Home » Spirituaalsus (page 5)

Spirituaalsus

Hirm

Hirm ei kuulu just nende tunnete hulka mida me tunda tahame. Ometi me kardame, muretseme ja tunneme hirmu ühe ainsama päeva jooksul palju kordi. Kardame, et jääme tööle hiljaks, muretseme kas jõuame enda püstitatud ülesanded päeva jooksul ära täita ja tunneme hirmu uudistes kuuldud sõdade pärast. Kuigi hirm on meie kõigi igapäevane kaaslane, teame me temast ometi nii vähe. Hirmu peetakse nõrkuseks. Ikka öeldakse, et hirmu ei tohi tunda ja hirmust peab üle saama. Nii me siis õpimegi oma hirmu peitma, varjama, alla suruma, ignoreerima või siis sellele vastu seisma.

Hirm iseenesest ei ole negatiivne või halb. Kõik tunded on vajalikud ja neutraalsed, pole head või halba, kõik on võrdväärne. Eluterve hirmu eesmärk on tegelikult meid kaitsta nii füüsilise kui psühholoogilise ohu eest. Kui me ei tunneks üldse hirmu, siis me ei saaks ekisteerida. Me hüppaksime rõõmsalt auto alla või vigastaksime end mingit muud moodi. Hirm hoiatab meid, nagu paneks keegi käe meile õlale ja ütleks : “Stop, ära mine edasi” . Hirm on ka meie liikuma panev jõud. Hirm võib panna meid näiteks  kiiremini jooksma või kõrgemale hüppama.  Me vajame hirmusid, et elus püsida. Meie kehad on tohutult intelligentsed. Hirm on meile aegade algusest sisse ehitatud. Kõik meie keha funktsioonid ja instinktid on väga vajalikud, andes endast kõik, et meid elus hoida.

Hirm võib olla meie parim sõber aga ka meie halvim vaenlane. Hirm on nagu tuli, kui oskame seda kasutada, siis on ta meile kasulik, kui me seda aga kasutada ei oska, siis võime kõik enda ümber maha põletada. 

Kuna hirm on meil üks suurimaid liikumapanevaid jõudusid, siis just hirmuga manipuleeritakse meid kõige rohkem. Kogu meie elu ja ühiskond on rajatud hirmule, enamasti küll libahirmule. Kui me ei õpi, saame halbu hindeid, kui me ei tee tööd, siis ei saa me raha, kui meil ei ole raha, siis meil pole süüa ja kui meil pole süüa siis sureme nälga. Me kardame, et kui me ei vaktsineeri, ei söö liha või ei võta ravimeid, siis me jääme haigeks või sureme. Meil on hirm surma ja haiguste ees, hirm eluga hakkama saamise ees, hirm mis teised meist arvavad. Meil on hirm olla teistsugune ja teha midagi teisiti kui teised- kanda teistsugust riietust, soengut või süüa teistmoodi. Me kardame halvakspanu, meil on hirm et meid ei võeta omaks, ei armastata, hirm, et meid hüljatakse või naeruvääristatakse. Hirm tuleviku ja muutuste ees. Hirm suhtlemise, esinemise, läheduse ja üksiolemise ees. Me kardame alati midagi või kedagi. Me kardame teistsugust, neid kes pole meie sarnased. Me kardame midagi teha või tegemata jätta. Me muretseme, et meil pole piisavalt raha, asju, sõpru, head välimust, kogemusi, tarkust, vaimsust. Me kardame, et kui meil pole kõiki neid asju või omadusi, siis me oleme nõmedad, rumalad ja väärtusetud.

Ja me ei pruugi isegi aru saada, et hirmud juhivad meie elu igal sammul. Me võime olla  pealaest jalatallani hirmude küüsis ja me isegi ei märka ega teadvusta seda endile. Me toidame oma hirme võistlemise, hindamise, idealiseerimise, perfektsionismi, teistega võrdlemise ja erinevate sõltuvustega- uudised, toit, seks, alkohol. Algul on muretsemine, hirm ja kartus, seejärel juba stress ja depressioon ning lõpuks ärevushäired ja paanikahood. See kõik aga lõhub tugevalt meie elukvaliteeti, pannes meid tundma ennast lootusetuna nagu lind puuris.

Kuna meil on palju erinevaid hirme, siis meie ülesandeks on selgeks teha milline hirm meid teenib või millist hirmu teenime meie. Me tuleks osata oma hirme õigesti tõlgendada ning tegutseda vastavalt vajadusele. Me tuleks õppida eristama milline hirm on instinktiivne, milline hirm on sõnum meie hingelt, universumilt, milline hirm on tühipaljas emotsioon peas, milline hirm pärineb minevikust ja milline hirm on lihtsalt massipsühhoos. Milline hirm pärineb meie endi seest ja milline hirm on sinna teiste poolt meisse süstitud. Milline hirm ei lase meil oma elu elada ja milline hirm aitab meil teha paremaid valikuid.

Mida oma hirmudega siis peale hakata

Võib juhtuda, et kui me oma hirme ignoreerime, siis leiame end olukorrast, kus me olla ei taha ja kahetseme, et oma hirmu häält kuulda ei võtnud. Kui me väldime olukordi, mis meid hirmutavad, siis muutuvad need olukorrad veelgi hirmsamaks. Kui me surume oma hirmu alla, siis see kasvab järjest tugevamaks, kuni lõpuks lihtsalt plahvatab meist välja vihkamise või süüdistamisena. Hirm on nagu kasvaja, mida rohkem me tema vastu võitleme, seda jõulisemalt ta tagasi tuleb. Kui oled oma hirmud enda eest ära peitnud, siis jälgi oma keha keelt, keha ei valeta kunagi. Hirmunud inimene ei suuda lõdvestuda, ta ei suuda olla niisama ilma midagi tegemata, Ta ei suuda olla üksi iseendaga. Ta kardab, kui tema tõekspidamisi õõnestatakse, seetõttu on ta alati vaidlemishimuline.

Teadvusta. Esimene samm ongi oma hirmude teadvustamine. Pane tähele millised hirmud sul on. Mida sa kardad ja mille pärast sa muretsed.

Aksepteeri. Jah, mis iganes hirmud sul on, lihtsalt aksepteeri neid. Hirmud on täiesti normaalsed tunded, lihtsalt võta need omaks, ära salga ega pelga neid, need on sinu omad.

Kuula. Hirm ei jäta sind enne rahule kui sa kuulad mis tal sulle öelda on. Kui sa tõesti kuulad oma hirme,  siis saad ka teada, kas nad on põhjustatud ebameeldivatest mälestustest minevikust, sinu või teiste inimeste mõtetest,  või on see hoopis sinu enda sisemine hääl-intuitsioon, kes proovib sind lihtsalt juhatada õigele teele.

Mõtle. Asi ei olegi selles, mis sinu elus toimub, vaid see, kuidas sa sellesse suhtud. Tihti me me mõtleme mõtteid, mida me oma ellu luua ei taha, need mõtted tekitavadki hirmu. Kui valid meeldivamad mõtted, siis hirm väheneb või kaob. Kuigi vahest aitab ka just see kui sa mõtled läbi kõige hullema tsenaariumi, mis saab juhtuda. Ja tavaliselt toob see rahu, sest enamasti pole isegi see kõige hullem asi üldse hirmus, kuna see polegi maailmalõpp ja igast olukorrast on alati mingi väljapääs.

Räägi. Räägi oma hirmudest teistele. Hirmule meeldib istuda pimedas varjus, nii tunneb ta end kõige kindlamana. Kui hirm tuua kõigile nähtavaks, siis ta hakkab lahjenema või kaob sootuks.

Hinga. Alati kui tunned hirmu või ärevust, siis keskendu hingamisele. Eriti soodsalt mõjub kõhu kaudu hingamine, mis on väga rahustava toimega, rinnakuga hingamine muudab meid ärevaks.

Liigu värske õhus. Looduses liikumine alandab stressi ja ärevust, mõjub positiivselt närvisüsteemile ja tõstab tuju.

Mediteeri. Meditatsioon aitab sul mõtteid vaigistada, enda sisse vaadata ja mõista kus kohast su hirmud pärit on.

Toitu tervislikult. Paljudel juhtudel kasutatakse toitu, eriti rämpstoitu, alkoholi või uimasteid oma tunnete tuimestamiseks. Jälgi mida sööd ja mida sa üritad sellega peita. Tervislikult toitudes on oma emotsioone ja tundeid raskem varjata.

Tunne elust rõõmu. Hirm ei taha elust rõõmu tunda, hirm surub sind ligi maad. Naudi elu ja tunne rõõmu igast hetkest.

Tegele meeldivate tegevustega. Tegele tegevustega kus pole võistlemist või hindamist ning mis ei tekita liigseid pingeid ja ärevust,  näiteks jalutamine, kudumine, joonistamine, tantsimine,  jooksmine, jalgrattasõit, jooga jms.

Usada elu. Soov kontrollida kõike tekitab tahes tahtmata pinget, ärevust ja hirmu. Lepi sellega, et sa lihtsalt ei saa kõike kontrollida ja elus juhtuvad just täpselt need asjad, mis peavad juhtuma.

Ole tänulik. Soovides kogu aeg seda mida sul veel ei ole on väga stressi tekitav, hirmul on alati kõike vähe. Ole tänulik selle eest mis sul juba on, seda ei ole vähe, kõike on piisavalt.

Armasta. Armastus on hirmu vastand. Elu edasiviivaks jõuks võiks olla  armastus, mitte hirm.  Mida rohkem sa armastad iseennast oma elu ja teisi, seda vähem hirmud sinu elu üle võimust võtavad.

Naine kui tervendaja

Teiste eest hoolitsemine, haigete põetamine ja tervendamine on naiseks olemise loomulik osa. Naistes pesitseb naturaalne naiselik jõud, kosmilise ema tervendav energia. Naised on alati olnud tervendajad, nad on alati mõistnud maa, taimede, loitsude  ja energia tervendavat toimet, naistel  on alati olnud ligipääs tervendavale jõule. Kogu eksistentsi on nad õppinud üksteiselt, jaganud oma teadmisi ja kogemusi naabrilt naabrile ja emalt tütrele.

Naisi on kutsutud shamaanideks, müstilisteks ravitsejateks aga ka nõidadeks, mistõttu ajaloo ühes suurimas tragöödias 14-17 sajandini põletati keskeuroopas tuleriidal sadu tuhandeid naisi nende ravitseja võimete tõttu, sealhulgas ka ämmaemandaid ja ravimtaimekasvatajaid.  See õõvastav sündmus on jätnud tohutu jälje kogu inimkonnale ja loomulikult naistele endile, kes on kaotanud lisaks kontaktile tervendajaga iseendis ka kontakti oma naiselikkusega. Naiseliku energia mahasurumine ja salgamine on saanud loomuomaseks enamikele naistest, rääkimata meestest.

Õnneks on täna naiselikkus ja naisenergia tõus hoo sisse saanud kogu maailmas. Oleme taasavastamas kõike seda, mis puudutab naiselikkust ja naisenergiat- intuitsiooni, empaatiat, kaastunnet, koostöövalmidust, lahkust, hoolt, andestamist, harmooniat ja tervendamist. Naised on taas hakanud koos käima ja osalema võimsates naisteringides, kus kollektiivne grupienergia aitab eriti tugevalt toetada ja tervendada nii üksteist kui kõiki meid ümbritsevat.

Et olla tervendaja, ei pea olema tingimata naine. Nais- ja mees energia on olemas nii meestes kui naistes. Kuigi naistele on loomuomasem naisenergia ja meestele on loomuomasem meesenergia. Tunnustades endas oma naiselikku enrgiat, saame paremini kontakti ka oma tervendamisvõimetega. Et aga üldse kedagi tervendada, peab oskama tervendada kõigepealt iseennast. See tähendab aksepteerida ja armastada iseenast sellisena nagu sa oled ja vabastada vanad kasutud mõttemustrid ja energiablokeeringud enda sees. See tähendab võimet osata suhelda oma füüsilise kehaga ning armastaval kombel tõsta selle energia taset ning ühendada see algallikaga, et saavutada sisemine tasakaal ja harmoonia.

Naised, kes on ühenduses oma naisenergiaga teavad,  et kõik on omavahel ühendatud ja mõjutatavad vastastikku teineteist. Naine kui ravitseja teab, milline maagiline ravivõime on üksteisega  rääkimisel, teineteise toetamisel, puudutusel, kallistusel, naeratusel, huumoril, pisaratel, loitsul, meditatsioonil, vaikusel, häälel, laulul, tantsul, muusikal, unel, lõdvestusel, loodusel, loomadel, taimedel, toidul, tulel, maal, tuulel, veel, vihmal, kuul, päikesel, universumil, energial, vibratsioonil, valgusel, kaastundel, empaatial, lahkusel, headusel, hoolitsusel, andestamisel, unistustel, uskumisel, palvel, lähedusel, ilul  ja armastusel.

Vaimne õpetaja-Guru

Viimaste aastate jooksul on vaimseid õpetusi ja vaimsusega tegelevaid inimesi iga päevaga massiliselt juurde tekkinud. Järjest enam  tuleb juurde uusi õpetajaid ja vaimseid Gurusid ehk valgustunud inimesi, kes toovad valguse pimedusse ja vahendavad kõrgematel sageduste infot tavainimesele arusaadavasse keelde. Kuna vaimsus on nii moodi läinud siis täna võib kindlasti kohata ka palju äri- ja meelelahutus Gurusid. Inimesed tahavad aga leida seda Õiget Guru, Õiget õpetajat,  Arvatakse, et just selle Õige Guru käe all saame me targaks ja vaimseks. Me arvame, et kui keegi on tark ja vaimne, siis valgustume me pelgalt tema läheduses viibides. Ja me oleme valmis sõitma kasvõi teise  maailma otsa ja tasuma selle eest hingehinda, kuna ainult see Õige Guru suudab meid suunata ja aidata.

Kalade ajastule oli iseloomulik, et vaimsust sai õppida ainult spetsiaalsetes ning kaugetes kohtades, näiteks Tiibetis, kuskil sügaval tšunglis või keset mahajäetud kõrbe. Infot hoiti äärmiselt salajas. Need kohad olid ligipääsetavad vaid vähestele, kes olid kvalifitseeritud või välja valitud. Ja neid vaimseid õpetajaid nimetati Gurudeks. Ainult nemad teadsid inimpotensiaali kohta tõde ja ainult nemad said teisi väljavalituid õpetada.

Täna, Veevalaja ajastul on aga info kõigile ühtviisi kättesaadav. Me ei vaja rohkem infot, vaid oskust ära tunda see, mis meid aitab. Eks tõesti on inspireeriv, ülendav ja võimas kohtuda mõne vana ja valgustunud hingega aga see ei tähenda, et ta sinu eest midagi ära teeks. Guru või vaimne õpetaja saab sulle anda ainult informatsiooni, teadmisi, praktikaid ja tehnikad aga ta ei saa sulle anda tarkust ja vaimsust. Tarkuse ja vaimsuse omandamine sõltub täielikult sinu enda soovist, disipliinist, praktikatest ja kogemusest. Selles suhtes on õpetajal ja õpilasel mõlemal oma roll. Õpetaja osa on anda teadmisi ja inspiratsiooni ja õpilase osa on õppida, praktiseerida ja kogeda.

Praegu, Veevalaja ajastul, on valgustumise kogemine  kättesaadav kõigile, sõltumata nahavärvist, soost, vanusest või asukohast. Ka tavaühiskonnas elades on inimene võimeline kogema kõrgemaid tedvuse seisundeid. Tegelikult on erakuna koopas mediteerida ja valgustuda palju lihtsam. Katsu sa sama tulemuseni jõuda kodu, töö ja pere kõrvalt. Ja teisest küljest ongi just igapäeva elu väljakutsed tegelikult üks suur vaimene praktika, milleni kuskil mägedes Guru juures, oleks palju raskem jõuda. On isegi üks naljalugu selle kohta:

Kamp ülivaimseid inimesi otsustas minna mägedesse elama, et täielikus rahus ja harmoonias päevade viisi mediteerida. Sinna valiti vaid vaimsematest vaimsemad. Ühel päeval võeti nende ashramisse uus ja eriti vaimne  vennike. Sellest päevast peale hakkasid aga juhtuma ebameeldivad intsidendid. Inimeste asjad hakkasid kaduma maagilisel kombel. Avastati, et uus liige tegeleb väikestviisi vargusega. Kogu paradiisi rahva elu oli häiritud, kõik olid endast väljas ja paluti sellel kes tüübi sisse sokutas, ta jalamaid välja visata. Vastuseks kuulsid nad aga seda: ” Mina maksin talle, et ta siia tuleks, kuna tahtsin teile näidata, et pole mingit probleemi olla vaimne inimene kui sa elad paradiisis, nii kui oleme tavaelus tagasi, kaotame oma vaimsuse sekundiga. “

Veevalaja ajastul ei ole Gurud ainult vähesed, üksikud väljavalitud, hiilgavad õpetajad. Guru võib olla kes iganes- liivatera rannas või mõni iidne energiasammas. Kõige suuremad Gurud on tavaliselt meie enda peres- meie vanemad, õed, vennad ja lapsed. Gurud võivad olla täiesti “tühised” inimesed, kellega me kohtume- olgu see siis teenindaja letis või naabrinaine kõrvalukselt. Isegi äri ja liba Gurud võivad olla meie õpetajad ja me peaksime neile tänulikud olema võimaluse eest õppida tundma oma sisehäält, kuna meie ülesanne on teha vahet ehedusel ja näitemängul.

Ei ole mõtet võrrelda ja pingeritta seada erinevaid õpetusi või õpetajaid. Õpetajat ei saa mõõta selle järgi kes on parem või kui kõrgelt ta arenenud on. Me ei tea kunagi erinevate õpetajate alguspunkti. Ainult ego soovib teisi hinnata ja erinevatesse kriteeriumitesse lahterdada. Sellise suhtumisega me ei ole enam avatud ja võtame endalt ära võimaluse areneda ja õppida. Me ei tea iial, mis või kes võib meile tõelise õppetunni anda ja meie silmad avada.

Mul on lugu ühest joogaõpetajast, kelle käe all mul on õnnestunud õppida. Kui ma teda esmakordselt nägin, siis olin tema vastu üsna negatiivselt meelestatud, kuna ta ei andnud minu arvates üldse õpetaja mõõtu välja. Minu suhtumine aga muutus, kui ta rääkis meile oma loo. Oma õpingute alguses oli ta äärmiselt pühendunud õpilane. Ta tegi alati rohkem kui talt paluti. Kui oli vaja teha 100 jalatõstet, siis tema tegi näiteks 200 jalatõstet. Ta sai hiilgavaks ja tublimast tublimaks joogaõpetajaks, keda kõik imetlesid ja suud ammuli kuulasid. Alles aastate pärast sai ta aru, et eeskujulik oli ta ainult väliselt, kuid sisemiselt olid tal paljud protsessid veel pooleli. Jõudes sellisele äratundmisele võttis ta oma hiilgava vaimse maski eest ja oli see, kes ta sisemiselt oli, et pöörata edaspidi rohkem tähelepanu oma sisemisele arengule. Alles siis sain aru, milline areng oli toimunud selles inimeses ja kuidas ta valgustas läbi selle ka teisi. 

Guru ülesanne ei pea olema luua endale järgijaid ja jüngreid. Mulle endale väga meeldib kuidas kundalini joogas öeldakse: Õpetaja ei loo õpilasi, vaid õpetajaid. Iga õpetaja ülesanne on inspireerida oma õpilasi niikaua, kuni nad saavad temast endast kümme korda võimsamaks.

Kõige olulisem ongi mõista seda, et me ei pea olema pidevalt kellegi suure ja võimsa Guru ” keti otsas”. Me ei pea kellegi õpetusest ja vaimsusest sõltuma. Keskenduda tuleb vaid iseendale. Loeb mitte see milline on su õpetaja, vaid see kui aus ja teadlik oled sa iseenda suhtes. Praegusel uuel ajastul, oleme muutnud avatumaks ja tundlikumaks. Kui oleme endaga hea kontakti saavutanud ja oskame end kõrgemate vibratsioonidega  ja ühisteadvusega ühendada, saame me olla ka iseenda õpetajad. Me kõik oleme juba nagunii õpilased ja õpetajad ühes isikus.

Me kõik oleme vaimsed olendid, kes on tulnud siia maailma õppima inimeseks olemist. Ja mitte keegi ei saa seda meie eest ära õppida, peale meie endi. Kindlasti on suureks abiks kui meil on teenäitajaid, kes valgustavad meie teed, on nad siis rohkem või vähem valgustunud, kuid ainus viis kasvamiseks on vaid läbi isikliku kogemuse.