma teooriat kõige kõvemini karjuvad. Enamasti on kõige kõvem hääl rahal. Sellisel moel võivad teadlased jäädagi vaidlema ja inimesed ikka tõde ei tea. Me kõik teame, et teooria on üks asi aga praktika võib osutuda hoopis millekski muuks. Tegelikkuses napib erinevaid uuringuid mis oleksid jälginud suurt hulka inimesi ja nende toitumisharjumusi kogu inimese eluaja ning ka mitmete põlvkondade jooksul. Niisiis kui öelda, et pole tõestatud, võib tähendada tihtilugu ka seda, et pole piisavalt uuritudki.

http://berkeley.edu/news/media/releases/99legacy/6-14-1999a.html

http://news.harvard.edu/gazette/story/2011/11/why-cooking-counts/ http://www.thefreelibrary.com/Meat+in+the+human+diet:+an+anthropological+perspective-a0169311689 http://cogweb.ucla.edu/Abstracts/Pennisi_99.html http://en.wikipedia.org/wiki/Heterocyclic_amine http://www.cancer.gov/cancertopics/factsheet/Risk/cooked-meats http://en.wikipedia.org/wiki/Carcinogen

Aga meie esivanemad ju sõid nii ….

Inimesed peavad tavaliselt esivanemate all silmas oma vanemaid või äärmisel juhul ka vanavanemaid. Nendele eelnevaid põlvkondi enam väga ei mäletata. Kuid 2-3 sugupõlve tagasi olnud söömisharjumused ei ole piisav selleks, et öelda, mis on inimese loomuomane toit. Evolutsioonilises plaanis kuluks 100 000 põlvkonda ehk 2 miljonit aastat, et inimese seedesüsteem võtaks omaks teatud toitu. Seepärast on oluline vaadata ka meie esivanemate toitumisharjumusi palju kaugemalt, päris algusest peale.

Kes me inimesed sellised üldse oleme ja kus kohast me tuleme ?

Selle üle vaevavad pead paljud teadlased, ajaloolased, antropoloogid ja tegelikult ka paljud tavalised inimesed nagu mina või sina. Täna arvatakse nii aga homme kui leitakse uus fossiil või kellegi 3 miljonit aastat vanad hambad võib kogu seniarvatu näida hoopis uues valguses. Kuna asitõendeid napib, siis saab ka ajoloo vallas teha vaid oletusi.

On teada, et maapeal on elanud erinevaid inimliike, kuid kõik teised peale homo sapiensi on mingil põhjusel välja surnud. Teadlased pakuvad, et inimese eellased ehk Homininae perekond- inimese eellane, gorilla, shimpans ja bonobos elasid u, 8 miljonit aastat tagasi . Homo perekond – inimese eellane, neandertallased ja homo erectus ilmusid 2,5 miljonit aastat tagasi. Kaasaegne inimene Homo Sapiens tekkis 200 000 aastat tagasi. Arvatakse, et inimese eellane nagu ka inimene ehk Homo sapiens ise elas troopilises kliimas( Aafrikas) ja oli taimetoitlane, enamasti siis puuvilja toiduline. Usutakse, Aafrikast rännati euroopasse u. 60 000–100 000 aastat tagasi, kliima muutuse tõttu. Inimesed kohandasid oma eluviisi, tulemaks toime karmimate oludega, kus söödavaid taimi oli vähem ja talved väga külmad. See võis olla ka põhjus, miks inimesed hakkasid liha tarbima.
http://en.wikipedia.org/wiki/Timeline_of_human_evolution http://www.tfg.tartu.ee/bioloogia/testid/inim-evol/inimese%20evol3.htm http://novaator.ee/ET/inimene/kliimamuutus_lubas_inimestel_aafrikast_valja_rannata/ http://www.history.com/news/human-ancestor-ate-leaves-wood-and-bark http://www.mpg.de/5871906/Australopithecus_sediba_menu

Millal hakkas inimene liha sööma?

Tööriistakasutuse ja lihasöömise alguse paikapanemine on inimese eellaste evolutsioonilise ajaloo mõistmiseks võtmetähtsusega, ütlevad teadlased. Siiani arvati, et tööriistade kasutuselevõtmine on seotud Hominiinide ajumahu suurenemisega. Uus leid näitab aga, et tööriistu kasutati juba ammu enne perekonna Homo väljakujunemist. Varem arvasid arheoloogid, et varased inimese eellased hakkasid tööriistu kasutama 2,5 miljonit aastat tagasi. On leitud tõendeid, et üks esimesi perekonna Homo liikmeid, Homo habilis, kasutas liha tükeldamiseks teravaid kive. Uus leid on aga hinnanguliselt umbes 3,39 miljonit aastat vana, vanem ka kuulsast Australopithecus’e Lucy-nimelisest fossiilist, kes elas leiupaiga lähedal umbes 3,2 miljonit aastat tagasi. Ehk siis umbes sellest ajast võis inimene hakata liha tarbima. Arvatakse, et inimese eelane alguses siiski ei küttinud vaid võttis taimetoidule lisaampsu korjustelt ja laipadelt.
http://novaator.ee/ET/inimene/inimese_esivanemad_kasutasid_tooriistu_seniarvatust_oluliselt_varem/ http://www.jqjacobs.net/anthro/paleo/scavenging.html http://en.wikipedia.org/wiki/Hunter-gatherer

Millal hakkas inimene tuld kasutama

Enamus arheoloogide arvates hakkas inimene tuld kasutama 250 000 aastat tagasi, laialdasemalt aga alles 125 000 aastat tagasi või koguni vaid 40 000 ja mõned teadlased arvavad isegi, et vaid 10 000 aastat tagasi. Vaid üks teadlane( Wrangham) on veendunud, et inimese eellane hakkas tuld kasutama juba 2,3 – 1,8 miljonit aastat tagasi. Kuid need pole absoluutselt kindlad tõendid ja võivad olla enamik teadlaste arvates lihtsalt kokkusattumused. Igaljuhul on tule kasutamise tõendusmaterjal kesine.
http://en.wikipedia.org/wiki/Control_of_fire_by_early_humans http://www.thesciencenews.info/2011/05/people-used-fire-more-than-300000-years.html http://en.wikipedia.org/wiki/Cooking

Paleo ehk kiviaja dieet

Paleo ehk kiviaja dieeti kestis vahemikul 2,5 miljonit – 10 000 aastat. Põllukultuur ei olnud veel arenenud ja inimene hankis toitu otse loodusest. Ei olnud piimatooteid, teravilju ja kaunvilju, soola, suhkurt. Inimene sõi liha, kala, juurvilju, puuvilju, marju, pähkleid, seemneid. Enamasti söödi toit ka toorelt, ka liha ja kala kuna väidetavalt suurem osa kiviajast ei osanud inimene tuld veel kasutada. Kiviajal ei tuntud paljusid nn. tsiviilhaigusi nagu südamehaigused, diabeeti jms. mida seostatakse otseselt viimase 10 000 aasat tagasi muutunud menüüga, mil inimene hakkas kasvatama põllukultuure ja kodustama loomi. Muidugi olid kiviaja inimesed ka väga liikuvad ja veetsid oma päevad õues. Samas osad teadlased argumenteerivad, et kiviaja inimeste eluiga oli lühike- keskmine vanus u. 30- 40 eluaastat, seetõttu ei jõudnud nad ka haigestuda. Ka eskimote põhitoiduks on värske liha ja kala, kuid keskmine eluiga 40 aastat. Eluiga võis olla lühem ka karmide elutingimuste tõttu nagu sõjad, kliima, nälg, jne. Vahepealsetel aastatel kuni ehk siis alates 10 000 aastat tagasi on inimese keskmine eluiga olnud veelgi lühem, isgi 26 aastat. Arvatavasti katkude jm. haiguste tõttu. 2010 a. on inimese keskmine vanus 67. aastat.http://en.wikipedia.org/wiki/Paleolithic_diet http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7402&Itemid=288&lang=en

Inimene kui saakloom

Kuid mitte kõik teadlased ei arva, et inimene on olnud kogu aeg kütt. Hoolimata uurimustes ja menukirjanduses esitatud populaarsetest teooriatest ei kujutanud ürginimene endast agressiivset tapjat,” kinnitab raamatu „Inimene kui saakloom: primaadid, kiskjad ja inimese evolutsioon” (“Man the Hunted: Primates, Predators and Human Evolution”) autor Sussman. „Meie arukus, koostöövõime ja paljud muud kaasaegse inimese omadused arenesid välja meie püüetest kiskjaid üle kavaldada. Kuna ülekavaldamine on ajule keerukam ja raskem ülesanne kui ise jahti pidamine. ” Professor Sussman räägib, et inimene ei olnud kütt, vaid oli ise saak krokodillidele, metsikutele kasslastele jne. Umbes 2 miljonit aastat tagasi olid inimesel enamvähem samasugused hambad ja küüned, ta ei saanud süüa loomi, veel vähem neid küpsetada kuna ei osanud tuld kasutada. Milleks ta siis neid küttis. Ta ei küttinudki neid vaid põgenes kui sai või kaitses ennast rünnakute eest. Inimesed olid tol ajal ka palju väiksemat kasvu ja metsikuid kiskjaid elas palju rohkem kui praegu ning nad olid ka tunduvalt suuremad. Seepärast elasid inimesed paljukesi koos, et loomad neid maha ei murraks. Sussman lisab, et nägemus inimesest kui kütist kujunes lihtsakoelise judeokristliku ideoloogia baasil, mille kohaselt inimene on olemuselt paheline, agressiivne ja sündinud tapjaks. „Kui kivistisi ja tänapäevaseid mitteinimestest primaatloomaliike tegelikult uurida, saab selgeks, et asjalood lihtsalt ei olnud nii.”
http://news.bio-medicine.org/biology-news-3/Early-humans-on-the-menu-8054-1/

Mida räägivad meile inimese kõige lähedasemad sugulased – inimahvid

548770_473967819301372_2091305928_n

Viimasel ajal on esiletõusnud ka inimese ja inimahvide ( gorilla, orangutang, shimpans) vaheline suur seos. Seda, et ahvid on inimese lähimad sugulased teavad ehk kõik, kuid kui lähedased me tegelikult oleme ei tea vist väga paljud meist. Suuresti tänu Jane Goodallile, kes on shimpanse uurinud üle 50 aasta, saame oma lähimaid sugulasi pisut paremini tundma õppida. See info võib anda meile ehk rohkem aimu ka sellest, kes me inimesed sellised oleme.

Kas sa teadsid et:

  • Kõige rohkem sarnaneb inimene shimpansiga, jagades 98,6% idenditeeti. Ehk siis meie DNA on peaaegu sama, mis shimpansidelgi.
  • Shimpanside loomulikuks elukohaks sobivad kõik troopilise kliimaga alad. Samas kliimas elasid ka meie muistsed esivanemad enne kui nad hakkasid rändama külmematele piirkondadele.
  • Looduses elavad shimpansid gruppides nagu ka inimesed läbi ajaloo.
  • Shimpansid suhtlevad omavahel, kasutades häälitsusi, zheste, grimasse, kehaasendeid jmt. On võimelisd õppima ka numbreid ja aru saama kõnest kui neid õpetada.
  • Looduses elavatel shimpansidel on ka oma kultuur, mis on erinevates paigus erinev. Ehk siis tehakse teatud asju mitte instinktidest või geenidest, vaid kombest lähtuvalt. Näiteks pähklite purustamine kiviga on üks osa shimpanside kultuurist. Samuti erinevate ” tööriistade” valmistamine ja kasutamine. Shimpansid kasutavad ka ravimtaimi, et end ravida. Need oskused kantakse edasi põlvest põlve.
  • Shimpansid kannavad oma lapsi kõhus samakaua kui inimesedki- 8-9 kuud. Beebid on samuti abitud nagu inimbeebidki vajades eelkõige ema armastust, soojust ja hoolt. Shimpansid toidavad oma poegi rinnaga u 5 aastat. Ka inimeste imetamise periood on olnud varasematel aegadel umbes sama pikk. Shimpansi lapsele õpetatakse mida süüa ja mida mitte ka teiste täiskasvanud shimpanside poolt. Alles 8 kuu vanuselt hakkab shimpansi poeg kõndima.
  • Shimpansid õrnutsevad, teevad romantikat, vaatavad päikeseloojangut, kallistavad ja musitavad nagu inimesedki. Võtavad kasvatada orbe, söödavad teisi loomi näiteks kilpkonni. Nad naeravad.
  • Shimpansidel on samuti 32 hammast ja nad elavad u. 50- 60 aastat. Nende keha temperatuur on sama mis inimestelgi. Shimpansid on 7 korda tugevamad kui inimesed.
  • Shimpansid , eriti isased võivad olla väga agressiivsed, nad võivad teha koletuid kurje tegevusi nagi inimesedki teinekord. Nad võivad tappa suures raevus teisi shimpanse ja isegi oma lapsi ning neid pärast ära süüa. Ka inimene on võimeline sellisteks tegudeks.

Mida shimpansid söövad?

Nani

Shimpanside seedesüsteem on väga sarnane inimese seedesüsteemiga. Erinevalt inimesest toituvad shimpansid põhiliselt värsketest puuviljadest, puulehtedest, pähklitest, seemnetest ja õitest ehk 95- 99 % kogu menüüst. Ülejäänud 5% moodustavad termiidid, selgrootud loomad, tõugud, munad. Sellest 5 % u 1% söövad shimpansid ka liha, mis ei ole nende igapäevane toit. Ja seetõttu nimetatakse shimpanse omnivoorideks.

Shimpansid peavad jahti väikestele loomadele, eriti populaarne saak on neist väiksemad ahvid nagu punased colubus ahvid. Shimpansite jahipidamine on jäänud teadlastele pisut arusamatuks. Arvatakse, et shimpansid ei jahi mitte sellepärast, et neil ei ole piisavalt toitu või sellepärast, et nende organism vajab liha. Inimene ja shimpans on ainukesed loomad, kes peavad jahti jahi enda pärast. Shimpanse ei huvita näiteks juba surnud looma liha. Just jaht ise pakub pinget ja tavaliselt teevad seda isased shimpansid kambakesi. Pärast jagatakse liha omavahel, isegi kui püütakse kinni vaid 1 kilone ahvibeebi ja jahtijaid on 14 isendit. Emased shimpansid pidid liha tüki eest isegi laskma isaseid endale ligi. Jahtimine ja jahisaagi jagamine on neile nagu sotsiaalne ja kultuurne tegevus ning tugevuse näitamine. Üksi eriti ei jahita kuigi see oleks mõistlikum kuna siis saaks ju saagi üksinda ära süüa, aga selles ei ole point. Jahtimine oleks seotud justkui egoga, et näidata teistele , kes on tegija. Jahti pidades õpitakse teineteiselt ka oskusi. Erinevates gruppides on jahitakse erinevalt, mõndades vähem, teistes rohkem. Teadlased arvavad, et ka meie esivanemad kes olid algselt taimetoitlased võisid ehk samamoodi jõuda jahipidamise juurde.
http://web.archive.org/web/20070924183654/http://www.janegoodall.com/chimp_central/default.asp http://www.savethechimps.org/chimp-facts http://www.bbc.co.uk/nature/life/Common_Chimpanzee#p00nzs13 http://en.wikipedia.org/wiki/Chimpanzee

Kuula oma keha, sinu keha räägib sinuga

Kõige paremat informatsiooni selle kohta mida süüa, annab meile tegelikult meie oma keha. Oma keha kuulamist aetakse tihti segamini oma mõistuse või harjumuste kuulamisega. Võtame näiteks liha või piima tooted. Inimene ütleb, et talle maitseb liha ja juustu maitse. Ta tahab neid süüa, järelikult keha tahab. Kuid see ei ole nii. Kehahääle kuulamine ja isude rahuldamine on kaks erinevat asja. Kui me küsime oma kehalt, mida ta tegelikult vajab ja tõesti kuulame, võib vastus olla hoopis midagi muud.
Keha räägib sinuga läbi instinktide, lõhna, – nägemis – ja maitsemeele, seedesüsteemi omapära, kehaehituse ja tervisliku seisundi kaudu.

1003114_376742352425934_590112746_n

Jälgi oma tervist, energiataset, instinkte, lõhna – ja maitsemeeli, kehaehitust ning oma keha iseärasusi

Hea tervis ei tähenda vaid haiguste ja puuete puudumist.  Tervis on multidimensionaalne, sotsiaalse, füüsilise ja psühholoogilise heaolu muutuv seisund, mis põhineb tegutsemisvõimel, eneseteostusvõimel ja elu mõtte tunnetusel.

Selleks, et teada, mis on inimese loomuomane on vaja näha toitu kõigepealt naturaalses olekus, ilma midagi ära võtmata või lisamata. Nii nagu kõik teised liigid siin maapeal ja ka inimene kunagi oma toitu valis. Vaadates, nuusutades, maitstes.

Kõht on tühi ja sinu ees on järgmised valikud. Sooviksid sa lammast, põrsast, lehma piima, puuvilju, aedvilju, lehtvilju, magusa maitsega õisi, pähkleid jne. Või ahvatleb sind heinamaa, värske rohi? Mida sa eelistad?

celeste5
IMGP1061
556-sucks-udder
4919760_f520-1

Enamik inimestel ei hakka suunurkast vett jooksma armast põrsakest aga ka mitte suurt ja porist siga vaadates.

Oleksid valmis oma käega enne igat söögikorda tapma looma ?

Üldjuhul ei naudi inimesed loomade tapmist, vastasel juhul oleks ju restoranides klaasist tapamajad, et enne sööki juba süljenäärmed kenasti liikuma saada ja lastelegi rohkem söögiisu tekitada.

Ka elusa ega surnud looma lõhn ei eruta inimese maitsemeeli. Kuid näiteks kass tunneb hiire lõhna juba kaugelt. Küll naudib inimene puuvilja lõhna. Kassi aga puuvilja lõhn ei huvita. Seepärast meenutavad ehk ka lõhnaõlid ja pesuvahendid puuvilja mitte liha lõhna.

Ka niisama heina ei soovi inimene närida nagu herbivoorid. Viljapõldu vaadates ka söömistungi nagu ei teki. Lehmalt või mõnelt muult loomalt piima udarast imeda ammugi ei tahaks. Värskeid puuvilju, marju ja aedvilju söövad aga inimesed hea meelega. Nende lõhn, kuju ja värv lausa kutsuvad sööma.

Kui aga vaadata inimese kehaehitust, siis puudub vastav varustus looma püüdmiseks, tapmiseks ja söömiseks. Meil ei ole kihvu, küüniseid ja ei jõua me ka järgi joosta jänesele või kitsele ja ei teki ka saagi püüdmis instinkti. Meie hambad ja lõualuu ehitus ei soosi looma närima. Milleks peakski kui toitu saab hankida ja süüa palju vähem energiat kasutades, eelistades taimi ja puuvilju mis on juba valmis söömiseks, ilma et peaksime neid kuidagi töötlema või kuumutama hakkama.

Kuid inimesel on ju ajud. Inimene kasutab leidlikust ja abivahendeid loomade püüdmiseks. Veel parem- inimene kodustab loomad, söödab neid ja sügab igapäev nende selga, paneb neile nimedki ja siis ükspäev kui loomake midagi aimatagi ei oska…Väga mõistlik, eksole.

Ainult inimene ei soovi ega saagi süüa looma sellisel kujul nagu ta on, ta töötleb looma seni kuni algne välimus ja lõhn on muudetud apetiitsemaks. Me keedame ja praeme liha, maitsestame seda erinevate taimede ja kastmetega, laseme läbi hakklihamasina ja lõikame suupärased viilud, et oleks võimalik kuidagigi see liha omale sisse süüa. Samuti ei söö inimesed ära kogu looma nagu seda teevad teised omnivoorid, vaid eelistavad teatud tükke sellest.

Ka eelistab inimene vaid teatud loomaliike süüa. Ei ole isu süüa oma lemmiklooma nagu kass, koer, hobune, merisiga, hamster jne. Erinevaid lemmikloomi tekib kodudesse aina juurde juba on populaarsed jänes, minisiga, madu jne.

Kui inimene sööb loomset toitu ( liha ja piimatooteid ) suurtes kogustes on kerged tekkima südamehaigused, osteoporoos, kasvajad ja degeneratiivsed haigused. Lihatoidulised ja segatoidulised loomad pakatavad tervisest kui nende menüü sisaldab palju liha. Kui inimese menüü sisaldab väga vähe liha ja piimatooteid või üldse mitte, siis on ka terviseprobleeme vähem.

Liha ja piimatooteid sööv inimene saab füüsiliste vaevusteta hakata taimetoitlaseks kuid taimetoitlane ei pääse kõhuhädadest ja laktoositalumatusest kui ta ei ole varem loomset toitu tarbinud. Piima tarbimist ja lihasöömist tuleb inimesel hakata harjutama varajases lapsepõlves, et seedimist nende toitudega harjutada.

Inimesel on raske seedida toorest liha. Tänu bakteritele ja parasiitidele, mis võivad tekkida juba mõned tunnid peale looma tapmist, saab inimene kergelt mürgituse jms. Seetõttu sobib inimesele küpsetatud liha, kuid liha küpsetama hakkas inimene siiski üsna hiljuti. Ka muna ja piima peetakse paremaks mitte toorelt süüa. Teravili jälle toorelt ei maitse nii hästi.

Taimetoidulistel loomadel ja inimestel on soolestik kehast vähemalt kuus korda pikem, sest tamine toit laguneb palju aeglasemalt, kuid liha süües tekivad nende organismi toksiinid, mis takistavad neerude toimimist ja soodustavad podagra, artriitide, reuma ja vähi teket. Lihasööjatel loomadel on soolestik lühem, et nad suudaksid kiiremini liha söömisest tekkinud mürke väljutada. Meie süljel on aluseline reaktsioon ja ta sisaldab amülaasi, mis aitab seedida tärkliserikast toitu.

Aga ainult taimedest ei saa ju kõhtu täis

Tavaliselt järgneb loomse toidu söömisele selline mõnus täiskõhu tunne, teisisõnu- toidukooma. Silm vajub kinni ja tekib tahtmine nn. leiba luusse lasta. Ja seetõttu arvab inimene jälle, et kehal on nüüd hea olla kuna ma andsin talle mida ta soovis. Mida see siis tegelikult tähendab. Loomse toidu seedimine kulutab niipalju energiat, et inimene ise on peale söömist nagu halvatud ega jaksa millegi muuga eriti tegeleda. Taimetoitu süües sellist probleemi ei teki. Võib küll tunduda esialgu nagu kõht ei saanud päris täis, teisisõnu toidukoomat ei teki ega peagi tekkima kuna toidu ülesanne on anda inimesele energiat ja tegutsemissoovi.

Kui nüüd vaadata toidu valmistamist ja küpsetamist, siis kui mitte täiskasvanud siis vähemalt lapsed valivad enamasti pigem toore ja naturaalses olekus porgandi, kapsa, kaalika, õuna, marja, herne, tomati, jne. Harva söövad lapsed heameelega suppe, püreesid ja muud sellist toitu, mis on läbi segatud, keedetud või tundmatuseni muudetud. Kui aga tuua lauale kauss maasikaid on see hetkega otsas.

Inimene on omnivoor?

Suure tõenäosusega on inimene pikka aega söönud oma toitu toorelt. Selge on ka see, et mingil hetkel kui inimene õppis toitu küpsetama, andis see talle laiema toiduvaliku ehk siis ta sai süüa ka neid toite, mis toorelt eriti ei kõlba – kartul, seened, hiljem teraviljad ja mõned kaunviljad. Ilmselgelt on see päästnud inimesi näljast. Pole kahtlust, et inimene on kohanemisvõimeline ja meie seedesüsteem suudab hakkama saada igasuguse toiduga ja ka ilma toiduta kui vaja( vähemalt mõnda aega). Kitsa toidusedeliga liikidel on looduses ja kliima muutudes raskem ellu jääda. Kuna Maa kliima on aja jooksul muutunud ja inimestel on tulnud raskete oludega kohaneda siis pole ime, et lihasöömine on päästnud meid võibolla isegi väljasuremisest.

Me küll ei tea täpselt kui pikalt on inimene juba liha söönud aga selge on see, et igaljuhul kauem kui piima, teravilju, kaunvilju, suhkrut ja soola. Võiks arvata, et inimese organism on lihasöömisega harjunud ja liha on saanud inimese evulutsiooni käigus inimese loomuomaseks toiduks. Teatud piirini liha tarbimine inimesele probleeme ei tekitagi kuidon teada, et liig tekitab juba neeru,-maksa,- ja südame probleeme. Sellisel juhul võiks öelda 2 miljoni aasta pärast, et ka Mc Donalds on inimesele loomuomane toit, kuna seda on inimene palju ja kaua söönud, järelikult peame seda edasi sööma. Arvestamata sellega, kuidas sellise toidu söömine meile mõjub. Või võtame kannibalismi, inimene on söönud teist inimest. Kas jätkame? Sellesuhtes pole lihasöömine kindlasti õigustatud.

Peavoolu teadlased peavad inimest ja shimpansi omnivoorideks. Shimpans sööb loomset 5% oma menüüst, sellest liha ehk 2% ja mitte igapäevaselt ning mitte niiväga toitainete saamiseks, vaid sotsialiseerumise pärast. Inimene sööb loomseid toiduaineid – liha piim, munad 20%, paljud ka 50 % , mõned võibolla veelgi rohkem kuna arvatakse, et loomne toit on lausa asendamatu. Inimese ja shimpansi seedesüsteem aga funktsioneerib äärmiselt sarnaselt.
Teiste omnivooride nagu karu menüü koosneb u. 85 % taimsest ja 15 % koomsest toidust. Miski siin ei klapi.

Võtame nüüd kassi, kes teadupärast on karnivoor ehk kiskja, kuid ta sööb ju teinekord ka näiteks muru, või hoopis arbuusi jms. Tänapäeva poe kassitoit sisaldab ka enamasti riisi ja muid aineid peale liha. Kas sellest võib järeldada, et kass on tegelikult omnivoor, kuigi tema instinktid, seedesüsteem, kihvad ja küünised räägivad millestki muust.

Kui aga nüüd öelda, et inimese aju hakkas arenema tänu lihasöömisele, siis miks kiskjate aju ei ole samamoodi arenenud, nad ju liha palju kauem ja rohkem söönud kui inimene.

Kui aga öelda, et loomne või küpsetatud toit inimese eluiga oleks pikendanud, siis shimpansi keskmine vanus on 50 aastat ja Eesti mehe keskmine vanus täna on 65 aastat. Väga suurt vahet ju ei tulegi kuigi nende vahel on väidetavalt nii 8 miljonit aastat arengut. Ja kindlasti tasub arvestada ka seda, et metsas elades on elamistingimused karmimad kui tare- tarekeses. Kindlasti leidub inimeste hulgas ka täiesti terveid ja pikaajalisi inimesi, kuid vaid vähesed neist on ehk niikaugele jõudnud operatsioonideta, ravimiteta või muu karmi sekkumiseta. Piisavalt palju on aga neid vanureid, kes on kui elavad laibad, olles elushoitud tänu tablettidele.

Kas kõigile inimestele sobib ühesugune toit?

Inimene on üks liik, teiste liikide seas. Inimene kuulub inimahvidega ühte perekonda ning meie seedesüsteem ei ole muutunud, isegi peale seda kui inimene on väga pikalt söönud ahvidest täiesti erinevat toitu. Karu on karu, hunt on hunt jne. Kuigi erinevates piirkondades erineb nende värvus või toidulaud, söövad nad laiaslaastus ikka samalaadset toitu. Ka Maa erinevais paigus elavad inimesed on võimelised seedima teatud toite paremini või halvemini. Aasias ja Aafrikas näiteks ei talu inimesed piima, Euroopas aga talutakse piima paremini. Jaapanlased taluvad hästi vetikaid ja mereloomi. Indialased söövad vähem liha, Eskimod taluvad liha paremini. Olulist rolli mängivad kindlasti ka igaühe individuaalsed geenid, pärilikkustegurid ja seedesüsteemi töökorras olekust ning ka võimest erinevaid toitaineid omastada. Ka vanust ja liikumist tuleb arvesse võtta. Instinktid, lõhna, – nägemis – ja maitsemeel ning kehaehitus on meil enamasti ikka sarnane.

Ei saa eitada tõsiasja, et inimene on disainitud sööma enamuses või täielikult siiski taimset toitu, kuigi me talume ka liha, piimatooteid, teravilju, kaunvilju ja isegi sünteetilist toitu ei tähenda, et see oleks inimese loomuomane toit. Inimese kehaiseärasusi, kehakeelt ja instinkte arvestades sobib meilegi shimpanside menüü nagu puuviljad, marjad, seemned, pähklid ja lehtviljad imehästi. Paljud aedviljad ka maitsevad meile naturaalses olekus. Siin- seal ehk väike amps muna ja liha ei tee ka otseselt midagi halba. Sellest vaatevinklist vaadatuna on inimestel ehk teravilju ja piimatooteid veel kõige raskem seedida. Nisu ja piim on tugevad allergeenid ja tervise probleeme tekitavad toidud terves maailmas. Seedimist ei kergenda ka liigne praadimine, küpsetamine ja süües palju erinevaid toidugruppe samal ajal.

Hetkel on inimese jaoks kõige probleemsem siiski tänapäevane liigselt töödeldud toit, mis sisaldab inimorganismile raskesti seeditavaid ja elutähtsate toitainete omastamist takistavaid aineid. Meie menüü on nii lühikese aja jooksul drastiliselt muutunud. Inimeste füüsiline koormus on aja jooksul tunduvalt vähenenud ning me ei vaja enam nii palju toitu kui vanasti. Evolutsioonilised muutused võtavad väga pikka aega ning selleks kuluks sadu tuhandeid aastaid, enne kui meie kehad tänapäevase toitumisega harjuksid. Seetõttu tuleks eelkõige tarbida mitmeksesist, loomulikku, vähetöödeldud, lisaainetevaba, võimalikult värsket ja mahedalt kasvatatud terviklikku toitu ning piisavalt puhast vett. Arvestades, et toit oleks vähemalt 85% taimne. Mida vähem loomset seda parem. Mida rohkem toorest küpsetamata toitu seda parem.

Kuhu soovib inimkond edasi areneda?

528484_10150696188253769_716732884_n

Kui nüüd puudutada veel spirituaalset teemat, siis inimene ei ole omnivoor, karnivoor, herbivoor või shimpans. Inimene on inimene ehk vaimne olend. Inimest eristab ahvist mitte ainult aju suurus vaid ka vaimsus.

Hetkel liigub kogu maailm järjest kiirenevas tempos otsima oma tõelist olemust- oma hinge. Sellel hingerännaku teekonnal on paljud inimesed leidnud inimeseks olemise tõelised väärtused nagu tingimusteta armastus, kaastunne, austus ja üksolemine kogu looduga. See omakorda näitab loomade pidamise, loomade tapmise ja söömise mõtetust.

Kummaline tähelepanek veel seegi, et liigne lihasöömine tekitab südamehaigusi, mis taimetoitlastel praktiliselt puuduvad. Kui oled avanud oma südeme, siis ei suuda sa süüa enam loomi ja südamehaiguste risk on madalam. See on ka teaduslikult tõestatud.

Kui karta aga seda, et loomset toitu süües ei saa inimene oma aineid kätte, siis taimetoitlased- veganid on edukalt tõestanud vastupidist ja see on veel füüsiliselt mõõdetav ja teaduslikult ausaadav. Tegelikult on inimene võimeline toituma ka õhust ja armastusest ning see tekitab meie ajus juba lühise, kuna loogilised seletused ja veelvähem teaduslikud tõestused puuduvad.

Soomlanna Helena ja sakslane Michael on valgustoitujad, olles elanud ilma söögita üle 10 aasta. Nad ütlevad, et kui me usume, et vajame 3 x päevas füüsilist toitu, siis on see nii. Valgustoitumine on juba kõrgem pilotaaz, mille praktiseerimine enamustele meist praegu üle jõu käib. Tuleb hoiatada, et paljalt tahtejõuga ei tee siin midagi, nii võib hoopis haiglasse sattuda. Valgustoidu protsess on ja püsib mentaalse-vaimse ilminguna ning nõuab väga erilist sisemist häälestatust. Seda ilma eelneva pikaajalise ettevalmistuseta kellelgi proovida ei soovitata. Niikaua, kui meis valitsevad ego isekad soovid ning on alles kübegi negatiivsust – hirm, viha, uhkus.. jne, siis pole me selleks veel valmis.

Senikaua kui õhust ja armastusest toitumine üle jõu käib, kuula oma keha ja söö inimese natuurile vastavat loomuomast toitu. Seda mida tahaksid süüa ka naturaalses, küpsetamata, töötlemata olekus.


Kasutatud kirjandus

http://www.nature.com/nature/journal/v487/n7405/full/487042a.html
http://blogs.scientificamerican.com/guest-blog/2012/07/23/human-ancestors-were-nearly-all-vegetarians/
http://blogs.scientificamerican.com/guest-blog/2012/08/02/how-to-eat-like-a-chimpanzee/http://www.eatveg.com/anatomy.htm
http://www.psychologytoday.com/blog/evolved-primate/201005/empathy-is-what-really-sets-vegetarians-apart-least-neurologically-speak
http://www.ivu.org/history/early/ancestors.html
Piperno DR, Dillehay TD. Starch grains on human teeth reveal early broad crop diet in northern Peru. Proc Natl Acad Sci U S A. 2008 Dec 16;105(50):19622-7.
http://www.nealhendrickson.com/mcdougall/030700pumeatinthehumandiet.htm
http://news.nationalgeographic.com/news/2003/05/0520_030520_chimpanzees.html
http://veg.ca/content/view/285/113/
http://jn.nutrition.org/content/127/10/2000.full
http://www-bcf.usc.edu/%7Estanford/chimphunt.html
www.teaduselust.ee/taimetoitlusest
http://en.wikipedia.org/wiki/Control_of_fire_by_early_humans
http://www.beyondveg.com/nicholson-w/hb/hb-interview2c.shtml
http://www.scaruffi.com/politics/vegetari.html
http://sitemaker.umich.edu/mitani/files/mitani_and_watts_2001.pdf
http://www.ecologos.org/meat-eating.htm#c
http://www.livescience.com/7064-case-closed-apes-culture.html
http://ar.vegnews.org/Animal_Rights.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Brain#Brain_energy_consumption
http://news.bbc.co.uk/2/hi/health/6983330.stm
http://nature.berkeley.edu/miltonlab/pdfs/meateating.pdf
http://www.cast.uark.edu/local/icaes/conferences/wburg/posters/nconklin/conklin.html
http://michaelbluejay.com/veg/natural.html#cardboard
http://cogweb.ucla.edu/Abstracts/Pennisi_99.html
http://www.encyclopedia.com/doc/1O39-cookinglossofnutrients.html
http://www.lef.org/magazine/mag99/apr99-cover.html
http://www.living-foods.com/articles/rawfreshproduce.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Raw_foodism#cite_note-136
http://en.wikipedia.org/wiki/Cooking
http://news.bbc.co.uk/2/hi/health/359175.stm
http://news.harvard.edu/gazette/story/2011/11/why-cooking-counts/
http://en.wikipedia.org/wiki/Heterocyclic_amine
http://www.cancer.gov/cancertopics/factsheet/Risk/cooked-meats
http://en.wikipedia.org/wiki/Carcinogen
http://www.paikesetoit.ee/richard-blackman-12-aastat-puuviljadel/
http://health.usnews.com/best-diet/raw-food-diet
http://www.immortalhumans.com/the-longevity-secret-for-tortoises-is-held-in-their-low-metabolism-rate/
http://www.discoverymedicine.com/S-J-Olshansky/2009/07/25/what-determines-longevity-metabolic-rate-or-stability/
http://novaator.ee/ET/inimene/miks_inimese_eluiga_jarjest_pikeneb/
http://en.wikipedia.org/wiki/Inedia
http://www.dailymail.co.uk/health/article-2201458/Halving-red-meat-consumption-slash-heart-disease-bowel-cancer–cut-carbon-footprint.html

http://www.jasmuheen.com

http://www.vegansa.com/veganism-diet-and-human-evolution.php

Eestlaste toitumine minevikus ja olevikus

Tänapäeva ühiskonna üheks suurimaks terviseriskiks on vale toitumine ning sellest tingitud erinevad haigused. Hoolimata sellest, et meie kaubandusvõrgud on pungil täis toidukraami ning meditsiini areng on olnud plahvatuslik, ei ole inimkond tervemaks muutunud. Vastupidi, vohama on löönud kõikvõimalikud terviseprobleemid, milles eestlased on enamiku Euroopa riikidega võrreldes esikohal.
Eestlased ise arvavad, et toituvad tervislikult, kuid statistilised näitajad väidavad midagi muud.
Tegelikkuses puudub viiendikul täiskasvanud elanikkonnast ettekujutus isegi kõige üldisematest tervisliku toitumise soovitustest. Eestlase igapäevane toit on väga üksluine. Liiga vähe tarbitakse erinevaid köögivilju, kaunvilju, kala, leiba, puuvilju ja marju. Ülemäära aga “ halbu” rasvu, soola, suhkrut, poolfabrikaate, rafineeritud tooteid ning alkoholi. Eriti kehvad on laste toitumisharjumused, kes tarbivad liigselt karastusjooke, maiustusi ja krõpse. Umbes 30 % lastest tekivad toitumisest tingitud terviseprobleemid juba enne kooli.

Kuigi enamik eestlasi on kuulnud tervisliku toitumise vajalikkusest, ei soovi mõned inimesed vaatamata terviseprobleemidele midagi oma menüüs muuta. Tihti väidetakse aga nendegi hulgas, kes peavad lugu tervislikust toidust, et eestlastele omane rahvustoit ongi sealiha, kartul ja kaste, hapukapsas ja verivorst. Kõrvale piim ja leib ning magustoituks kissell, mannavaht või kama. Vaadates ajas kõigest paarsada aastat tagasi selgub, et päris tõsi see siiski ei ole. Lisaks sellele on tänapäeval isegi nii naturaalse kõlaga toidud täis keemilisi lisaaineid. Veelgi enam, praeguse elustiili juures on selline toidukombinatsioon ka üsna raskesti seeditav ning ebapiisava toiteväärtusega. Neile, kes tahaksid õppida tervislikult toituma, osutub orienteerumine kaupu täis toidulettide vahel, kus üks toode on ahvatlevam kui teine, raskeks ja keeruliseks ülesandeks. Kõige tähtsamad tervisliku toitumise põhimõtted ei ole aga tegelikult kuigi palju muutunud juba aastatuhandeid.

Mida me üldse teame oma esivanematest ja nende elust-olust

Arvatakse, et loomade järel rändavad jahimehed võisid Eestisse sattuda pärast jää sulamist ehk umbes 10 000 -12 000 aastat tagasi. Mõned aga arvavad, et eestlased jõudsid siia umbes 5000 aastat tagasi. Teadlased vaidlevad ka selle üle, kust nad õieti tulid. Vanasti arvati, et eestlased tulid idast, nüüd aga hoopis, et lõunast.

Teateid eestlaste söömistavadest enne 19. sajandi teist poolt on samuti üsna napilt. Teada on, et toit oli äärmiselt ühekülgne ja kasin tänu kliimale ja kiviklibusele põllumaale, oma osa mängisid kindlasti ka sõjad ning eestlaste aastasadu kestnud raske orjapõlv. Rahva mälestuste põhjal teatakse veel, et 19. sajandi alguses oli toiduks olnud aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli olnud nii rabe, et murenes söömisel puruks ja tuul kandis selle laiali. Kõneldi, et “allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma”. Ikaldusaastatel ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu-urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus niisugunegi leib haruldaseks. Siis tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi- ja ohakasuppi.

Sellest hoolimata ei pidanud mitmeid põlvi tagasi elanud inimesed kuigivõrd muretsema südame-veresoonkonnahaiguste, diabeedi, rasvumise, osteoporoosi, HIV, kasvajate, viljatuse, kõrge vererõhu ning dementsuse pärast. Järelikult oli meie esivanemate menüü kordi tervislikum. Uurides erinevaid loodusrahvaid, kes toituvad tänapäevalgi sarnaselt meie kaugete esivanematega, on sageli selgunud, et heaoluühiskonna haigused ei ole nendeni jõudnud. Vanasti tehti enamasti palju tööd, siis vajasid ravimist raskest tööst kurnatud liikmed, nakkus-, kopsu- ja silmahaigused. Kimbutasid ka katk, nälg jms. Sõjaperioodil raviti haavu ja põletikke. Ravimid tulid otse loodusest – mesi, süsi, kusi, taimed, muld, savi, kivid, vesi, tuli. Selles on suur sarnasus India traditsioonilise raviviisi ajurvedaga, kus öeldakse, et kõik ümbritsev mõjutab meid kas ühes või teises suunas, olles millelegi alati kasulik. On teada rahvapärimusi, kus Venemaal arvati, et kõige vägevamad ravitsejad elavad Eestis. Mida enam inimene „targemaks” on saanud, seda enam soovib ta kasutada vaid eriti tõhusaid ja kiireid raviviise. Nii on kaotatud ka osake algsest tunnetusest, teadmisest ja oskusest.

Toidud siis ja praegu

Võrreldes toiduvalikut tänapäeval ja kõigest 200 aastat tagasi, on praktiliselt kõik muutunud. Siis olid traditsioonilised toidud läätse-, hapukapsa- ja oasupp,ª paksukapstaª sealihaga, kört, leem, kaerakile ehk kiisla, käkk, odrajahupuder ning tänapäevalgi tuntud verivorst, kama ja hiljem sült. Toiduvalmistusviisidest olid vanasti põhilised pajas keetmine ja hautamine, hapendamine ja toorelt söömine. Praadimine, suitsutamine ja ahjus valmistamine lisandusid hiljuti. Kartuleid, liha ja kastet hakati hakati valmistama alles 20 saj. alguses. Tanguvorste ja verivorste tegid vanad eestlased samuti, kuid vorsti koostis on tänaseks tundmatuseni muutunud.

Magustoite hakati valmistama alles käesoleva sajandi algul. Õllesuppi, sõirapudi jt. magustoite valmistati “linnumagusa” e. mee abil, kuna suhkur oli talurahvale kättesaamatu. Vanasti kütiti metsloomi ning korjati kõiki tänagi tuntud metsamarju, samuti seeni, pähkleid ja metsmesilaste mett. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusaimaid arstirohtusid. Marju söödi värskelt niisama või koos meega maiuseks.

Esialgu söödi mets- ja merelindude, hiljem kodulindude mune. Tavaliselt mune keedeti, tehti ka munaputru. Munaroog oli siiski pühaderoog.
Kala oli igapäevase toiduvaliku väga oluline osa. Kaladest söödi pikka aega kõige rohkem silku (räime), nüüd aga lõhe ja forelli, kuid sedagi üsna harva. Suurt rolli mängisid kaunviljad. Enim kasutatavad olid hernes, põlduba ja lääts. Tänapäeval aga ei tea paljud inimesed isegi seda, kuidas lääts välja näeb, rääkimata nende igapäevasest tarbimisest.

Esimene teravili, mida eestlased II aastatuhandel e.m.a. viljelema hakkasid, oli oder, I aastatuhandel m.a.j tunti juba ka rukist ja kaera. Sel ajal kasvatati ka tatart ja kaunvilju – hernest, läätse ja põlduba. Teraviljadest olid 19. sajandil enim kasutatavad oder ja rukis. Kaer oli algselt pigem loomasööt ning nisujahust tooteid söödi vaid pidupäevadel. Kama koosneb rukkist, nisust, odrast ja hernest ning need viljad said omavahel kokku segatud leidlikkuse ja kokkuhoidlikkuse tulemusena. Enne uute teraviljade salvedesse panekut korjati salvede põhjast kokku eelmise aasta viljade jäänused, mis segati kõik kokku, pesti tolmust puhtaks, keedeti läbi, kuivatati ning jahvatati jahuks. Tänapäeval on aga teraviljadest vaieldamatult number 1 nisu, mida saab nii otseselt kui peidetud kujul väga paljudest toodetest, eelkõige rafineeritud kujul. Vanasti peeti kõige tähtsamaks toiduks rukkileiba. Rukis on praegugi au sees, aga tagaplaanil. Õnneks on kodune leivategu tänapäeval taas uue hoo sisse saanud.

Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Kapsaid hapendati ja hautati. Hapendamisprotsessi kiirendamiseks kasutati jõhvikaid. Kui sibulat ja kapsast tunti kindlasti juba 12.–13. sajandil, siis näiteks paprika ja tomat ilmusid meie toidulauale umbes 100 aastat tagasi. 16.-17. sajandil hakati eelkõige mõisaaedades kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolel hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. 19. sajandi lõpuks olid need aedviljad jõudnud ka talunike aedadesse. Eestlastele põhitoiduks saanud kartul on aga pärit hoopis Lõuna-Ameerikast. Alates 1740-ndatest võis kartulit kohata Eesti mõisates, põhiliselt küll ilutaimena, alles 19. sajandil sai temast Eestis oluline toiduaine. Enne seda suhtus eestlane kummalistesse mugulatesse väga suure umbusuga. Laialdane kartulikasvatus võttis Eestis maad 1870-ndatel. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal või keedeti koorega ja söödi silgu või seentega. Kartul kirjutas meie toidulaualt välja aga naeri ja kaalika ning vähendas ka kapsa ja kaunviljade osakaalu.

Tuntumateks maitseaineteks olid petersell, aedruut, sibul, rõigas, küüslauk, aedtill, kummel, salvei, mädarõigas, aedseller, sibul ja unimagun. 13. sajandi alguses võidi kasutada toitude maitsestamiseks lauke (karulauku), punet, nõmmliivateed. Võimalik, et ka metspipart. Oma koht maitsemeele kõditamisel oli ilmselt kadakamarjadel ja varakevadistel kuusekasvudel.

Puuviljakasvatuse kohta leidub kirjalikes allikates napilt teateid. Algselt kasvatati õunu ja pirne, hiljem lisandusid neile kirsid, küdooniad, ploomid ja kreegid. Kuna põld oli talupoja toitja, sai see viljakaima maalapi endale. Viljapuid istutati esialgu viletsamale pinnale elumaja ümbrusse. Kuna hoonete juures oli ruumi vähe, istutati puud ligistikku. Sageli paigutati marjapõõsad ridadesse puude alla. A. W. Hupel kirjutas 1777. aastal nii: “Harva on talumehel puuviljaaed: kõige rohkem mõni üksik õunapuu või kirsipuud. Oma aedades kasvatab ta vaid kapsast, kaalikat, kanepit ja ube; põllul naereid.” Viljapuude istutamine ning elamise ümber ilu ja korra loomine kogus hoogu alles talude päriseksostmise ajal 19. sajandi teisel poolel. Tartu ümbruse ja Mulgimaa talupojad kogusid jõukust linakasvatusega.
Keskajal oli nõutuimateks impordiartikkliteks sool ja heeringas. Suhkru osa jäi tagasihoidlikumaks. Palju saabus vürtse ja puuvilju: ingver, pipar, nelk, safran, kaneel, muskaatõied ja -pählid, kalgan, kardemon, paradiisitera, nelgipipar, kalmus, rooma köömen, kubeebpipar, loorber, aniis, oliivid, ussipujuseemned, viigimarjad, sidrunid, datlid, apelsinid, kreeka pähklid, humal. Teraviljadest imporditi tõenäoliselt riisi ja hirssi. Piimasaadustest erinevaid sorte juustu.

Kuni 20.saj. alguseni oli kohvi tarvitamine peaaegu tundmatu. Eestlasete tavaliseks joogiks oli taar ehk kali. Valmistati ka kadakamarjajooki või teed. Meejooki või meeõlut, valmistati meest, veest ja pärmist. Kevadeti joodi kasemahla. Pidulikeks tähtpäevadeks pruuliti õlut. Paremad palad, millega eestlased vanasti külalisi võõrustasid, olid veel 18. sajandi keskpaigaski puhtast jahust rukkileib, või, mesi ja pekk.

Värsket liha ja piima söödi-joodi väga harva

Lihaloomaks oli peamiselt siga; veist peeti piima saamise eesmärgil ning söögiks tapeti vaid vanad lehmad. Lambaid kasvatati villa saamise eesmärgil ja söödi vaid viimases hädas. Poolkodustatud siga kasvatati vabapidamismeetodil: suvel vaatasid kärsad ise, mida metsatukast leidsid, talvel paluti põrsastega emised rehe alla, kus neil lubati süüa hobusepabulaid. Sead tapeti mihklipäeva paiku ning pandi talveks tünni sisse soola – peale jäid “paremad palad” ning allapoole vähematraktiivsed kehaosad. Vastlapäevaks jõuti tünni põhja, kus olid järele jäänud seajalad, millest keedeti hernesuppi. Toiduks kasutati kogu loom. Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina tera-, kaun- ja aedviljatoitudele. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist.

Liha otsasaamine langeb ajaliselt kokku ka paastuajaga, millel oli vanarahva seas oluline tähendus nii hinge kui keha puhastamisel. Suure paastu ajal ei söödud liha, muna, piima ja mõnel pool ka kala. Praegu enam paastupidamine selles kontekstis nii populaarne ei ole.

Sealiha troonib siiani esikohal, kuid selle tugevaks konkurendiks on saanud broileriliha. Suurenenud on ka söödavad lihakogused, kahjuks töödeldud lihatoodete arvelt nagu vorstid, singid jne. Tänapäeva koduloomaliha on aga tunduvalt rasvasem ning tema rasvhappekoostis pole enam sama kasulik kui vanasti.

Tuhat aastat tagasi lüpsis lehm umbes sama palju kui kits. Veel 19. sajandi hakatuseks oli keskmine piimatoodang lehma kohta alla 1000 kilo aastas. Tänapäeval lüpsab hea lehm aastas 8000 kilo või rohkem piima. Murrang piimatööstuses toimus umbes 150 aastat tagasi. 1885. aastast on teada, et Tallinnas müüdi keefirit, mida kutsuti piimaviinaks. Peamiselt tarbiti vanasti hapupiima. Vähem piima, petti, kohupiima ja sõira. Piima ja hapupiima rüübati tavaliselt pudru, kartuli või leiva kõrvale, rõõska piima lisati harvem ka putrudele ja suppidele keetmisel. Võid kasutati toiduks väga harva. Koort peaaegu ei tarvitatudki. Ainult harukordadel valmistati jõukamates taludes 19 saj. lõpul toite koorega. Vaatamata piima ja piimatoodete tarbimise järsule kasvule viimase 150 aasta jooksul, diagnoositakse osteoporoosi aina rohkem.

19. saj. lõpul ja 20.saj. algul hakkasid toimuma uued muutused toitumistavades
Eesti külades levisid uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid ka esimesed kokaraamatud. Kasvas poest ostetava toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute, linnatoitude ees. Järjest rohkem võitsid poolehoidu saiad ja koogid. Tangupuder asendati manna- või riisipudruga, lauale ilmus heeringas. Kadusid vanade toitude erinimetused. Körti, leent ja rooga hakkasid nooremad nimetama suppideks. Alles 1920 a. on pärit sellised toidud nagu kartulisalat, marineeritud kõrvits ja hapukurk, maksapasteet, kotletid, kartulipuder, kapsarullid, kissel, mannavaht, plaadikoogid jms.

Pärast Teist maailmasõda said Eesti toitumistavad mõjutusi ida poolt; sööklatesse ja restoranidesse jõudsid bors, seljanka, rassolnik, hartsoo, pelmeenid jms. Tunda andis samas toiduainete ja eriti maitseainete piiratud valik.

Nõukogude ajal oli meie toit küll enamjaolt ise kasvatatud ja suhteliselt E ainete vaba, kuid samal ajal võidutses suhkru, soola ja äädika kõrgajastu. Põhimõtteliselt keedeti ka enamus toitu sõna otseses mõttes surnuks. Kurke ja seeni hakati hapendamise asemel marineerima äädikaga. Nõukogude aja lõppedes hakkasid levima kiirtoitlustus ja välismaised pakitoidud.

Kokkuvõtteks

Tänapäevane toit sisaldab inimorganismile raskesti seeditavaid ja elutähtsate toitainete omastamist takistavaid aineid. Meie menüü on nii lühikese aja jooksul drastiliselt muutunud. Meie peamised füsioloogilised vajadused on aga jäänud samasugusteks ning me saame neid täita erinevaid toitaineid tarbides. Evolutsioonilised muutused võtavad väga pikka aega ning selleks kuluks sadu tuhandeid aastaid, enne kui meie kehad tänapäevase toitumisega harjuksid. Ka inimeste füüsiline koormus on aja jooksul tunduvalt vähenenud ning me ei vaja enam nii palju toitu kui vanasti.

Et tervislikult toituda, ei ole vaja minna koopasse tagasi. Kuigi maailm ja inimesed meie ümber muutuvad, on võimalik teha oma toitumises ja elustiilis tervislikke valikuid ka tänapäeval. Ehk siis tarbides mitmeksesist, loomulikku, vähetöödeldud, lisaainetevaba, võimalikult värsket ja mahedalt kasvatatud toitu ning piisavalt puhast vett. Arvestades, et toit oleks vähemalt 80% taimne ja mitte rohkem kui 20% loomne. Oluline on ka piisav liikumine. Sellist elustiili viljeledes säilitaksid inimesed puhtamana ka keskkonna, mis omakorda tuleks kasuks tervisele. Loomuliku toidu söömine pole hetkeline trendidieet, vaid kogu inimkonnale omane elustiil, mida järgides on võimalik elada tervisest pakatavat täisväärtuslikku elu .

Kasutatud allikad
•www.eestitoit.ee
•http://www.epl.ee/artikkel/488394
•http://ortosetokoguv.wordpress.com/nad-on-raakinud/
•http://www.maakodu.ee/print.php?page=18661&grupp=maakodu&artikkel=136
•http://maitseelamused.blogspot.com/2010/11/eesti-kook-mida-see-endast-kujutab.html
•http://www.4.waisays.com/ExcessiveCalcium.htm
http://www.biogeoliit.ee/kagu/tervtoit.pdf
http://www.arstideliit.ee/pdf/rahvastik.pdf
•http://www.erm.ee/?lang=EST&node=1899
•www.toitumisteraapia.com
•http://www.terviseinfo.ee/web/failid/Raamatu_sisu.pdf
•http://www.loodustohter.ee
•http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:52007AR0312:ET:NOT
•http://www.haigekassa.ee/files/est_raviasutusele_tervisedendus_kool_juhend1/Tegevusjuhend_07_preview1.pdf
•http://www.leivaliit.ee/files/1191490688.pdf
•http://dagnitoidublogi.blogspot.com/search/label/AJALOOST