Home » Kehakeel » Armasta oma keha

Armasta oma keha

Ka kodus saab edukalt trenni teha

Nüüd, kus olen juba mõnda aega jõudnud tervislikult toituda ja trenni teha, saan veidike muljetada ka trennidest, mida kodus teeme… Miks kodus? Võtan kokku kõik mida ma treeninguõpetuses õppisin.

Kodus treenimine on ikka kõige parem 🙂

Kuna olen äärmiselt laisk inimene, on mõttetu teha mingit jõusaali kuukaarti ja lootma jääda, et siis leian järsju kuskilt selle motivatsiooni sinna end kohale vedada, seal treenida ja siis koju tagasi sõita. Seda ei juhtu:) Seda enam, et mul pole seda aegagi, et 3-4 korda nädalas seal käia, sest ühele käigule kuluks ca 3h õhtust aega – sõit, riietumine, trenn, pesu, kuivatus, riietumine ja tagasisõit. Kui ma nii palju aega sellele kulutaks, ei jõuaks ma pärast trenni teha oma kuputamisi ja mähiseid ja kõiki muid iluprotseduure. Lisaks sellele, et kulub palju aega, millest mul niisamagi kahju on, veedaksin selle aja ka lapsest eemal, samas kui kodused trennid võimaldavad mul teda kaasata – jah, ta teeb koos meiega trenni! Ja lisaks kõigele saan trenni teha oma mehega, koos! Ehk siis see on ühtlasi ka meie tervislik ühistegevus perega! Seega spordiklubi variant mulle ei sobi. Kuna vormi on vaja saada ja ilusasse vormi on vaja ka püsima jääda, siis otsustasimegi, et teeme trenne kodus, oma keharaskusega, ilma igasuguste lisavahenditeta:)

Alguses otsustasime, et teeme HIIT’i ehk kõrgintensiivset intervalltreeningut. Kui kuulete sellest praegu esmakordselt, siis lühidaltöeldes tähendab see seda, et jagad oma trenni näiteks minutiteks, ehk siis iga minut koosneb intensiivsest harjutusest ja puhkepausist, mil sul on võimalus hinge tõmmata. Meie puhul oli see 50sekundit intensiivset harjutust (nt põlvetõstejooks, plank, mountainclimber, burpee, kätekõverdused, kõhulihased vms) ja siis 10sekundit puhkust…

On hea, kui harjutused vahelduvad ning treenida saavad kõik lihasgrupid. See on väga hea trenn, kestab reeglina vaid 12-15minutit, mis sobib laiskadele inimestele nagu meie – sul ei ole võimalik leida vabandust stiilis “mul pole aega” ja tänu oma intensiivsusele põletab see su rasvasid veel mitmeid tunde pärast seda kui oled juba ammu oma trenni lõpetanud, pesus käinud ja unustanud, kuidas sul trenni lõpus hing kinni oli ja veremaitse suus:)))

See võtab päris korralikult läbi, vaatamata sellele, et kestab nii väikest aega, aga pead igal harjutusel endast tõesti miljon protsenti välja pigistama! Ja siis kohe tunned, kuidas pekid põlevad!

Vahelduseks otsisin mõnda muud trenni, sest ei viitsinud enam ühte ja sama koguaeg teha. Ja ma leidsin ühe ägeda app’i. Selle nimi on “Lose Weight in 30Days”. Mulle hakkas see tohutult meeldima eelkõige sellepärast, et seal oli vaheldust rohkem kui meie tavapärastes trennides ja seal on päevade kaupa väljatoodud trennid, mille saad vastavalt päevale käima panna. Seal näidatakse ette, milline on harjutus, kuidas seda teha, millal ja kuidas pead hingama selle ajal jne… ja see on reaalajas -ehk siis virtuaalne tädi teeb sinuga harjutusi kaasa ja sa näed, kuidas neid õigesti teha! Samal ajal räägib ta sulle, millal pead hingama sisse, millal välja jne… ta loeb harjutusi 1,2,3 jne ja lisaks näed, mitu harjutust veel teha on. Seal on samuti harjutuste vahel pausid ja ka need trennid kestavad umbes 10-15minutit päevas, aga suur vahe HIIT harjutustega on see, et sa ei rapsi, vaid vastupidi teed hästi korralikult, suhteliselt aeglaselt (võrreldes HIIT’iga) ja tunned just korralikult tehes, kuidas see lihas treenib ja rasvad põlevad. Lisaks meeldib mulle see, et trennid on progresseeruva raskustasemega – esimesel päeval on harjutuste kordi vähem ja trenn on kõige lühem ning ei võta väga läbi, teine päev on trenn juba veidi tõsisem, harjutuste korduseid on rohkem ja kestvus on veidi pikem kui eelneval päeval, kolmas trenn võtab juba päris läbi ja sellele järgneb puhkepäev! Jah! Isegi puhkepäevad on seal ära märgitud! Ühesõnaga mulle vahelduse mõttes väga meeldib, lisaks saan teha 30päevase väljakutse 🙂

Ainuke muudatus, mida meie selle trenniga teeme, on see, et me teeme väiksemaid pause kui seal harjutuste vahel ettenähtud on, lihtsalt vajutad “skip” sulle sobival hetkel, kui sa nii palju hingetõmbeaega ei vaja ja lähed edasi:) Meil tuli küll haiguse ajal nädalane paus sisse, aga kui terveks saime, alustasime algusest ja nüüd liigume juba kindlalt edasi:)

Vot sellised lihtsad ongi meie kodused treeningud ja tibu teeb neid väga hea meelega kaasa! Kui hakkame trenniriideid selga panema, siis tibu topib endale kaa dressipüksid jalga ja ütleb, et tuleb ka trenni tegema:) Ja ta tegelikult teebki kaasa enamiku harjutustest. Mul on selle üle tohutult hea meel, sest sellega oleme ka talle hea eeskujuks ja tekitame talle harjumuse tervislikult elada ja enda keha eest hoolitseda:)

Millised trennid teile meeldivad?

Aksepteeri ennast sellisena nagu sa oled

Kas mitte igas inimese heaolu puudutavates soovitustes ja spirituaalsetes õpetustes ei räägita sellest kui oluline on ennast aksepteerida. Kui paljud meist kõnnivad ringi rõõmsate nägudega kuid sisemiselt tuntakse end tühjade ja katkistena, sest mõeldakse järelejätmatult, et me pole piisavalt head, ilusad või targad. Kui paljud meist proovivad tõestada iseendale ja teistele, et me oleme midagi või kedagi, kes me tegelikult ei ole. Kuni ühel päeval illusioonidest koosnev tehismina kõikuma lööb ja me suure mürtsuga kokku variseme. Et selliseid mürtse vältida, on enese aksepteerimine kuldaväärt soovitus, kuid see pole üldsegi nii lihtsalt teostatav kui esmapilgul tundub. On väga keeruline ühel suvalisel päeval hakata ” lambist ” tundma, et nüüd ma olen ilus, tark ja osav ja selle juurde oma ülejäänud eluks jäädagi. See ei tööta nii, olen ise seda omal nahal kogenud. Aksepteerimine on aastatepikkune protsess, kus tuleb igapäevaselt, sügavuti ja ausalt otsa vaadata oma tugevustele ja nõrkustele ning see on kõike muud kui lihtne. Tean omast käest, et mitteaksepteerimine võtab meeletult palju energiat ja on äärmiselt väsitav ning võib põhjustada  palju valu ja kannatusi. Minu jaoks on olnud aksepteerimine üks raskemaid õppetunde siin elus. Mul on olnud raske olla rahul ja leppida sellega, mis on. Pikki aastaid on minu kaaslaseks olnud madal enesekindlus. Kuid ma olen teel ja paljud asjad on saanud selgemaks ja elu on muutunud kergemaks. Olen näinud oma silmaga kuidas aksepteerimine avab uksed seal, kus ma seda oodatagi pole osanud.

Mis see aksepteerimine üldse on?

Aksepteerimine ei ole millegi parandamine või muutmine ega ka käegalöömine. Enese aksepteerimine on endale tunnistamine, kes sa tegelikult oled ja milleks sa üldse võimeline oled. Enese aksepteerimine juhtub siin ja praegu, sellisena kus ja milline sa antud hetkel ja olukorras oled. Mitte siis kui sa oled üleliigsed kilod kaotanud või kui oled oma eesmärgid karjääriredelil saavutanud.

Aksepteerimine ei tähenda kõige tolereerimist, see ei tähenda ka seda, et sa ei tahaks ennast üldse muuta, parandada või kuhugipoole areneda. Otse vastupidi, ennast aksepteerides, ütled lahti limiteeritud uskumustest ja moondunud kujutluspiltidest iseendast, mis takistavad sinu transformatsiooni olla parim versioon iseendast. Enese aksepteerimise eesmärk on saada tagasi selleks, kes sa juba sisimas oled. Aksepteerimine tähendab vabastada end maskidest, mis võimaldab kogeda seeläbi suurt arengut ning positiivset muutust iseendas ja oma elus.

Aksepteerimine, mis algab meie seest, laieneb tegelikult kõikjale meie ümber. Aksepteerides ennast on kergem aksepteeria ka teisi ja kogu maailma tervikuna. See loob omakorda uue ja positiivsema kuvandi elust.

Kuidas ennast aksepteerida

Esiteks, sul ei ole mitte midagi viga. Aksepteeri seda, et sa võid olla totaalselt teistsugune kui teised  ja sa võid end tunda aegajalt või isegi kogu aeg ufona, kes on pärit teiselt planeedilt aga päris kindlasti ei ole sul mitte midagi viga. Sa oled imeline, eriline, unikaalne ja kordumatu. Sinusuguseid rohkem maailmas ei leidu ja see ongi nii mõeldud, sest ainult sellisena suudame luua maailmas väärtusi. Hinda seda.

Lõpeta enda ignoreerimine. Pane tähele oma tundeid, mõtteid ja emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid. Ole teadlik, mis sinus toimub, ära suru endas midagi alla ega ignoreeri ühtegi aistingut, proovi aksepteerida kogu oma olemust tervikuna. Aastaid alla surutud mõtted, tunded ja emotsioonid mürgitavad tugevalt keha ja põhjustavad energiablokeeringuid, mis omakorda viivad füüsiliste haigusteni. Tean kui kerge on ebasoovitavaid emotsioone enda eest peita ning kui suurt julgust ja ausust nõuab nende tunnistamine. Enne kui sul on vaja midagi otsustada, kuula ära kõik hääled enda sees ja vali see hääl, mis on tavaliselt kõige vaiksem. Sa võid olla kindel, et see on sinu südamehääl, kes näitab sulle alati õiget teed.

Aksepteeri  ja austa oma keha. Ükskõik kui pikk, peenike, lühike või paks see ka ei oleks. Siin maailmas ei tee mitte keegi sinuga sellist koostööd nagu sinu oma keha. Hooli oma kehast rohkem, anna oma kehale alati kvaliteetseimat toitu, piisavalt puhkust ja mõõdukat treeningut, et ta oleks tugev, terve ja vastupidav. Et oleksid võimeline tegema oma kehas seda, mida sa oled tulnud siia maailma tegema. Ära iial alahinda oma keha võimeid ja lõputut koostöövalmidust.

Ära võrdle ennast teiste inimestega. Võin enda eest öelda, et facebook on selleks ideaalne koht. Kuid sa ei hakka ennast iialgi aksepteerima kui sa võrdled ennast teistega, sest alati leidub inimesi, kes on sinust paremad, ilusamad, targemad, andekamad või misiganes. Nii näed sa moondunud pilti iseendast, jäädes iseenda silmis alati kõigile alla ja tundes end nagu mingi viimane ja mõtetu narts. Kuigi tegelikkuses on see täiesti väär. Sa ei ela seda elu mida elavad teised, sul on teine teekond, teised eesmärgid ja teised õppetunnid. Sina oled tõeline superstaar oma elus.

Loobu liigsest perfektsionismist. Mõningates asjades on vaja luua korda ja tunda reegleid, et teha oma tööd hästi ja kvaliteetselt. Kuid absoluutse perfektsuse tagaajamine iseendas ja oma tegemistes triivib sind iga kord iseenda aksepteerimisest üha kaugemale ja kaugemale. Kui me oleksime perfektselt disainitud, siis oleksime nukud või robotid. Kuid me oleme lihast ja luust inimesed, isegi meie kõrvad pole kunagi 100 protsenti teineteisega sarnased. Väikesed ebatäiused teevadki meid  täiuslikuks. Me oleme täiesti piisavad ja täiuslikud just sellistena nagu oleme. Kui me hakkame igalt oma tegevuselt ootama ainult perfektset sooritust, siis jäävadki meil asjad tegemata ja elu elamata. See blogi ja minu kirjutatud raamatud oleksid olnud olemata, sest ma ei oska ju perfektselt kirjutada. Ma poleks iialgi saanud lapsi, sest kunagi polnud päris täiuslikku aega. Ma poleks iialgi õppinud joogat, sest ma ei paindu perfektselt. Ja appi kuidas ma kartsin kõike neid asju teha ja teiste arvamust oma tegemiste kohta. Jah ja kui paljud meist mõtlevad, et ma ei tee suudki lahti, sest ma ei oska täiuslikult laulda, tantsida, joonistada või misiganes. Tegelikkuses sa aga ei oska teha asju lihtsalt nii nagu seda teevad teised ja see ongi asja võlu. Sa teed asju omamoodi, oma kiiksuga, oma nurga alt. See sinu teistmoodi ongi  just see õige ja hea, just seda sa peadki endas aksepteerima, mitte maha suruma ja häbenema. Sul ei ole vaja olla aksepteeritud teiste poolt, sul on vaja olla aksepteeritud iseenda poolt.

Aksepteeri seda, mis on. Aksepteeri neid olukordi mis su eluteele satuvad. Kuid mõtle ka sellele, et me aksepteerime neid olukordi, mida me ise arvame end väärt olevat. Kui olukord on väga keeruline, siis aksepteeri seda, kuid ära unusta ka seda, et sa oled paremat väärt. Anna endast alati kõik, et ” halbadest ” oludest  kiiremini välja tulla. Vahest ei ole olukordade muutmine meie võimuses. Näiteks mõne looduskatastroofi korral või kui sureb sulle lähedane inimene või juhtub midagi veel hirmsamat, on väga raske sellega leppida ja seda aksepteerida. Kuid sinu elu läheb edasi. Sa pead ennast kokku korjama ja edasi liikuma, sest sul on see võimalus ja sa oled seda väärt. On olukordi, mida me soovime, et neid poleks kunagi olnud. Kuid iga olukord on millekski hea. Igast olukorrast on midagi õppida. Rasked olukorrad on selleks, et mõistaksime ja tunneksime midagi, mida meil oli vaja mõista ja tunda. Aitab teadmine, et ükski hetk ei kesta igavesti, seetõttu tuleb olla iga hetke eest tänulik. Kerge on jääda igatsema möödunud aegu, kui muru oli rohelisem ja päike paistis eredamalt, või unistada hoopis millestki uuest ja ägedast. Sedasi aga võivad võimalused, mis on su nina ees  jäädagi märkamata ja kasutamata. Minu jaoks on olnud väga raske aksepteerida seda, et emana ei saa ma enam enamus aega pühenduda iseendale ega teha omi asju. Maailmas on ju palju muud põnevamat teha kui lastega kodus istuda. Ja ma olen teinud kõik, et põgeneda selle kohustuse eest, et tegeldea töö või hobidega. Kuid tänu mu elus toimuvatele püsivatele ja kardinaalsetele muutustele, mis kenasti mu ambitsioone ja illusioone on purustanud, olen hakanud mõistma, et laste eest hoolitsemine ongi ju ainuke oma asi, millega mul tuleb hetkel tegeleda. Olen hakanud hindama seda, et mul on võimalus olla ema. Lastega koos kasvamine on tõeline privileeg, mis on õpetanud mulle just seda, mida mul on vaja olnud õppida; tingimusteta armastust, kannatlikust, usaldust, oma ego purustamist ja palju muud ilusat ja eluks vajalikku.

Hoia fookus oma tugevatel, mitte oma nõrkadel külgedel. Selle asemel, et päevast päeva leida endas, mis sul kõik puudu ja halvasti on, leia need asjad, mis on hästi. Igaüks on mingis asjas tugev. Leia endas need omadused, presenteeri neid rohkem ja pane enda kasuks tööle. Kõik ei pea olema kunstnikud ja luuletajad, võibolla oled sa maailma parim kuulaja, oskad supervõluvalt naeratada või või midagi veel toredamat.

Andesta. Andesta endale läbikukkumised, andesta teistele nende vead, aksepteeri seda, mis juhtus ja proovi järgmine kord paremini. Võibolla see ei olnudki üldse läbikukkumine, võibolla, see ei olnud lihtsalt sinu tee. Kui sa oled omalt poot kõik teinud, siis tuleb see, mis tulema peab. Aksepteeri seda.

Austa ja aksepteeri ka teisi inimesi ja maailma enda ümber. Aksepteeri loodust; puid ja kive, tuult ja vihma, loomi ja linde. Aksepteeri igat putukat ja mikroobi. Aksepteeri ehitisi ja inimesi, kes on need loonud. Igat detaili. Ära proovi kogu aeg kõike vaidlustada, lase kõigel olla nii nagu on. Aksepteeri inimesi, kes on teistsugused kui sina, kes käituvad ja mõtlevad teistmoodi kui sina. Lase neil lõpetada oma laused, ära sega vahele, kuula ja püüa mõista. Lase neil olla need kes nad on ja areneda omas tempos. Jah, ma tean kuidas vahest tahaks kõiki  enda käe järgi voolida kuid igaüks on meist unikaalne ja nii see peabki olema. Isegi kui need on su oma lapsed või sulle kõige lähedasemad. Inimesed kes kritiseerivad teisi, kritiseerivad sisimas ka iseenast samamoodi. Leia teistes väärtuseid, mitte vigu. Leia lõputuid väärtuseid kogu maailmas ja enda ümber ning sa märkad peagi, et leiad lõputuid väärusi ka iseendas. Ja võibolla sa siis ei näegi enam erinevust maailma ja iseenda vahel.

Mantrad, mida olen kasutanud enda aksepteerimiseks; Ma aksepeerin ennast igal tasandil! Ma armastan ennast! Ma usaldan ennast! Ma olen ilus ja piisav sellisena nagu ma olen! Ma aksepteerin olukordi, mis minu elus juhtuvad ning proovin mõista õppetundi selle taga. Ma annan endast alati maksimumi ja kui midagi läheb viltu, siis andestan endale ja liigun edasi või proovin uuesti. Ma aksepteerin seda, et ma olen väärt parimat!

Kuidas olla kindel, et sa oled ennast aksepteerinud?

Sul ei ole vaja enam mitte kui midagi tõestada või paaniliselt teiste tegemistesse sekkuda ja lõpututesse vaidlustesse laskuda. Kui sa lõpuks oled iseennast aksepteerinud, siis aksepteerib sind ka kogu maailm.

Hirm

Hirm ei kuulu just nende tunnete hulka mida me tunda tahame. Ometi me kardame, muretseme ja tunneme hirmu ühe ainsama päeva jooksul palju kordi. Kardame, et jääme tööle hiljaks, muretseme kas jõuame enda püstitatud ülesanded päeva jooksul ära täita ja tunneme hirmu uudistes kuuldud sõdade pärast. Kuigi hirm on meie kõigi igapäevane kaaslane, teame me temast ometi nii vähe. Hirmu peetakse nõrkuseks. Ikka öeldakse, et hirmu ei tohi tunda ja hirmust peab üle saama. Nii me siis õpimegi oma hirmu peitma, varjama, alla suruma, ignoreerima või siis sellele vastu seisma.

Hirm iseenesest ei ole negatiivne või halb. Kõik tunded on vajalikud ja neutraalsed, pole head või halba, kõik on võrdväärne. Eluterve hirmu eesmärk on tegelikult meid kaitsta nii füüsilise kui psühholoogilise ohu eest. Kui me ei tunneks üldse hirmu, siis me ei saaks ekisteerida. Me hüppaksime rõõmsalt auto alla või vigastaksime end mingit muud moodi. Hirm hoiatab meid, nagu paneks keegi käe meile õlale ja ütleks : “Stop, ära mine edasi” . Hirm on ka meie liikuma panev jõud. Hirm võib panna meid näiteks  kiiremini jooksma või kõrgemale hüppama.  Me vajame hirmusid, et elus püsida. Meie kehad on tohutult intelligentsed. Hirm on meile aegade algusest sisse ehitatud. Kõik meie keha funktsioonid ja instinktid on väga vajalikud, andes endast kõik, et meid elus hoida.

Hirm võib olla meie parim sõber aga ka meie halvim vaenlane. Hirm on nagu tuli, kui oskame seda kasutada, siis on ta meile kasulik, kui me seda aga kasutada ei oska, siis võime kõik enda ümber maha põletada. 

Kuna hirm on meil üks suurimaid liikumapanevaid jõudusid, siis just hirmuga manipuleeritakse meid kõige rohkem. Kogu meie elu ja ühiskond on rajatud hirmule, enamasti küll libahirmule. Kui me ei õpi, saame halbu hindeid, kui me ei tee tööd, siis ei saa me raha, kui meil ei ole raha, siis meil pole süüa ja kui meil pole süüa siis sureme nälga. Me kardame, et kui me ei vaktsineeri, ei söö liha või ei võta ravimeid, siis me jääme haigeks või sureme. Meil on hirm surma ja haiguste ees, hirm eluga hakkama saamise ees, hirm mis teised meist arvavad. Meil on hirm olla teistsugune ja teha midagi teisiti kui teised- kanda teistsugust riietust, soengut või süüa teistmoodi. Me kardame halvakspanu, meil on hirm et meid ei võeta omaks, ei armastata, hirm, et meid hüljatakse või naeruvääristatakse. Hirm tuleviku ja muutuste ees. Hirm suhtlemise, esinemise, läheduse ja üksiolemise ees. Me kardame alati midagi või kedagi. Me kardame teistsugust, neid kes pole meie sarnased. Me kardame midagi teha või tegemata jätta. Me muretseme, et meil pole piisavalt raha, asju, sõpru, head välimust, kogemusi, tarkust, vaimsust. Me kardame, et kui meil pole kõiki neid asju või omadusi, siis me oleme nõmedad, rumalad ja väärtusetud.

Ja me ei pruugi isegi aru saada, et hirmud juhivad meie elu igal sammul. Me võime olla  pealaest jalatallani hirmude küüsis ja me isegi ei märka ega teadvusta seda endile. Me toidame oma hirme võistlemise, hindamise, idealiseerimise, perfektsionismi, teistega võrdlemise ja erinevate sõltuvustega- uudised, toit, seks, alkohol. Algul on muretsemine, hirm ja kartus, seejärel juba stress ja depressioon ning lõpuks ärevushäired ja paanikahood. See kõik aga lõhub tugevalt meie elukvaliteeti, pannes meid tundma ennast lootusetuna nagu lind puuris.

Kuna meil on palju erinevaid hirme, siis meie ülesandeks on selgeks teha milline hirm meid teenib või millist hirmu teenime meie. Me tuleks osata oma hirme õigesti tõlgendada ning tegutseda vastavalt vajadusele. Me tuleks õppida eristama milline hirm on instinktiivne, milline hirm on sõnum meie hingelt, universumilt, milline hirm on tühipaljas emotsioon peas, milline hirm pärineb minevikust ja milline hirm on lihtsalt massipsühhoos. Milline hirm pärineb meie endi seest ja milline hirm on sinna teiste poolt meisse süstitud. Milline hirm ei lase meil oma elu elada ja milline hirm aitab meil teha paremaid valikuid.

Mida oma hirmudega siis peale hakata

Võib juhtuda, et kui me oma hirme ignoreerime, siis leiame end olukorrast, kus me olla ei taha ja kahetseme, et oma hirmu häält kuulda ei võtnud. Kui me väldime olukordi, mis meid hirmutavad, siis muutuvad need olukorrad veelgi hirmsamaks. Kui me surume oma hirmu alla, siis see kasvab järjest tugevamaks, kuni lõpuks lihtsalt plahvatab meist välja vihkamise või süüdistamisena. Hirm on nagu kasvaja, mida rohkem me tema vastu võitleme, seda jõulisemalt ta tagasi tuleb. Kui oled oma hirmud enda eest ära peitnud, siis jälgi oma keha keelt, keha ei valeta kunagi. Hirmunud inimene ei suuda lõdvestuda, ta ei suuda olla niisama ilma midagi tegemata, Ta ei suuda olla üksi iseendaga. Ta kardab, kui tema tõekspidamisi õõnestatakse, seetõttu on ta alati vaidlemishimuline.

Teadvusta. Esimene samm ongi oma hirmude teadvustamine. Pane tähele millised hirmud sul on. Mida sa kardad ja mille pärast sa muretsed.

Aksepteeri. Jah, mis iganes hirmud sul on, lihtsalt aksepteeri neid. Hirmud on täiesti normaalsed tunded, lihtsalt võta need omaks, ära salga ega pelga neid, need on sinu omad.

Kuula. Hirm ei jäta sind enne rahule kui sa kuulad mis tal sulle öelda on. Kui sa tõesti kuulad oma hirme,  siis saad ka teada, kas nad on põhjustatud ebameeldivatest mälestustest minevikust, sinu või teiste inimeste mõtetest,  või on see hoopis sinu enda sisemine hääl-intuitsioon, kes proovib sind lihtsalt juhatada õigele teele.

Mõtle. Asi ei olegi selles, mis sinu elus toimub, vaid see, kuidas sa sellesse suhtud. Tihti me me mõtleme mõtteid, mida me oma ellu luua ei taha, need mõtted tekitavadki hirmu. Kui valid meeldivamad mõtted, siis hirm väheneb või kaob. Kuigi vahest aitab ka just see kui sa mõtled läbi kõige hullema tsenaariumi, mis saab juhtuda. Ja tavaliselt toob see rahu, sest enamasti pole isegi see kõige hullem asi üldse hirmus, kuna see polegi maailmalõpp ja igast olukorrast on alati mingi väljapääs.

Räägi. Räägi oma hirmudest teistele. Hirmule meeldib istuda pimedas varjus, nii tunneb ta end kõige kindlamana. Kui hirm tuua kõigile nähtavaks, siis ta hakkab lahjenema või kaob sootuks.

Hinga. Alati kui tunned hirmu või ärevust, siis keskendu hingamisele. Eriti soodsalt mõjub kõhu kaudu hingamine, mis on väga rahustava toimega, rinnakuga hingamine muudab meid ärevaks.

Liigu värske õhus. Looduses liikumine alandab stressi ja ärevust, mõjub positiivselt närvisüsteemile ja tõstab tuju.

Mediteeri. Meditatsioon aitab sul mõtteid vaigistada, enda sisse vaadata ja mõista kus kohast su hirmud pärit on.

Toitu tervislikult. Paljudel juhtudel kasutatakse toitu, eriti rämpstoitu, alkoholi või uimasteid oma tunnete tuimestamiseks. Jälgi mida sööd ja mida sa üritad sellega peita. Tervislikult toitudes on oma emotsioone ja tundeid raskem varjata.

Tunne elust rõõmu. Hirm ei taha elust rõõmu tunda, hirm surub sind ligi maad. Naudi elu ja tunne rõõmu igast hetkest.

Tegele meeldivate tegevustega. Tegele tegevustega kus pole võistlemist või hindamist ning mis ei tekita liigseid pingeid ja ärevust,  näiteks jalutamine, kudumine, joonistamine, tantsimine,  jooksmine, jalgrattasõit, jooga jms.

Usada elu. Soov kontrollida kõike tekitab tahes tahtmata pinget, ärevust ja hirmu. Lepi sellega, et sa lihtsalt ei saa kõike kontrollida ja elus juhtuvad just täpselt need asjad, mis peavad juhtuma.

Ole tänulik. Soovides kogu aeg seda mida sul veel ei ole on väga stressi tekitav, hirmul on alati kõike vähe. Ole tänulik selle eest mis sul juba on, seda ei ole vähe, kõike on piisavalt.

Armasta. Armastus on hirmu vastand. Elu edasiviivaks jõuks võiks olla  armastus, mitte hirm.  Mida rohkem sa armastad iseennast oma elu ja teisi, seda vähem hirmud sinu elu üle võimust võtavad.