Home » Maalased » Maandamine (page 2)

Maandamine

Paljajalu käimine on kasulik

Paljajalu käimine on kõige loomulikum asi maapeal. Kes meist ei mäletaks lapsepõlves paljajalu murul ja rannas lippamist, kuid kui paljud aga teevad seda nüüd?

Kuigi arvatakse, et jalanõud kaitsevad meie jalgu, võivad need ka palju kahju teha. Siin ei ole juttu vaid kõrgete kontsadega kingadest, vaid jalanõudest üldse. Ka pealtnäha väga mugavad ja pehmed jalanõud võivad meie jalgu ja kehaehitust rikkuda, põhjustades põlve, selja- ja kaelavalusid ning häirides vereringet.

Siin pildil on joonisel B inimese loomulik jalg, ilma jalanõudest rikkumata. Joonisel A on aga jala kuju juba deformeerunud ebaloomulikku olekusse.

Miks see paljajalu kõndimine siis nii oluline on?

Parem tasakaal

Tundes maad oma jalge all äratame üles oma tasakaalu süsteemi ajus, stimuleerides uusi närvi ühendusi. Paljajalu käijatel on parem tasakaalu tunnetus, paindlikkus ja parem keha- aju kontakt. Eriti vajalik on see vanemate inimeste puhul kuna nende seas võib tasakaalu häire saada kergesti saatuslikuks, mis kukkumise puhul võib lõppeda puusaluu murruga.

Tugevamad jalad, tugevam keha

Paljajalu käimine annab kõikidele jala musklitele tegevust ja sellega seoses ka tugevust, mõjub hästi liigestele. Keha töötab kasuta seda või kaota see põhimõttel. Tööle hakkavad ka jalanõude kandmisega uinuma jäänud musklid.

Stimuleerib vereringet

Paljajalu käimine paneb vere paremini voolama. See tähendab soojemaid jalgu, vähem valusid ja veeniprobleeme.

Parem rüht

Jalanõud, mitte ainult kõrge kontsaga kingad vaid ka teised jalanõud ja isegi jooksmisjalatsid on tihtipeale liiga kõrge , paksu , pehme või kõva tallaga. See annabki meile vale rühi, põlve, selja- ja kaela valud. Paljajalu käimine mõjub hästi kogu kehale, mõjudes hästi meie musklitele ja liigestele.

Lapsed on tervemad

Tervis algab jalgadest. Paljajalu kõndides on lastel tugevamad ja vastupidavamad jalad kõndimisel, jooksimisel, jalgrattaga sõitmisel jne. Paljajalu käimine stimuleerib ka mälu arenemist, fookust ja konsentratsiooni. Hoidke oma lapsi võimalikult palju jalanõudest eemal ja teil on terved lapsed.

Alandab vererõhku

Uuringud on näidanud, et stimuleerides närvi lõpmeid jalataldadel võime tõepoolest alandada vererõhku ja vähendada ka stressi kuna “võitle või põgene” reaktsioon nö. rahuneb.

Reflexoloogia

Reflexoloogia on protsess mis stimuleerib jalataldadel asuvaid närvi lõpmeid, mistõttu paljajalu käijes teeksime endile justkui reflexoloogiat. Jalataldadel on esindatud kõik meie organid, seega paljajalu käimine masseerib kõiki meie siseorganeid, tugevdab immuunsust, vähendab stressi, alandab vererõhku, mõjub rahustavalt närvisüsteemile, vähendab valu ja paistetust ja käivitab tervenemise protsessid.

Aitab lahti saada jalaseentest

Seened armastavad niisket ja umbset keskonda mis on soodne just jalanõude kandmisel.

Aitab lahti saada lampjalgsusest

Parim ravi lampjalgsuse vastu on käija võimalikult palju paljajalu looduses. See tugevdab jalatalla muskleid. Loodus on parim ravija.

Tervendab ka vaimsel ja spirituaalsel tasandil

Paljajalu käimine ei ole mitte ainult tervendav füüsilisel tasandil , vaid ka emotsonaalsel ja spirituaalsel tasandil. Jah, paljajalu looduses kõndimine võib olla tõeline meditatsioon, enese ja maa täielik tunnetamine.

Maandus

Jalanõude kandmine takistab meil ka maaga kontaktis olemast. Paljaste jalgadega maapeal ehk õues käimist kutsutaksegi seetõttu maandamiseks. Väidetavalt saab ka paljaste jalgade kaudu meie keha laengu maalt, sünkroniseerudes meie kehaga. Inimese kehal on positiivne laeng ja maa kannab endas negatiivset laengut, seepärast ongi meie kodumasinad maandatud. Puutudes maaga kokku istudes lamades või paljajalu kõndides me maandame end ja meie kehas olevad vabad radikaalid saavad samuti maanduse. Vabade radikaalide maandamine on aga oluline kuna nende vohamine on seotud paljude tänapäevaste haigustega nagu kasvajad, südamehaigused, jne. Loe lisa: http://kehakeel.ee/2013/10/maandamine/

 Alusta juba täna

Paljud inimesed pole aastaid paljajalu käinud. Jalatalla musklid on muutunud arvatavasti nõrgaks. Ideaalne on alustada paljajalu käimist suvel liivasel rannal, murul ja põllul. Alguses on hea kõndida aeglaselt ja tunnetada oma jalgu ja maad, hiljem võib kasvõi maratone joosta. Hiljem ka hommikusel kastel ja talvel lumel. Proovi käija paljajalu looduses igapäev, kasvõi pool tunnikest.

Ja mida rohkem sa paljajalu käid, seda rohkem sa seda teha tahad, sest see on midagi nii loomulikku , ürgset ja tervendavat mida saab tunda ainult paljajalu maapeal kõndija.

Head paljajalu kõndimise hooaega!

Kasutatud kirjandus:

http://www.runbare.com/barefoot-benefits

Maalased

Meie inimesed oleme maalased, nagu kõik teised siin maapeal elavad liigid. Maa ei kuulu meile, meie kuulume maale.

Me oleme kõik iseseisvad kuid samas ka üks tervik. Me ei saa toimida teineteiseta. Peenel tasandil oleme me kõik omavahel seotud. See mis toimub ühega, toimub kõigiga. Isegi rohkem – Maa ja Päikesesüsteem on tihedalt seotud inimesega. Ühe inimese tegevus mõjutab kõike.

Hetkel on inimene tervikuna oma arengus nagu puberteet, kes tormab mõtlematult ringi, põhjustades kannatusi iseendale ja teda ümbritsevale.  Me hammustame kätt, mis meid toidab. Laseme endid haarata võimuihast, ahnusest ja  kadedusest. On õudne mõelda, mida inimene võib teha iseendaga, oma lähedaste, oma laste ja  teiste inimestega, rääkimata siis veel loomadest või loodusest.

Elame tarbimishullus maailmas, kus kõik on müügiks. Oluline on teenida vaid piisavalt raha. Ülim nauding on ostlemine, meelelahutus, meelemürgid,  toit ja seks. Me ei näe enam muud, ei näe valu, tühjust ega kannatusi, mida oleme põhjustanud kogu maale, sealhulgas iseendile. Ei huvita kus kohast ja mis hinnaga jõuab meieni toit, riided, kosmeetika, autod, televiisorid ja miljonid ebavajalikud ja mõtetud esemed.

Me ei oska nautida lihtsat ja loomulikku  elu. Me ei oska nautida seda, et me oleme olemas: oleme justkui unustanud, et oleme  imelised, müstilised ja lõputult loovad olevused. Oleme kaotanud kontakti oma hingega  ja ignoreerime oma tõelisi vajadusi. Me peidame end mürasse ja meelemürkidesse, et saaks vaid kuidagi vaigistada oma südame häält ja mitte tegelda asjadega, mis tagaksid meile tõelise rahulolu, arengu ja harmoonia.

Me mürgitame maad ja iseendid keemiliste mürkidega, saastame vett ja õhku. Väga paljud taime ja loomaliigid on välja surnud, paljud vaaguvad olelusvõitluses. Inimesed on sunnitud silmitsi seisma järjest suuremate väljakutsetega tervisevallas. Iga järeltulev põlvkond saab sellises keskkonnas muutuda vaid nõrgemaks ja haigemaks. Tekib küsimus, kas suund mille oleme valinud on evolutsiooniliselt jätkusuutlik?

Meid on varsti siin planeedil 9 miljardit inimest. Kõik me vajame süüa, puhast vett, värsket õhku, päikest, riiet ja kodu. Maakera aga pole kummist ja maavarad pole lõputud. Juba praegu puudub puhtale joogiveele ligipääs miljonitele inimestele. Arvatakse, et hinnanguliselt puudub ligi 3 miljardil inimesel 2015. aastal ligipääs joogikõlblikule veele veevarude kahanemise või reostunud vee tõttu.

Inimesed on mures, kas naftat ikka jätkub ? Ja mis siis kui jätkuks ? Kas suurendaksime siis tarbimist, saastamist ja maa hävitamist? Asi ei ole selles kui kauaks veel jätkub naftat, vaid selles kas selle kasutamine on antud hetkel otstarbekas ja hädavajalik. Äkki oleks mõtekas hoopis piirata  tarbimist, lõpetada maa kurnamine, loomade ohjeldamatu piinamine ja söömine,  sõdimine, tapmine, hävitamine,  õhu ja vee saastamine ja polekski niipalju naftat vaja.

Õnneks ongi olukord muutumas. Inimesed saavad iga päevaga teadlikumaks, mõtlevad suuremalt ja näevad kaugemale. Iga inimene saab oma igapäevaste tegudega muuta maalaste elu. Me kõik oleme osalised luues maailma paremaks paigaks.

Käime rohkem jala, ostame või kasvatame omale ise orgaanilist toitu, kasutame vähem plastikut, kasutame vett mõistlikult, tarbime vähem,  tekitame vähem prügi,  hoolime iseendast ja teistest ning juba ongi maalilm parem ja puhtam paik meie kõigi jaoks.

Planeet Maa on meie päikesesüsteemis teadaolevalt ainus planeet, kus elu on  võimalik . Maa on meie kodu, meie hoidja ja toitja, meie ema.  Me elame siin koos teiste maalastega. Maalastena on meil kohus hoida kogu ökosüsteem toimivana ja jätkusuutlikuna, eelkõige meie endi ja järeltulevate põlvkondade heaolu nimel.

Rakubioloog B. Lipton on uurinud üksikrakke ja nende toimetusi kogu oma elu. Väidetavalt miljardeid aastaid tagasi kui alguses koosnes elu vaid üksikrakkudest, hakkas mingil hetkel toimuma evolutsioon ehk üksikrakud hakkasid ellujäämise ja arenemise nimel koonduma kokku, moodustades nii järjest keerulisemaid hulkrakseid- taimed, loomad, inimene.

Tema raamatus raamatus “Bioloogia ja uskumused”,  käsitleb ta  ka darwinistlikku ja lamarckilikku teooriat. Darwinistlik lähenemine on üks paljudest hüpoteesidest, mis on saanud väga populaarseks ja mida propageeritakse kui ainumat tõde. Darwinistlik teooria lähtub sellest, et ellu jäävad vaid tugevamad, kes kasutavad misiganes vahendeid ellujäämiseks. Lamarckilik teooria, mida järjest rohkem teadlasi on hakanud tunnustama, aga lähtub sellest, et liigid saavad säilida vaid tänu koostööle. Looduses toimubki ju kõik koostöös. Iga putukas ja mutukas on oluline, et planeedil saaks elu üldse toimida. Kõige ehedam näide on praegu mesilaste kadumise paanika. Kui kaovad mesilased, kaob ka inimene. Koostöö mängib biosfääris hindamatut rolli.

On aeg jätta seljataha Darwini teooria, mis rõhutab vaid indiviidi tähtsust ning õppima väärtustama kogukonda. Evolutsiooni sisuks on pigem kõige kohastunumate gruppide ellujäämine, mitte kõige kohastunumate indiviidide ellujäämine. Arvestada tuleb kõikide organismide ja keskonnaga. Me juba tunneme seda omal nahal, et metsade maha võtmine seab ohtu kõigi planeedil elavate organismide elu.

Oma raamatu lõpus väidabki Lipton, et üksikrakk on tegelikult väga inimese sarnane ning meie järgmine samm evolutsiooniredelil ongi koostööna moodustada uus kogukond kus valitseb harmoonia, tasakaal ja üksteise mõistmine. Lipton väidab ka seda, et sellised kogukonnad on juba miljardeid aastaid edukalt toiminud. Nendeks kogukondadeks on lugematud rakud, bakterid ja muud elusorganismid kes on tänu koostööle ja ülesannete jagamisele on moodustanud terve taime, looma ja inimese.

Evolutsiooniline tung üha suuremate kogukondade suunas peegeldab lihtsalt bioloogilist ellujäämise vajadust. Et sellise järjest suureneva rahvastiku tiheduses ellu jääda tulebki moodustada struktureeritud keskkond.

Selle teooria kohaselt saabki väita, et me kõik oleme üks ja see on ka teaduslikult tõestatud. : )

Kallid maalased hoidkem meie kodumaad ja üksteist!