Home » Toitumine » Inimese loomuomane toit

Inimese loomuomane toit

Orgaaniline toit on parim sulle ja loodusele

Orgaaniline, mahe -ja öko toit ei ole lihtsalt kallis trend, vaid tagasipöördumine naturaalse ja loomuliku elustiili poole, mida inimesed on viljelenud aegade alusest saati. Keemiliste väetiste ja pestitsiidide kasutamine on hüppeliselt kasvanud alles 1950 aastast. Õnneks on aga aina rohkem inimesi jõudnud arusaamisele, et keemiliste mürkide kasutamisel on väga kõrge hind kogu loodusele ja ökosüsteemile. Me ei mürgita ainult toitu, vaid ka vett, õhku, loomi, linde, putukaid ja maapinda ning ringiga inimest ennast.

Mis on pestitsiidid

Igal aastal kasutatakse Euroopa Liidus ca 200 000 tonni sünteetilisi taimekaitsevahendeid ehk pestitsiide erinevate kahjurite, haiguste ja umbrohtude tõrjeks.Pestitsiid on aine või ainete segu, mille eesmärk on kahjurite rünnaku ennetamine, kahjurite hävitamine, nende eemale peletamine või nende mõju leevendamine.

Pestitsiidideks on enamasti keemilised ühendid, kuid nendena võidakse kasutada ka bioloogilisi vahendeid (nt viirused, bakterid). Kahjuritena võidakse seejuures käsitleda putukaid, taimehaigusi, umbrohtusid, molluskeid, linde, imetajaid, kalu, ümarusse või mikroobe, mis kahjustavad inimese vara, tekitavad ebameeldivusi või levitavad haigusi.

Kemikaalidest pestitsiide jaotatakse järgnevalt:

  • herbitsiidid (mürgid taimede vastu)
  • fungitsiidid (mürgid seente vastu)
  • insektitsiidid (mürgid putukate vastu)
  • bakteritsiidid (mürgid bakterite vastu)
  • zootsiidid (mürgid imetajate vastu)
  • akaritsiidid (mürgid lestade vastu)
  • nematotsiidid (mürgid ümarusside vastu)

Pestitsiidid on ohtlikud lindudele, kaladele, loomadele ja inimestele. Nad võivad sattuda organismi toidu, naha või hingamisteede kaudu. Soojaverelistele toksilisuse järgi jaotatakse pestitsiidid rahvusvahelise leppe kohaselt LD50 alusel kolme ohtlikkusklassi: Ia – ülimürgine, Ib – väga mürgine, II mõõdukalt mürgine ja III vähemürgine. LD50 väljendab suu või naha kaudu organismi sattuva pestitsiidi erikogust mg/kg, mille puhul 50% katseloomadest sureb.

Sattudes mulda püsivad pestitsiidid seal pikka aega ning pärsivad sealset elustikku (nt. väheneb kasulike putukate ja vihmausside arv). Pritsides imenduvad pestitsiidid taime kõikidesse organitesse k.a. inimese poolt söödavatesse viljadesse.

Atmosfääri sattununa ja tuultest laiali kantuna põhjustavad pestitsiidid alumise atmosfäärikihi globaalse saastumise. Aja jooksul sadenevad nad koos vihma või lumega kohtadesse, mis asuvad algsest allikast väga kaugel, sattudes niiviisi pinnasesse ja vette. DDT jälgi on leitud isegi Antarktika keskosas sadanud lumest. Rootsis, kus DDT pole kunagi kasutatud, leidub teda pinnases.

DDT on kõige rohkem tuntud pestitsiid maailmas on . Aastal 1939 avastas keemik Paul Muller DDT omadused insektitsiidina. DDT avastaja sai selle “imepestitsiidi” eest ka 1944 aastal Nobeli preemia. DDT lai kasutuselevõtt tulenes sellest, et: Tal oli väga lai toimespekter ja ei paistnud avaldavat toimet imetajatele. Oli väga kindel – ei lagunenud kergesti, seetõttu ei pidanud seda kasutama tihti. Oli veeslahustumatu, seega ei olnud vihmal võimalik seda maha pesta. See oli odav ja lihtne kasutada. DDT muutus väga populaarseks ja levis kiiresti kõikjale üle maailma. Hilisemad andmed kinnitasid DDT suurt toksilisust ümbritsevale keskkonnale. Ühes uurimuses leiti näiteks pärast DDT-ga pritsimist surnult umbes 20 lindu hektarilt. Tuntakse juhtumit, mil viie aasta jooksul tehtud “kahjuritõrje” ohvriteks olid (lisaks metsloomadele) 90% ümberkaudsetest kassidest, suur hulk koeri, lehmi ja lambaid. Metsakahjurite vastu suunatud DDT-kampaanias suri kolme nädala jooksul 63-91% piirkonna jõgedes elanud lõhedest, seejuures 90% alla ühe aasta vanustest noorloomadest. DDT keelustamise järel võttis populatsiooni taastumine aega umbes kolm aastat.

Fungitsiididena kasutatakse elavhõbedaühendeid. Maismaa ökosüsteemid saastuvad sellega. Piisava annuse korral tekib elavhõbeda mürgitus, mis kahjustab peamiselt neere ja aju ning põhjustab tõsiseid kesknärvisüsteemi häireid. Samuti on elavhõbe mutageense toimega, mõjub kahjustavalt lootele, häirib lindude paljunemist.

Herbitsiidid olid eriti laialdaselt kasutusel Vietnami sõjas, et sundida puid lehti maha ajama lihtsustamaks partisanide leidmist. Nendes leiduvad jääkainetena dioksiinid, millel on nagu elavhõbedalgi teratogeensed omadused – tegurid, mis põhjustavad väärarengut. Vietnami sõja aegse teo tagajärjeks oligi loodete väärareng. Juba dioksiinide väikesed annused põhjustavad organite, eelkõige maksa talitluse häireid, rasvade ainevahetuse häireid, nahakahjustusi, geneetilisi mutatsioone.

Terviseprobleemid võivad avalduda alles aastate pärast, mistõttu on raske algpõhjusele jälile saada. Erinevate uuringute põhjal on taimekaitsevahendite jääke sisaldava toidu tarbimist seostatud:

  • ülekaalulisusega
  • diabeediga
  • allergiate tekkega
  • neuroloogiliste probleemidega
  • hormonaaltalitluse häiretega
  • loote arengu kõrvalekalletega
  • viljatusega
  • vähiriski suurenemisega
  • maitsemeele ja kasulike ainete omastamise võime nõrgenemisega
  • Parkinsoni tõvega

Pestitsiidid ei täida enam oma ülesannet kaitsta kasvatatavaid taimi

Paljudel putukatel ja muudel kahjuritel tekib küllalt kiiresti vastupanuvõime taimekaitsevahendite suhtes. See tingib uute ja veel mürgisemate preparaatide tarvitamise. Kahjurputukate vastupanuvõime mürkidele avastati esimest korda juba 1908. aastal, kuid tavaliseks muutus see alles 1940. ja 1950. aastatel, kui mürke asuti kasutama väga laialdaselt. Lühikese elutsükliga, seega kiiresti sigivatel liikidel võib resistentsus tekkida väga lühikese ajaga. Näiteks Rootsis avastati DDT-le vastupidavaid toakärbseid vaid mõni kuu pärast mürgi kasutuselevõttu. Samamoodi on paljud umbrohud muutunud resistentseks nende tõrjel kasutatavate herbitsiidide suhtes. Samuti rikutakse looduslikku tasakaalu: ühe umbrohu hävimine võib tuua kaasa teise ohjeldamatu leviku. Saksamaal läbiviidud uuringu käigus avastati, et keemilisi taimekaitsevahendeid kasutatavate põldude ja farmide lähedal oli looduslik mitmekesisus kuni kuus korda vaesem kui mahetalude lähikonnas.

Kui enamus riikides vähendatakse pestitsiidide kasutamist siis Eestis on just kasvutendents ja seda just herbitsiidide arvelt ja eriti glüfosaatide arvelt.

Keemilised väetised

1847. aastal demonstreeris Saksa agrokeemik Justus von Liebig, et kõiki toitaineid, mida taimed mullast võtavad, on võimalik asendada mineraalväetistega. See avastus lõi eeldused ülemaailmseks mineraalväetiste kasutamiseks eesmärgiga suurendada põllumaade tootlikkust ja traditsioonilist kindla geograafilise piirkonnaga seotud probleemi.

Aastatel 1950-1998 suurenes väetiste kasutamine maailmas 14 miljonilt tonnilt umbes 130 miljoni tonnini aastas, suurenedes enam kui 9 korda. Kuid paljudes arenenud põllumajandusega riikides ei anna väetiste kasutamine enam lisaefekti. Näiteks on saadud viiekordse lämmastikväetise hulga suurendamisel ainult 20%-line saagikuse kasv. Liigne lämmastikväetiste kasutamine toob kaasa vilja lamandumise ja väheneb ka seemnete idanevus. Mõnedes riikides, sealhulgas USA-s, Jaapanis ja suuremas osas Lääne-Euroopa riikidest, on väetiste kasutamise kasv lakanud ning sama võib juhtuda varsti ka Hiinas.

Eestis kasutati taimekasvatuses suhteliselt palju mineraalväetisi – 1989. aastal ühe põllumaa hektari kohta keskmiselt 266,7 kilogrammi, 1985. aastal isegi 289,3 kilogrammi, mis ületas üle kolme korra taimekasvatussaadustega põllult äratoodut ja loomulike kadudega kaasnevaid näitajaid. Suurem osa põldudele viidud väetistest kandus põhjavette ning atmosfääri. Põhjavee reostus oli eriti laialdane Põhja- ja Kesk-Eestis.  Praeguseks on mineraalväetiste kasutamise kogus ühe hektari kohta aastas 86 kilogrammi. Seega vähenemine on olnud umbes kolmekordne.

Miks valida orgaaniliselt kasvatatud toit

  • Enamik orgaaniliselt kasvatatud toitu maitseb ja lõhnab paremini kui mitte orgaaniliselt kasvatatud viljad.
  • Orgaanilist tooitu kasvatatakse ilma sünteetiliste lisanditeta, neid ei või lisada ka hiljem töötlemise käigus.
  • Ka võib orgaanilise toidupuhul olla kindel, et tooraine on puhtam ning pole ohtu, et me sööme sisse näiteks putukatõrjevahendite jääke. Orgaaniline toit on kasvatatud pestitsiidide, fungitsiidide ja teiste tsiidide vabalt. Ei kasutata nano osakesi, antibiootikume või muid sünteetilisi kemikaale. Mahetoidus ei tohi olla geenmuundatud organisme.
  • On leitud, et orgaanilises toidus on umbkaudu 25% rohkem vitamiine ja mineraale nagu rauda, kaltsiumi, magneesiumi, C , D ja E vitamiini. On rohkem asendamatuid rasvhappeid , antioksüdante ja flavonoide. Orgaanilises piimas 50-80% rohkem antioksüdante.( )
  • Eriti oluline on orgaanilise toidu söömine just lastele, kuna laste kehad saavad kehakaalu järgi palju rohkem mürke kui täiskasvanud. Samuti on lapse organid veel välja kujunemata ega suuda mürke vajalikul määral detofikseerida.
  • Süües orgaanilist toitu on madalam ka vähki haigestumise risk. US Environmental Protection Agency (EPA) arvates on 60% of herbitsiidid, 90% of fungitsiidid seotud vähki haigestumisega.
  • Süües orgaanilist toitu on tegelikult madalam risk ka osteoporoosiks, diabeetiks, autismiks, allergiateks, migreenideks, hüperaktiivsuseks, astmaks.
  • Orgaanilise toidu kasvatamine on ka kasvatajatele endile tervislikum. Pestitsiite kasutamine on kõige ohtlikum just pritsijale endale aga ka lähedal elavatele inimestele.
  • Orgaanilst toitu tarbides säästad ka loodust. Suur osa putukaid ja linde hävitb tänu pestitsiitide kasutamisele. Kõige suurem paanika on praegu seoses mesilaste kadumisega.
  • Orgaanilist toitu kasvatatakse läbisegi teiste taimedega, nii nagu looduses taimed kasvavad. Intensiivpõllumajandus aga rõhub ainult ühe kindla taime suurtes kogustes kasvatamisele..
  • Orgaaniline toit on igaljuhul keskkonnasõbralikum.

Mis on mahepõllumajandus

Mahepõllumajandus ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel. Mahepõllumajanduse reeglid kehtivad nii taime- ja loomakasvatuses kui ka töötlemisel, toitlustamisel ja turustamisel.

Mahetootmine:

  • Mullaviljakust säilitatakse ja parandatakse orgaaniliste väetiste ja liblikõielisi sisaldava külvikorra abil.
  • Kahjurite, haiguste ja umbrohu tõrjeks ei kasutata sünteetilisi taimekaitsevahendeid.
  • Taimekahjustajad hoitakse kontrolli all mehaaniliste võtetega, eri kultuuride kasvatamisega külvikorras ja kahjurite looduslike vaenlaste soodustamisega (säilitatakse nende elupaigad: põldude liigirikkad servaalad, metsatukad, hekid ja muud loodussaared). Nii soodustab mahetootmine ka põllumajandusmaastike looduslikku mitmekesisust.
  • Maheloomakasvatuses pannakse suurt rõhku heaolule. Loomad saavad rahuldada oma loomulikke vajadusi, viibida väljas ja süüa mahesööta. See annab neile hea tervise.
  • Eesmärk ei ole loomade võimalikult kiire juurdekasv ega maksimaalne piimaand.
  • Hormoonpreparaate loomade kasvu ja toodangu suurendamiseks ning sünteetilisi ravimeid (nt antibiootikume haiguste ennetamiseks ei kasutata.
  • Mahepõllumajanduses ei kasvatata ega kasutata muundkultuure (GMOsid), maheloomi ei söödeta neid sisaldava söödaga.

Mahetöötlemine:

– Mahetoidu töötlemisel ei kasutata sünteetilisi lõhna- ja maitseaineid. Lubatud lisaainete loetelus on vaid väike hulk valdavalt looduslikke aineid.

Kuidas ära tunda orgaanilist toodet

Mahetootelt võib leida väljendi „kontrollitud ökoloogilisest (või mahe-) põllumajandusest või sõna „ökoloogiline“ (ka „öko-“) või sõna „mahe“. Orgaanilisi märgistusi on tänapäeval palju.  Tähelepanelik peab olema sõnade suhtes nagu looduslik või naturaalne, mis ei pruugi tähendada orgaanilist toodet. Täpsemalt saad märgistuste kohta lugeda siit.

Taimekaitsevahenditega kasvatatud    Orgaaniliselt kasvatatud         GMO

4 kohaline kood                                                     5 kohaline kood, algusega 9           5 kohaline kood, algusega 8

TKV kasvatatud banaan: 4011                           Orgaaniline banaan: 94011            GMO banaan: 84011

Kas võib neid Mahe  ja Öko märke usaldada

Öko- ja mahemärgised on positiivsed märgid ja need paigaldatakse tootele/pakendile/teenusele, et näidata selle loodussõbralikkust. Selliseid ökomärgiseid antakse ainult neile toodetele/teenustele, mille puhul on eelnevalt viidud läbi hindamine ja mis vastavad seatud kriteeriumitele. Viimased ei ole võrdsustatavad esitatavate miinimumnõuetega, vaid on ranged, et tagada soovitavat eesmärki.

Selliseid ökomärgiseid ei tohi tootjad kasutada enne kui on saanud vastava kinnituse sertifitseerimisasutuselt või vastavalt komisjonilt. Öko- ja mahemärgiste kasutamine annabki tarbijale võimaluse valida kindlaid tooteid, kartmata, et tegelikult ei olegi seda toodet/teenust keskkonnasõbralikult toodetud.

Mahepõllumajanduse nõuete täitmist kontrollitakse põhjalikult, seda teevad kas eraõiguslikud või riiklikud järelevalveasutused. Erinevalt enamikest Euroopa riikidest kehtib Eestis alates 2001. aastast riiklik kontrollsüsteem.

Põllumajandustootjaid kontrollib Põllumajandusamet, mahetoidu ja -sööda töötlejaid, turustajaid ja toitlustajaid Veterinaar- ja Toiduamet (VTA). Jaekaubanduses kontrollib märgistust Tarbijakaitseamet.

Mahepõllumajandusega tegeleda soovija peab kõigepealt taotlema Põllumajandusametilt või VTA-lt ettevõtte tunnustamist. Tunnustamise käigus kontrollitakse ettevõttes kohapeal vastavust mahepõllumajanduse reeglitele. Tunnustatud ettevõte kantakse mahepõllumajanduse registrisse.

Edaspidi kontrollitakse maheettevõtteid kohapeal vähemalt üks kord aastas. Igal aastal väljastavad järelevalveasutused igale ettevõttele tõendava dokumendi, kus on kirjas, milline toodang on ettevõttes mahe.

Kuid tasub teada, et mahepõllumajanduse nõuded ja kontrollimise protseduurid võivad olla olenevalt riigist ja kontrollorganisatsioonist mõnevõrra erinevad.Eestis ja Euroopa Liidus toodetud mahetooted on usaldusväärsed. Samas on väidetavalt näiteks Hiinas toodetud mahetooted mitte eriti usaldusväärsed.

Orgaanilist toitu valides

Orgaanilise toidu ostmisel tuleb meeles pidada ka seda, et müüakse väga paljusid orgaanilisi rämps-tooteid nagu chipse, komme, rafineeritud õli, rafineeritud suhkrut, küpsetisi ja muid tugevalt töödeldud tooteid, mis on kõrged suhkru ja rasva poolest. Siin ei aita tõepoolest, et toidu algaine on olnud orgaaniline, kui toit ise on juba surnuks töödeldud. Seetõttu on lisaks orgaanilisele toodangule oluline valida ka naturaalne ja värske toiduaine.

Tihti jääb orgaaniline toit ostmata krõbeda hinna tõttu. Kuigi orgaaniline toit on kallim kui intensiivpõllumajanduse toodang, ei saa siin silma kinni pigistada varjatud hinnal mis odav toodang meile tegelikult maksma läheb. Kuna orgaaniline põllumajandus on eriti töömahukas, on sellest saadav saak tavapõllunduse saagiga võrreldes sageli väiksem, mistõttu talupidajad peavadki oma saaduste ja toodete eest kõrgemat hinda küsima. Samas annavad aga orgaaniliselt kasvatatud tooted rohkem toitaineid ning lõppkokkuvõttes peab neid vähem sööma. Kindlasti on mõistik osta hooaja toodangut, siis on ka hind normaalsem.

Kui alati ei ole võimalik valida orgaanilist toitu, siis vali need toidud, kus on pestitsiitide jääk kõige väiksem.

Kõige vähem on pestitsiitidega laetud : brokoli, kiivi, ananass, avokaado, banaan, mango, sibul, baklazaan, kapsas.

Kõige rohkem on pestitsiitidega laetud: kartul, pirn, virsik, nektariin, õun, maasikas, viinamari, paprika, kirss, seller ja salat.

Ka kohv ja kakao on üks enim keemiliselt töödeldud taimi maailmas, kui neid üldse tarbida, siis vähemasti orgaanilisi.

Kuid tasub meeles pidada: Puu – ja aedviljadest kaugelt kõige kõrgema pestitsiitide  konsentratsiooniga( erinevatel andmetel kuni 14 korda kõrgem) on liha- ja piimatooted, mille tipus valitseb mitteorgaaniline või. Mürgid kogunevad rasvkudedesse.

Seega, kui sul ole võimalik osta alati orgaanilist toitu ja sa ei ole veel taimetoitlane, siis osta vähemalt liha -ja piimatooted ning kindlasti või orgaanilist päritolu. Puu- ja aedviljades sisalduvad kiudained ja antioksüdandid aitavad kehal muuhulgas ka pestitsiitide jääkidest puhastuda. Lihas ja piimatoodetes need ained puuduvad.

Ja väga tihti võib olla sinu parimaks valikuks mitteorgaaniline kuid  kohalik väiketaluniku toode. Kaugetest maadest suure energiakuluga orgaaniline ei pruugi olla alati kõige otstarbekam.

Kõige parem valik on aga  kohalik orgaaniline toit. Kõige kõige parem on aga kasvatada omale orgaaniline toit ise! 🙂

Kasutatud kirjandus

  • http://www.care2.com/greenliving/17-essential-reasons-to-eat-organic-food.html
  • http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/elektroonika/?RoHS_%26nbsp%3B:Ohtlike_ainete_m%F5ju
  • http://www.organicconsumers.org/organlink.cfm
  • http://www.beyondpesticides.org/organicfood/health/documents/FieldofPoisons2002.pdf
  • http://www.roheline24.ee/et/roheline-toode
  • http://et.wikipedia.org/wiki/Pestitsiid
  • http://www.maheklubi.ee/riigiasutused_jarelevalve_oigusaktid/
  • http://www.lvrkk.ee/kristiina/Liina_Maasik/taimekaitse/taimekaitsevahendite_puudused.html
  • https://alumni.stanford.edu/get/page/magazine/article/?article_id=46697
  • http://articles.mercola.com/sites/articles/archive/2009/10/01/Which-Organic-Label-Should-You-Trust.aspx
  • http://www.qlif.org/research/sub2/wp3.html
  • http://www.helpguide.org/life/organic_foods_pesticides_gmo.htm

Paast, meie iidne ravim

Paast on iidne puhastusrituaal ja ravivahend olnud juba tuhandeid aastaid, arvatavasti juba aegade algusest saati.  Ajutine toidust ilmaolek on eksistentsi loomulik koostisosa ja sellel pole mingit tegemist millestki ilma olemisega. Kui vaadata loomariiki siis loomade seas on täiesti normaalne olla aegajalt mitu päeva söömata, eriti haiguste korral. Paastuga on ka inimesed läbi aegade abi saanud kõikvõimalike haiguste vastu. Looduses on nii paika pandud, et haiged loomad ja inimesed süüa ei taha ning seepärast paranebki organism seedesüsteemile puhkust andes kõige kiiremini.

images-8

Paastu on kasutatud tervise hoidmise ja parandamise eesmärgil Vana -Kreekas ja Lähis-Ida riikides ning tegelikult kõigis muistsetes kutuurides. Suured pühakud nagu Kristus, Buddha  ja teised on pidanud lugu paastust. Ka vanade eestlaste seas on paast au kohal olnud. Paastul oli vanarahva seas oluline tähendus nii hinge kui keha puhastamisel. Suure paastu ajal ei söödud liha, muna, piima ja ka kala. Kuna loomi tapeti vaid sügiseti mihkli päeval, siis langes paastuaeg kokku liha otsasaamisega vastlapäeval ja kestis kuni lihavõttepühadeni ehk 7 nädalat. Paastumise taasavastamine algas 20.sajandi lõpul. Paljud tänapäeva paastuvormid, näiteks Franz Mayri kuur,  Otto Buchingeri paastumine ja meie oma paastu arsti Dr. Natalia Trofimova paast, lähtuvadki meie esivanemate ideedest ja põhimõtetest.

Miks on vaja paastuda?

Ligi 90% haigestumisjuhtumitest on mingil kujul seotud vale toitumisega. Tänapäeva inimesed panevad toitumisega oma kehale nii suure koormuse, et söövad  end sõna otseses mõttes haigeks.

15284801

Keha puhastab end maksa, soolestiku, neerude, lümfide, kopsude ja naha kaudu. Need on aga paljudel inimestel üle koormatud ega toimi enam nii nagu peaks. Nii tekivadki erinevad terviseprobleemid nagu naha halb seisukord, allergilised reaktsioonid, krooniline nohu, kõhukinnisus -või lahtisus, neeru- ja sapikivide või liiva teke, liigesevalud, kõrge kolesteroolitase, väsimus, keskendumisraskused jne.

Aga näljaperioodil saab organism sellest meeletust koormusest vabaks ning saab jälle normaalselt tööle hakata ja ise end tervendada. Paastudes suudab keha taas efektiivselt vabaneda kahjulikest jääkainetest, mis tänapäeva ühiskonnas liigse söömise ja passiivse eluviisi tõttu on muutunud paljudele probleemiks. Paastumine aitab kehal vabaneda liigsest vedelikust, kuhjunud lagu- ja limaainetest ning rasvadest. Suurpuhastuse käigus vaatab keha oma varud üle ja kõik, mis on ülearune või haige, läheb hävitamisele.

Paast pidurdab organismi vananemist. Paast annab ülekoormatud rakkudele puhkust ning äratab üles organismi kaitsejõud, mis uuendavad ja puhastavad rakke, tugevdavad immuun – ja närvisüsteemi ning korrastavad ainevahetust. Paast on ravi, mis puhastab keha ja hinge, annab elujõudu, energiat ja mõtteselgust. Paastumine ei nõrgenda organismi, vaid tugevdab. Paastumine ei tähenda ainult toidust loobumist, vaid selle juurde kuulub ka füüsiline aktiivsus, väheneb rasva protsent, kasvab lihasmass ja paraneb töövõime, mis säilib ka peale paastukuuri.

Kuigi sunniviisilist paastu ei peeta üldjuhul samaväärseks kui teadlikilt valitud paastumist, on teada faktid, et sõjast tingitud majanduskriiside ajal, kui inimesed olid sunnitud paastuma, paranes nende tervis järsult. Esimese maailmasõja ajal tekkis Taanis terav toiduainete puudus, mis oli põhjustatud briti blokaadist. Taani valitsus pöördus Rahvusliku Taimetoidu Seltsi direktori poole palvega koostada toidunormi programm. Kogu sõja vältel olid taanlased sunnitud elama teraviljadest, juurviljadest, puuviljadest ja piimatoodetest. Sellise dieedi tulemusel langes suremus ühe aasta jooksul 17% võrra. Kui norralased muutusid Esimese maailmasõja ajal toiduainete puuduse tõttu taimetoitlasteks, langes nende seas järsult suremus vereringehaigustesse. Kui peale sõda Taani ja Norra rahvas pöördus tagasi loomsele toidule, tõusis suremus ja südamehaiguste levik sõjaeelse tasemeni.

Teadlikult valitud paastumine pole üksnes nälgimine, see on oma pühendumise, kannatlikkuse ja tahtejõu suurendamine. Paast on moraalne väljakutse, iseloomu karastamise meetod, mis tugevdab inimest. Inimene, kes õigesti paastub, on võimeline distsiplineerima oma kirglikke ihasid, asetades end füüsilistest ahvatlustest kõrgemale. Paastumine õpetab inimesele kannatlikkust, suurendab tahtejõudu ja näitab, kuidas eluraskustest üle saada. Ka aitab paastumine üle saada isekusest, ahnusest, laiskusest ja muudest halbadest iseloomujoontest ja harjumustest – paast on positiivne distsipliin.

Sellest momendist, mil inimene keeldub  oma harjumuspärasest toidust,  hakkab toimuma ka tema teadvuse korrastamine. Ta kannatab teadlikult ja seeläbi distsiplineerib ennast, paneb oma maitse-ja näljatunde kontrolli alla.

Paastu mõju

  • Nälgimine puhastab organismi jääkainetest ja teistest mürgistest ainetest
  • Kiirendab eritamis- ja detoksikatsiooniprotsesse
  • Nälgimine tühjendab seedetrakti ja vabastab organismi roiskbakteritest
  • Taastab rakkude ja kudede nooruse
  • Nälgimine noorendab kogu organismi
  • Tõstab energeetilist taset.
  • Stimuleerib kõikide kehaosade harmoonilist tööd.
  • Aitab vaigistada, lepitada mõistust.
  • Stimuleerib efektiivset seedimist ning toidu omastamist
  • Suurendab meelelist taju.
  • Tugevdab mõtlemisvõimet
  • Normaliseerib kõrgenenud vererõhku
  • Nälgimisega võib erinevate haiguste ravimisel kaasneda tervendav efekt

Kogenud paastuja Paul Bragg

about_paul

Paastumise edendaja ameeriklane Paul Bragg on nimetanud paastumist ilma noata operatsiooniks. Tal oli paastukogemust üle 50 aasta. Ta oli Ameerica Welness liikumise pioneer, hinnatud loengute pidaja ja toitumisnõustaja. P. Bregg oli nõustajaks kuningatele, poliitikutele, sportlastele ja ajakirjanikele. Ta on kirjutanud paastumisest ka suurepärase raamatu” Nälgimise ime”, mis on kahtlemata suur panus inimeste parema tervise ja pika eluea saavutamisele . P. Bregg oli veel peale 8o ndat eluaastat väga nooruslik, tegeledes alpinismi ning ujumisega. Kiirkõnnis edastas ta endast kaks korda nooremaid.

Katkend raamatust ” Nälgimise Ime”:

 Inimene sureb ebaõige toitumise ja jookide taltsutamatu tarbimise tulemusena kaks korda varem kui ta peaks surema. Loomad elavad oma eluea lõpuni kui neid ei häirita. Inimene on ainus elusolend, kes ei saavuta oma loomuliku eluea piiri. Metsloomad tunnevad instinkti alusel, mida süüa ja juua. Haiguse ajal nad nälgivad. Aga inimene sööb ja joob kõike, kasutab raskesti seeditavaid toite ja joob mürgiseid jooke ja imestab, et elab alla oma võimluste piire. Hea tervise nimel tuleb vaeva näha. Saladus seisneb keha puhtuse hoidmises ja regeneratsioonis naturaalse toidu, nälgimise, puhta õhu, päikese, füüsiliste harjutuste, puhkuse jm. abil. Kui järgida kindlat toitumiskava ja paastuda regulaarselt võib inimene oma elu pikendada 120 aastani, nagu on öeldud Piiblis.

Kellele sobib paastumine?

Paastumine ehk nälgimine sobib paljude terviseprobleemide korral. Häid tulemusi on saanud  paljud krooniliste haiguste käes kannatajad nagu näiteks liigestehaiged, astmaatikud, radikuliidihaiged, artriidi ja selgroohaigustega inimesed, olles tõhus vahend haiguste leevendamiseks ja raviks. Paastumise ajal kroonilised haigused võivad ägeneda ning hiljem hakkavad taanduma ja kaovad.

Paast mõjub hästi naha probleemidele -psoriaas, akne, dermatiit, ekseemid ja allergilised sümptomid  ning isegi kortsud taanduvad ja ja nahk saab parema jume.

Nälgimine sobib ka erinevatest sõltuvustest vabanemiseks nagu alkoholism, suitsetamine, uimasti sõltuvus, liigne magusahimu jne.

Paastumine võib olla abiks ka metaboolsete sündroomidega inimestele ehk neile, kel on kõrvalekaldeid rasvade, -suhkru -ja mineraalide ainevahetuses. Naiste ja meeste hormonaalsete häirete puhul peab Dr. Trofimova paastu asendamatuks. Abi võib olla ka günekoloogiliste probleemide ja isegi viljatuse korral. Paast sobib veel healoomuliste kasvajate, podagra, liigse kehakaalu ja kõrgenenud vererõhu korral ning isegi madala vererõhuga inimestele. Paastumine aitab kõrget vererõhku langetada ja madalat vererõhku tõsta, kuigi alguses võib vererõhk veelgi langeda, hakates tasapisi normaliseeruma.

Paastumine võib sobida ka kõhnadele inimestele, kes soovivad oma kehakaalu tervislikult tõsta. Kui inimene sööb piisavalt aga kaalus juurde ei võta või võtab koguni alla, näitab see samuti tervise nõrgenimist. Teinekord nimetatakse selliseid inimesi ka toidu raiskajateks, kuna nad söövad tavaliselt rohkemgi kui teised aga näevad välja piitspeenikesed ja kahvatud. Mida rohkem “ rammusamat “ toitu nad söövad, seda kõhnemaks ja haigemaks nad muutuvad. On kasutu viia suur hulk toitu organismi, kui selle omastamine ei toimi nii nagu peaks. Liiga kõhn inimene vajab sama nagu ülekaalulinegi – ka tema seedeorganid vajavad puhkust. Mõlemal juhul on seedesüsteem üle koormatud. Nälgimise ajal hakkab seedesüsteem paremini tööle ja toidu omastamine ja osadeks lõhustumine paraneb, enam ei vajata nii suuri toidukoguseid ja organism saab hakata kosuma.

Millal paastumine ei sobi?

Puhast veepaastu ei soovitata teha inimestel, kes on olnud suures ülekaalus (üle kahe korra rohkem normist) pikka aega (10 – 15 aastat), kuna rasvades talletuvad paljud mürgid. Nälgimisel need vabanevad ja satuvad verre põhjustades sellega seal kõrge toksiinide kontsentratsiooni. Pikka aega tugevalt ülekaalus olnud inimesel vabaneb mürke palju rohkem, kui normaalse kehakaaluga inimestel. See võib esile kutsuda täieliku mürgistuse ja põhjustada isegi surma. Sel juhul ei sure inimene mitte nälga, vaid oma kehast vabanenud mürkide tõttu.

  • Veresoonte tromboos või sellele kalduvus ning verehaigused
  • Südame-veresoonkonnahaigused (pea oma raviarstiga nõu)
  • Raske neerupuudulikkus
  • Anoreksia
  • Buliimia
  • Kaugele arenenud kasvajad
  • Veritsevad haavandid
  • Mao ja kaksteistsürmiksoole haavandid
  •  Mõned vähktõve tüübid
  • I tüüpi diabeet
  • Raske maksapuudulikkus
  • Hiljuti põetud müokardi infarkt
  • Lahtine tuberkuloos
  • Süsteemsed verehaigused( tugev aneemia)
  • Kõik haigused, mis nõuavad pikaajalist ravimite tarvitamist
  • Tõsised psüühilised haigused
  • Rasedus.( Vajadusel lühike paast ainult arsti järelvalve all)
  • Vastsünnitanud naisterahvad
  • Lapseiga
  • Rinnaga toitvad naised ( vajadusel lühike paast ainult arsti järelvalve all)

Millal ja kui kaua tohib paastuda ?

Kõige parem puhastuse ja paastu aeg on kevadeti kuid seda võib teha vastavalt vajadusele ka mitu korda aastas. Paul Bragg soovitas nälgimist igas kvartalis 7-10 päeva, pluss igal nädalal 24 tundi. Kuulus saksa paastuteoreetik ja praktik dr.Ruediger Dahlke soovitab paastuda kaks korda aastas kahaneva kuu ajal. Kevadel tuhkapäevast lihavõttepühapäevani ja sügisel novembikuus hingedepäeva aega hõlmates. Kundalini joogid soovitavad samuti igal nädalal ühe päeva oma seedeorganitele puhkust anda. Kusjuures regulaarne aga lühike paast võib pikemas perspektiivis anda peaaegu sama häid tulemusi kui pikk paast. Ühepäevane paast on sobilik ka algajatele iseseisvalt.

Paast on kui ravimeetod, mida ei saa pidada uisapäisa. Paast nõuab vaimset valmisolekut, kindlaid teadmisi, kogemusi ja täpseid juhiseid. Kuigi paastu pikkus võib olla kuni 40 päeva, siis algaja ei tohiks omal käel paastu pidada kauem 1-3 päeva. Pikemad paastud tuleks vähemalt esimestel kordadel pidada arsti järelvalve all. Eestis on selleks mitmeid spetsiaalseid asutusi. Näiteks  Luunja vallas asuv Biokliinik “Loodus” on selleks suurepärane koht, mida peab Dr. Natalja Trofimova, kel on paastumiskogemust üle 30 aasta, olles aidanud terveneda paljudel inimestel. Ka Lusika talu on tuntud paastumislaagrite poolest. Igas kohas on natuke erinev lähenemine.

Erinevad paastu liigid

Paastumiseks nimetatakse tavaliselt seda kui menüüst jäetakse vabatahtlikult ja teadlikult välja mõned kindlad toiduained või isegi kõik toidud ja joogid mingiks kindlaks perioodiks. Traditsionaalselt mõistetakse täieliku paastu all hoidumist kõikidest toitudest ja jookidest, välja arvatud veest. Paastu jaotatakse ka selle järgi kas tegemist on osalise või täispaastuga.

Täispaast – kuivpaast, siis kui ei tarbita isegi mitte vett. Selle maksimaalseks lubatavaks pikkuseks on 72 tundi ja tehakse vaid raviarsti kontrolli all.

Veepaastuga on tegu juhul, kui ainsa toitainena on lubatud tarbida karboniseerimata vett. See on klassikaline paast.

Poolpaastuks või kombineeritud veepaast on siis kui tarbitakse lisaks veele ka mahla, teed, või ilma soolata keedetud köögiviljapuljongit. Erinevaid poolpaastu liike on tegelikult väga palju ja neid kasutatakse erinevate vajaduset korral.  Näiteks vadakupaastu soovitatakse neile, kellel esinevad kroonilised haavandilised seedetrakti haigused.

Paastu pikkus jaotatakse järgmiselt:

  • Ülilühike paast 1 päev- koormusvaba päev
  • Lühike paast 1- 3 päeva – lühike profülaktiline paast
  • Keskmine paast 5 – 7 päeva – lühike ravipaast
  • Pikk paast 10- 14 päeva –keskmise pikkusega ravipaast
  • Väga pikk paast 21-28 päeva -pikk ravipaast
  • Ülipikk paast 40 päeva

Millist paastu valida?

Paasturavile ei ole alternatiivi, ükski dieet ei suuda keha paremini puhastada kui paast. Dieetide puhul on kõik keerulisem, ümberlülitumine ei ole täielik ja toimub hiljem. Isegi väga minimaalse söömise korral on keha endiselt programmeeritud saama toitu keha väliselt. Toidukoguse järsu piiramise vältimatu tagajärg on tugev näljatunne. Paastumise ajal läheb keha aga üle sisemisele programmile, hakates kasutama oma enda varusid. Samuti ei tunne ka paastu pidaja nälga, väljaarvatud esimestel päevadel.

Peale kuivpaastu on veepaast kõige raskem ja vajab ravivõttena teadmisi. Selle põhjustatud halb enesetunne ei teki tavaliselt mitte näljast, vaid mürgistusseisundist, mille sümptomitega tuleb tegelda. Veepaast võib põhjustada meie organismis toidust saadavate pestitsiidide ja teiste toksiliste keemiliste ühendite liigkiire verre sattumise, mis võib põhjustada iivelduse, kõhulahtisuse, pearingluse, peavalu, jne. Samas saab veepaastuga kergemini ja kiiremini ümber lülituda organismi sisemistele reservidele.

Kui lisada paastu ajal lisaks veele ka taimeteesi, värskelt valmistatud mahlu ja köögivilja puljongeid, aitad organismist välja viia liigsed toksiinid/mürgid ja samas säilitad organismis vitamiinide ja mineraalide tasakaalu. Taimetoidust hangib maks vajalikke mineraalaineid, suutes nende varal organismi kogunenud mürke paremini kui mõni keemialaboratoorium kahjutuks teha. Mida tervem on maks, seda enam suudab maks mürke keharakkudest, kaasa arvatud aju rakkudest välja viia. Selline osaline paast sobib ehk algajale kõige paremini.

Paastuks ettevalmistamine

Ravipaast jagatakse tinglikult kolmeks etapiks: I – paastuks ettevalmistus, II- paast ise , III- paastu lõpetamine ehk taastumisperiood.

Oluline on juba enne paastu algust panna oma vaim ja keha selleks katsumuseks valmis. Nälgimine ei tohiks olla sunniviisiline, see võib teha tervisele hoopis karuteene. Vabatahtliku veepaastu ning sunniviisilise nälgimise vahel, nagu ka neist saadavatel tulemustel, on suur erinevus. Esimesel juhul otsustab inimene ise, et paast on talle kasulik ning ihule ja vaimule tervistav, olles juba eelnevalt ka psühholoogiliselt valmis. Vägivaldne paast tekitab aga stressi, kuna seda ollakse sunnitud taluma ette valmistumata. Nälgimise eesmärki ja kogu protsessi tuleks suhtuda teadlikult ja ettevalmistunult. Kõrvale tuleks jätta negatiivsed mõtted ja valida rahulikum elutempo.

Kindlasti tuleks juba mitu päeva varem loobuda kohvist, alkoholist, lihast ja valge jahu -ning suhkrutoodetest ning olla tervislikul taimetoidu dieedil.  Vastasel juhul saab paastuja juba esimesel päeval tugeva mürgituse ja peavalu osaliseks, mis võib muuta paastumise väga ebameeldivaks ja hirmutavaks protseduuriks.

Paastu ajal tuleb iga päev juua piisavalt vedelikku

Vajalik päevane vedelikukogus peaks olema 30-40ml 1kg kehakaalu kohta, ehk olenevalt inimesest umbes 2-3 l.

Veepaastul olles võib kehva enesetunde korral lisada kolme liitri vee kohta  1 sl mett ja sidrunimahla.

Puljongi paastul sobivad kaaliumirikkad puljongid. Kaaliumirikkad puljongid kujutavad endast tugevaid aluselisi vedelikke, mida kasutatakse nälgimisel puhastusprogrammi algul ilmneva vere atsidoosi (suurenenud happesuse) ning ka teiste kehakudede atsidoosi vastu võitlemiseks. Kaaliumirikkad puljongid on rikkad mitmesuguste toitainete poolest. Puljong tuleks kindlasti värsketest aedviljadest ise kokku keeta. Sobivad värsked kartulid, mis ei ole seisnud ületalve, kiulised oad, seller , porgand, suvikõrvits. Kapsaga tuleks samuti ettevaatlik olema kuna võib liigselt gaase tekitada. Keeda aedviljad vees pehmeks, ära lisa soola, ega muid tugevaid maitseaineid ja kasuta ainult vedelikku. Selline köögiviljapuljong hoiab ära nälgimisel tekkida võiva ülihappesuse.

Mahlapaastul on hea kasutada värskelt valmistatud lehtköögiviljadele ja peedi mahla. Mahlu võib teha ka puuviljadest aga neid ei tohiks köögiviljadega miksida, väljaarvatud roheliste lehtedega. Suurepärasteks mahladeks oleks ka värske kase- või vahtra mahl. Päevas juuakse ca 500 ml mahla. Sõltuvalt mahlast ulatub päevane kaloraaź 200 – 500 kcal-ni. Mahlade üheks tähtsamaks aspektiks on nendest organismile saadav ensüümide kogus. Taimse päritoluga toiteensüümid on vajalikud kõikidel tervenemis – ja rahabilitatsioonietappidel. Värsketest tooretest köögiviljadest mahlad kindlustavad kogu organismi rakud ja koed vajalike ainete ja toiteensüümidega sellisel kujul, nagu need on kõige kergemini seeditavad ja omastatavad.

Taimetee toetab vajadusel paastusolijat. Sobivad näiteks punane ristikhein, apteegitilli, aniisi, melissi, kummeli, kibuvitsa – ingveri või paakspuukoore ( lahtistava toimega) teed, kuhu võib madala suhkrutaseme korral lisada ka väike lusikatäis mett. Teega ei tasuks  üle pingutada, sest see võib organismi liigselt kuivatada. Piisab paarist kolmest tassist päevas.

Paastumise kõrvalnähud

Kõige rohkem kardetakse toidust hoidumise puhul just tühja kõhu tunnet. Veepaastu pidades kaob näljatunne tavaliselt pärast kolmandat päeva, siis lülitub organism välimiselt toidult üle sisemisele toidule ja organism alustab mürk – ja jääkainete kehast väljutamist. Nälgimise algstaadiumis võib kogeda vere atsidoosi (happe ja leelise tasakaal veres on häirunud), suhkrutaseme vähenemist, depressiooni, kurnatust või energia vähenemist. Mida enam on kehasse mürkaineid kuhjunud, seda halvem on üleminekuajal enesetunne. Seepärast ei soovitata ilma arsti järelvalveta üle 2-3 päeva paastuda. Nälgida tuleks ettevaatlikult, lühikese aja jooksul, et mitte tekitada toitumishäireid, tervete kudede kaotamist või elutähtsate organite rikkumist.

Kuigi kaalulangus on inimeste jaoks tihti positiivne nähtus, siis ei maksa ka karta liigset kaalukaotust, kuna kaal langeb intensiivsemalt ainult esimestel päevadel, hiljem kaalulangus aeglustub ning pikemal paastul olles võib isegi püsima jääda. Ohtlik on kaalukaotus üle 25 protsendi inimese kehakaalust.

 Tavalisemad kõrvalnähud:

  • Uimasus ja peapööritus
  • Südamekloppimine
  • Külma ja kuumahood
  • Peavalu
  • Unetus
  • Väsimus
  • Nõrkus
  • Iiveldus
  • Halb maitse suus
  • Suurenenud higieritus
  • Kuiv nahk
  • Kõhukinnisus
    Oluline
44699050

Nälgimise ajal on soovitatav piisavalt puhata, piisavalt liikuda, hästi sobivad joogaharjutused ja kõndimine, kuivharjamine, vannid, saun ja hingamisharjutused värskes õhus.

Väga oluline on rõhku pöörata ka oma suhtumisele. Positiivne suhtumine on paastumist tugevalt toetav, seevastu negatiivne suhtumine pärsib puhastumist ja mürgitab maksa samuti nagu ebasobiv toitki.

Paastumiseks on vajalik oma igapäevast tempot maha võtta. Kindlasti ei tasuks paastuda rasket vaimset ja füüsilist pingutust nõudvate perioodide ajal. Parim on paastumist läbi viia kuskil vaikses maakohas, kus sa saad olla segamatult omaette ja hingata puhast õhku. Kel aga seda võimalust pole, siis on mõtekas alustada paastumist vabadel päevadel ja hoiduda seltskondlikest üritustest.

Nälgimine on väga personaalne tegevus ja seda ei tasuks tervele ilmale kuulutada, sest paljud inimesed ei mõistaks seda ja hakkasid su moraali alla kiskuma. Samas jälle on oma pereliikmetega tore koos paastuda, kuna siis ollakse üksteisele hoopis toeks.

Taastumine ehk paastust välja tulek

Tähtis osa paastukuurist on taastumine. Taastumisperiood peab kestma samakaua päevi kui palju päevi paastuti. Toidu kogused peaksid olema esialgu väikesed vastavalt inimese kehakaalule 200-300 g ühel toidukorral aga süüa võib tihti-5 korda päevas. Sellel perioodil on parim taimne, ilma soola, suhkru ja teiste tugevate maitseaineteta valmistatud naturaalne, värskelt valmistatud toit- lahjad aedvilja supid, salatid ja puuviljad. Kunagi ei tohi paastu lõpetada loomse toiduga nagu liha, juust, munad, kala. Ka seemned ja pähklid ei sobi taastumisperioodil, kuna on liiga valgu ja õli rikkad ning rasked seedida.

Tuleb ka jälgida, et soolestik hakkaks läbi käima esimese kolme päeva jooksul. Tuleks süüa piisavalt aedvilju ja puuvilju, vajadusel saab abi probiootikumidest või raviteedest. Aitab nabaümbruse masseerimine päripäeva.

Pärast paastu reageerib organism toitudele eriti tundlikult. Ebasobiva toidu nagu friikartulite, saiade ja lihaprae söömine võib tekitada suuri vaevusi- kõhu lahtisust või kinnisust, kõhukrampe või peavalu ning võib halvimal juhul lõppeda koguni operatsiooniga, rääkimata sellest, et see nullib kogu paastul oldud aja.

Õnneks aga ongi peale paastu isu väiksem ja isutab rohkem tervislikuma toidu järgi, paremini hakkavad meeldima  puu- ja aedviljad ning salatid kuna keha on puhastunud ning oskab endale sobivamat väärtuslikumat toitu küsida. Keha aistingud muutuvad teravamaks, nägemine selgemaks, meel teravamaks ja paraneb energia juurdevool.

Olenevalt paastukuuri pikkusest võib puhastamise mõju kesta organismis kuni  kuus kuud, peale seda hakkavad mürgid jälle kuhjuma. Paastu mõju kestab kauem kui ka pärast paastukuuri tervislike eluviisidega jätkata- liikuda piisavalt ja toituda tervislikult.

 Mõned vanainimeste käest kogutud ütlused paastust

Paast oll iks jah. Paast oll seitse nädalat jah. Kel midagi oll, too oll, et liha ei süvvä, piima ei süvvä, säänne paast oll meil.(Audjassaare, N, 88 a)

Suur Reede oli üldse niimoodu, et pidi söömata olema. Ei, ei leiba ka mitte, ainult vett võisid juua. Paastu ajal liha, mune ja piimatoite ei söödud. Ja kirikus käidi paastu ajal nagu rohkem. (N, 74 a).

Kombe, kombe, aga tuu paastmine, meil ollõ, kui ma koto elleh sääl, siis sääl vanaimä-vanaisä, oi sääl oll paastust peeti kinni, sääl es anta latsile kah, es anta. Kõik oll paastu süük.” (Usinitsa, N, 69 a).

Pered paastusid erinevalt, vanemad inimesed ikka tõsisemalt. (Toomasmäe).

Kasutatud kirjandus

  • Paul Bragg “ Nälgimise ime”
  • Natalia Trofimova” Paastuga terveks”
  • http://www.loodus.net
  • http://lusikatalu.pri.ee/paastumine/
  • www.tervisekool.ee/tervisekool/failid/File/…/paastumine.pdf‎
  • http://www.toompeakogudus.ee/files/uploads/Kasulikku%20lugemist/2011/Paastuminemeditsiinilisejapraktilisepoolepealtvaadatuna.pdf
  • http://kjk.eki.ee/pdf/AKalkun.pdf

Ära ütle, et sul pole enam midagi süüa

Kui inimesed kuulevad, et oled loobunud lihast, kalast, munadest,  piimatoodetest,  valgest jahust ja  valgest suhkrust,  siis näed tihti üsna hämmeldunud või koguni kaastundlikke pilke .

” Aga mida sa siis sööd?”: küsitakse tihti. Või et: “Mis elu see siis on kui midagi süüa ei saa.”

Arvatakse, et näridki siis vaid porgandit ja krõbistad heina. 🙂 Tegelikult toituvad  niinimetatud kõigesööjad aga ise väga tihti hoopis äärmiselt piiratult, kasutades toiduks päevast- päeva, aastast- aastasse ühtesid ja samu toiduaineid ega oldagi avatud midagi uut proovima. Pole siis ime, et aina rohkem levivad toiduainete talumatused ja muud terviseprobleemid. Seetõttu ollaksegi shokis kui tuleb teinekord tervise nimel loobuda mõnest tervist kahjustavast toiduainest.  Ei olda teadlikud toiduainete ülimalt laiast sortimendist, kus leidub igale maitse- eelistusele vastavalt toite igaks hooajaks.

Üksluine toitumine võib rääkida nii mõndagi ka sinu elu kohta- kui avatud sa oled uusi asju proovima  ka oma elus. Kui palju oled nõus lahti laskma vanadest, sind mitte edasiviivatest asjadest või olukordadest. Kui tihti oled leidnud sina end olukorrast kuskil rikkalikult kaetud buffeelauas ning valinud omale sealt vaid kahte -kolme toitu, neid samu mida sa iga issanda päev sööd kodus juba nagunii? Ja siis veel imestad, et elu on nii üksluine ja igav. 🙂

Arvatakse, et maailmas kasvab kokku 75- 80 tuhat söögiks kõlblikku taimeliiki. Inimesed tarvitavad neist toiduks vaid umbes 7000 liiki. Jah, miks peaks ennast piirama ja nii paljudest toitudest ja uutest naudingutest ning elamustest ilma jätma ? Miks peaks end elust ilma jätma?

Olles ise  ka enamuse oma elust olnud “kõigesööja” , tean täpselt, et varem ma sõingi põhiliselt liha, kala, mune, piima, nisujahu, valget suhkrut ja nendest tehtud toite. Kuid nendest toitudest loobudes või neid oluliselt vähendades, hakkas mu ees lahti rulluma hoopis rikkalikum toidumaailm, mis parandas muu hulgas ka minu tervist, andis energiat ja pakub siiani fantastilist maitseelamust ja vaheldusrikkust. Ja mitte ainult toitumises, vaid kogu elus tervikuna.

Seetõttu ütlengi:  “Ole avatum ja ära ütle, et sul pole enam midagi süüa, sest kogu maailm on igal sammul paksult toitu täis. Paljud toidud on veel täiesti tasuta pealekauba.  Me elame külluses, mitte puuduses. ”

Siin on vaid mõned näited levinumatest söögiks kõlblikest taimedest. Suur osa neist kasvab edukalt ka meie kliimas. Milliseid taimi sina oled proovinud?

Juur- ja aedviljad

  • artishokk
  • spargel
  • baklazaan
  • punapeet
  • brokoli
  • lillkapsas
  • pastinaak
  • juurseller
  • seller
  • fenkol
  • kartul
  • naeris/kaalikas
  • redis
  • maguskartul ehk bataat
  • spargel
  • kõrvits
  • porgand
  • kabatshokk
  • nuikapsas
  • rooskapsas
  • hiinakapsas
  • tomat
  • kurk
  • suvikõrvits ehk kabatshokk
  • porru

Teraviljad    

  • tatar/toortatar
  • amarant
  • hirss
  • kinoa
  • rukis
  • mais
  • kaer
  • kamut
  • speltanisu
  • bulgur
  • teff
  • oder
  • riis ( basmati, jasmiini, must, punane, pruun , metsik jne. )

Kaunviljad

  • oad, (mustad, punased, valged, põld -ja mungoad)
  • herned (kiker-, ja rohelised herned)
  • läätsed (punased, mustad, pruunid)
  • sojaoad
  • türgioad

Marjad

Marjad on nagu meie kliima ” puuviljad”

  • jõhvikas
  • tikker
  • maasikas
  • mustikas
  • sinikas
  • põldmari
  • murakas
  • vaarikas
  • astelpaju
  • mustsõstar
  • punasõstar
  • pihlakas
  • toomemari
  • aroonia
  • ebaküdoonia
  • kadakamari
  • goji mari
  • inka mari

Puuviljad

  • aprikoos
  • õun
  • ploom
  • banaan
  • dattel
  • pirn
  • nektariin
  • virsik
  • mandariin
  • apelsiin
  • sidrun
  • greip
  • kiivi
  • granaatõun
  • ananass
  • mango
  • viinamari
  • kirss
  • kaktusvili
  • melon
  • arbuus
  • avokaado
  • cherimoya
  • füüsal
  • hurmaa
  • pomelo
  • passioon
  • tähtvili
  • viigimari
  • papaya
  • avokaado

Lehtköögiviljad 

  • peedipealsed
  • sigur,
  • lehtkapsas,
  • jääsalat
  • lehtsalat
  • sinepilehed
  • petersell
  • spinat
  • hapuoblikas
  • vesikress
  • rukola
  • kress
  • lambalääts
  • kale

Vürtsid, ürdid – ja maitsetaimed

  • basiilik
  • loorber
  • kardemon
  • kaneel
  • koriander
  • köömen
  • till
  • murulauk
  • porrulauk
  • apteegitill
  • ingver
  • majoraan
  • piparmünt
  • oregano
  • rosmariin
  • safran
  • kurkum
  • tsiilipipar
  • mustpipar
  • nelk
  • sinep
  • muskaatpähkel
  • põld lambalääts

Pähklid

images-6
  • mandel
  • brasiilia
  • sarapuu
  • pekaan
  • kookos
  • kreeka pähkel
  • nakarpähkel
  • pistaatsia
  • kastanid

Seemned

seeds
  • Seesami seemned
  • päevalille seemned
  • linaseemned
  • kõrvitsa seemned
  • seedermänniseemned
  • chia seemned
  • kanepiseemned
  • aprikoosi seemned

Vetikad 

images-3
  • nori
  • wakame
  • dulse
  • kombu
  • agar
  • arame
  • kelp
  • merepalm
  • klorella
  • spirulina

Seened

Juba ainuüksi Eestis kasvab üle 300 söödava seeneliigi.

images-1
  • kukeseened
  • pilvikud
  • riisikad
  • sirmikud
  • puravikud
  • shampinjonid
  • shiitake seened
  • austerservik
  • kännumampel
  • kitsemampel

Umbrohud

On palju vitamiini – ja mineraalide rikkamad kui nende” kultuursed õed- vennad. ”

Unknown-1
  • hanemalts ( paremal pildil)
  • võilillelehed
  • nõges
  • naat
  • karulauk
  • vesihein
  • kortsleht
  • jänesekapsas
  • noored paiselehed
  • põldohaka noored võrsed
  • raudrohi
  • nurmenukulehed

Puulehed ja puumahlad

images-5
  • Kase ja vahtramahl-
  • noored vahtralehed
  • pihlakalehed
  • kaselehed
  • pärnalehed
  • vaarikalehed
  • kuuse -ja kadaka okkad

Õied

Reeglina on kõikide juurviljade ja maitsetaimede õied söödavad aga ka ilulilled. Hoiduge kindlasti mürkide peal kasvatatud lilledest.

images-4
  • suvikõrvitsa õied
  • murulaugu õied
  • kannike
  • roos
  • saialill
  • võilill
  • lavendel
  • pellargoon
  • mungalill
  • ristikheina õis
  • nurmenukk
  • kobarhüatsint
  • margareetaõied
  • kreegi, kirsi -ja õunapuu õied

Head isu!

Tõelised toidunaudingud ja maitseelamused on alles ees!

Me elame külluses, mitte puuduses! 🙂