Home » Author Archives: Egle

Author Archives: Egle

Ma armastan ennast

Ma armastan ennast

Ma armastan oma elu

Ma armastan elada siin ja praegu just sellisena kes ma olen.

Link

Ma armastan oma keha

Ma armastan oma puusi, oma jalgu, käsi ja oma kõhtu. Ma armastan oma juukseid, oma nägu, nina ja isegi  väikseid kortsukesi oma imeliste silmade ümber. Ma armastan oma pehmet nahka ja isegi sünnimärke, mis mind kaunistavad. Ma armastan oma kehakuju, ma armastan oma kurve ja ma armastan ka oma konte ning luid. Ma armastan oma keha lõhna. Ma armastan oma emotsioone ja tundeid. Ma armastan oma naeru ja oma pisaraid. Ma armastan oma  julgust ja hirme, oma nõrkusi ja tugevusi. Ma armastan oma erilist häält. Ma armastan kõike oma keha ja vaimu juures. Ma armastan elada oma kehas. Ma olen oma keha parim sõber. Ma olen elav tõestus selle kohta, et ilu eksisteerib igas kehas olenemata suurusest või kujust. Ma olen ilus.

Ma armastan oma vanust

Ma armastan seda, et vanus toob tarkuse. Ma muretsen palju vähem sellepärast, mida inimesed minust arvavad. Ma olen palju enesekindlam oma otsuste langetamisel ja mõistan iseennast palju paremini. Ma olen tolerantsem erinevate inimeste, nende elustiilide ning arvamuste suhtes ja mul on palju väiksem vajadus tõestada pidevalt teistele ja kogu maailmale oma tõekspidamisi. Vanemaks saades, tuleb ilu esile nii paljudes muudes asjades, mida varem ei märkagi. Jah, ma armastan seda mõistmist, taipamist ja asjadest arusaamist, mis tuleb vanusega. See on nii hea tunne.

Ma armastan ennast sellisena nagu ma olen

Ma aksepteerin ennast sellisena nagu ma olen. Ma olen täiuslik sellisena nagu ma olen. Ma olen piisav. Ma olen kõik, mis mul on vaja.
Ma olen kõige tähtsam inimene iseenda jaoks. Ma olen number üks oma elus.
Ma väärin parimat, sest ma olen ainus, mis mul on.
Ma olen õnnistatud, sest mul on kõik mida ma vajan.
Ma olen tänulik selle eest, mis mul on, selle eest kes ma olen ja kõige eest mis olemas on.
Ma usaldan iseennast, ma usun endasse, sest ma tean, et mu süda ja mu keha ei valeta mulle kunagi.
Ma austan ennast ning kannan enda eest parimat hoolt.
Ma toetan ennast, sest ma hindan oma väärtust ja mõistan oma vajadusi.
Ma andestan endale, oma “läbikukkumised” või mis iganes ma olen teinud või tegemata jätnud.
Ma olen tugev, ma olen tohutu vägi. Ma seisan enda eest ja tean, et ma võin teha mida iganes soovin.
Ma olen unikaalne ja mitte keegi siin maamunal ei ole täpselt samasugune nagu mina. Ma olen ime.
Ma olen hinge valgus, valguse laps. Ma olen vaba, ma olen limiteeringuteta. Ma olen küllus, rahu, rõõm, tarkus, tõde, kirg ja kaastunne.
Ma olen siin, et elada oma elu oma tõe ja nägemuse järgi. Ma olen siin, et särada, inspireerida, teenida ja armastada.

Ma olen armastus ise.

Sügisene pööripäev- aeg pöörata sissepoole

Kõik mis toimub maa, kuu, päikese või tähtedega, mõjutab ka meid. Looduses on omad kindlad tsüklid, millega ka meie alateadlikult sünkroniseerumist otsime. Aastas on neli pööripäeva, mis täheldavad pöördepunkte nii looduses kui meis endis. Pööripäevad on väga võimsa energiaga ja neil on võtmetähendus meie häälestamisel, mõjutades  ja suunates meie elu loomulikke rütme ning aidates harmoniseerida, korrastada, tasakaalustada ja maandada meie keha ja hinge. Igas pöördepunktis on väga oluline võtta aeg korraks maha ja kogeda seda transformatsiooni ka iseendas ning lasta end looduse rütmidega kaasa minna. Pööripäevad on maagilised, müstilised hetked ning nendel aegadel tehtud riitustel, tseremooniatel, taotlustel ja soovidel on suur vägi. 

Pööripäev on ööpäev, millele langeb päikeseseisak ehk solstiitsium või võrdpäevsus ehk ekvinoktsium. Pööripäevad leiavad aset kevadel, suvel sügisel ja talvel. Iidsetel aegadel oli inimestel tugev kontakt pööripäevadega, selleks olid olemas koguni pühad paigad, ehitised ja objektid. Ristiusu levides aga peeti pööripäevade tähistamist paganlikeks kommeteks. Tasahilju ongi sellest väekast traditsioonist ainult riismed järele jäänud. Talvine pööripäev, mis langeb jõulude ajale ja suvine pööripäev, mis langeb jaanipäevale on seetõttu populaarsemad. Hoopis vähem aga teatakse kevadisest ja sügisesest pööripäevast, mis leiab aset olenevalt aastast 20-23 september, kuulutades ametlikult sügise algust. See on punktis kus öö ja päev on võrdsed ning kogu maailm on hetkeks täielikus tasakaalus. See sümboliseerib tasakaalu valguse ja pimeduse, elu ja surma vahel ning nais- ja meesenergia, yin’i ja yani’i vahel. Sügis, nagu ka talv on naisenergias, kevad ja suvi aga meesenergias. Kui võtta kogu aasta kokku, siis on see täiuslikus tasakaalus. Erinevalt kevadisest võrdpäevsusest, kus valge aeg hakkab pikenema, siis sügisesest pööripäevast alates saab aga pimedus järk- järgult ülekaalu. See võib põhjustada küll negatiivseid emotsioone, kuid tegelikult on siin palju head ja ilusat varjul. Ka pimedust on võimalik nautida, see ei kesta nagunii igavesti. Kõik aastaajad tervikuna meenutuvad meile seda, et elu ei lõpe kunagi. Kevadel algab uus elu, talvel lõpeb kõik ja kevadel algab taas. Ka meie elu on igavene taassünd ehk reinkranatsioon. Loodus on surematu nagu ka meie.

Alates sügisesest pööripäevast toimuvad meie ümber ja sees suured muutused ja liikumised:

  • Valgusest pimedusse
  • Päikesest Kuusse
  • Yang‘ist Yin’i
  • Välisest maailmast sisemisse maailma
  • Välistest saavutustest sisemiste peegeldusteni
  • Tule-energiast vee-energiasse
  • Liikumisest paigalseisu
  • Tegevusest puhkusesse
  • Välisest kärast sisemisse vaikusesse
  • Kinnihoidmisest minnlaskmisse
  • Vastuvõitlemisest aksepteerimisse

Sügisene pööripäev viib meid naiseliku energia kvaliteeti, mis tähistab muutust, tasakaalu, küpsust, elutarkust, küllust, viljakust, passiivsust, aksepteerimist, armastust ja hellust. See on südame avamise aeg, see on andmise ja hoolimise aeg. Siin ei tasu unustada jagamist ja andmist neile, kel on vähem kui meil. Hooajaline viljakoristamine väljendab sügises sisalduvat lõpetatust. Sügisel voolab küllus, see on aeg kus seemnetest on saanud viljad, nüüd on aeg saak vastu võtta. On aeg tulla maha automaatpiloodilt ja teha paus ning vaadata üle oma saavutused, oma isiklik saak ning maitsta selle vilju. See on pidu, voolab söök ja jook, salved on täis loodusande. See tähistamise, nautimise ja tänamise aeg. Sügis on ideaalne aeg teha inventuuri nii vaimselt kui füüsiliselt, koristada ja puhastada oma kodu, kappe ja sahtleid ning sättida omale valmis mugav ja soe pesake kuhu ennast mõnusalt kerra tõmmata. Sügis on ettevalmistus pimedaks ja külmaks talveks. See on inkubatsiooni periood kus toimub ettevalmistumine järgmiseks õitsenguks uuel aastal. Iga lõpp on uue algus. Siin lõpevad ühed ja algavad uued unistused.

Sügis on kahtlemata üks spirituaalsemaid aastaaegu, mis soosib rännakut iseendasse. See on ideaalne aeg oma keha ja hinge eest hoolitsemiseks, lõdvestumiseks ja mediteerimiseks. Toita oma keha rikkalike sügisandidega, et koguda energiat, vitamiine ja mineraale pikaks talveks. Pärast sügist pööripäeva algab pimeduse osakaalu suurenemine. See mõjutab ka meie endi sisemaailma, kus valgus ja pimedus, yin ja yang otsivad tasakaalu. Väga tihti me jumaldame valgust kuid ei armasta pimedust ja proovime seda endast eemale tõrjuda ning õhtuid ereda kunstliku valgusega hiiglama pikaks venitada. Kuid just see viibki meid tasakaalust välja. Tegelikult meie keha ja hing vajavad ja igatsevad ka pimedust või mahedamat kamina ja küünlavalgust. Pimeduses saab süttida meie sisemise valgus, mis aitab meil tasakaalustada välist pimedust.

Sügavale pimedusse sukeldumise aeg annab meile võimaluse olla rohkem iseendaga, otsa vaadata oma hirmudele, õppida lahti laskmist ja aksepteerimist. Nagu puu laseb sügisel lehed okstelt, on ka meie energiaväljas neid lehti, mis meid enam ei teeni ja mida oleks vaja lahti lasta. See on aeg, kus saab küsida endalt kõige hirmutavamaid, keerulisemaid ja raskemaid küsimusi ning oodata vastuseid, mis tõusevad pinnale. Pimedus ja iseendaga olemine annavad ideaalse võimaluse mõelda uuesti selle üle mis on meie elus tõeliselt tähtis ja oluline ning millised kohad ja olukorrad vajaksid rohkem tähelepanu ja tasakaalustamist. Sügise energia on passiivses ehk yin energias, ainult siin saab toimuda tõeline puhkus, lõdvestus, info töötlus ja areng.

Sügisese pööripäeva küsimused iseendale

Vasta nendele küsimustele enda sees ja lase sügistuultel puhastada oma energiablokeeringud, et saaksid edasi liikuda ja astuda uuele tasemele oma vaimsel teekonnal.

  • Milline oli minu isiklik saak sellel aastal, mida ma saavutasin, mida kogesin, õppisin ja mõistsin ?
  • Millised seemned läksid kasvama, millised mitte?
  • Mida ma teeksin teisiti ehk milliseid seemneid sooviksin istutada järgmiseks aastaks?
  • Kes aitasid mul minu eesmärke saavutada ja kuidas ma saaksin neid tänada?
  • Mida ma saaksin anda, milliseid kogemusi ja saavutusi teistega jagada ?
  • Milliseid mustreid, olukordi, limiteeringuid või negatiivseid uskumusi sooviksin oma elust lahti lasta?
  • Kas ma aksepteerin muutusi või olen kinni selles mis oli ?
  • Mis vajaksid minu elus rohkem tasakaalustamist ja kuidas ma saaksin seda teha?

                                      Sügisese pööripäeva ehk Mabon’i tähistamie Stonehenge’s Inglismaal

Sabakont- kas tõesti kasutu?

Teatud kehaosad nagu tarkusehambad, kehakarvad, pimesool ja sabakont arvatakse olevad ühed kasutud pärandid evolutsioonist. Kuid tasub teada, et inimekeha on intelligentselt ja vägagi täpselt disainitud. Üksgi” jupp” pole üleliigne, kasutu või mõttetu. Jah, sa võid elada ka ilma nende osadeta, kuid see ei tähenda, et need on kasutud.

Sabakont on väike kolmnurkne kont meie selgroolõpus. Selgroog koosneb 33–34 lülist ja moodustab keha keskse toese. Selgroog jaguneb viide tsooni. Ülemised kolm koosnevad omavahel liikuvalt seotud lülidest: seitse kaelalüli, kaksteist rinnalüli ja viis nimmelüli. Ristluus on viis lüli kokku kasvanud ning selgroo lõpetab “sabakont” ehk õndraluu, kus on samuti 4–5 liikumatult seotud lüli. Sabakont on stuktrureeritud pisut teisiti kui teised selgroolülid. Sabakondi ladinakeelne nimi on coccyx, mis tähendab käo nokka. Sabakondi hüüdnimi on aga tulnud sellest, kuna arvatakse, et see on jäänuk kunagisest sabast, siis kui inimesed veel ahvid olid, kuid praeguse aja inimesele on see täiesti kasutu.

Tuleb välja, et sabakondil on tegelikult palju tähtsaid ülesandeid ning ta on äärmiselt vajalik paljudel toimingutel. Sabakont aitab stabiliseerida sind istudes, toetades ja aidates hoida tasakaalu. Umbes midagi nii sarnast nagu tripod ehk kolmest jalast koosnev taburett. Kui sellelt kolmejalgselt taburetilt üks jalg ära võtta, siis kukuksime pikali. Sabakont on nagu selgroo ankur. Paljud lihased, kõõlused ja ligamendid on sabakondiga seotud, kaasaarvatud mõned vaagnapõhja lihased ja kogu selgroogu siduvad ligamendid. Sabakont toetab ka päraku piirkonda, kaitseb alaselja närve ning on sakraal närvide lõpu pikenduseks. Erinevalt meeste sabakondist on naiste sabakont rohkem väljapoole suunatud, aidates sünnitusel luua rohkem ruumi, et beebi pea läbi mahuks. Naistel võib seoses sabakondi asendiga ka tavaliselt rohkem sabakondiga seotud probleeme ja valusid esineda.

Musklid mis on kinnitatud sabakondiga, abistades istumisel seismisel, jalgade liikumisel ja paindumisel ning soolefunktsiooni töös on järgmised:

Gluteus maximus — suur tuhara lihas; haitab hoida keha püsti
Levator ani — õhuke lihas; aitab toetada vaagnapõhja organeid
Sphincter ani externus lihas ; aitab soolefunktsiooni
Coccygeus — kolmnurkne lihas; toetab vaagnapõhja lihaseid

Inimese skelett on brilliantne looming, kus ei ole vigasid, kasutuid või üleliigseid osasid.

Kasutataud kirjandus:

http://www.evolutionnews.org/2015/02/from_the_steadi093701.html

http://www.innerbody.com/image_skelfov/skel38_new.html#full-description

http://askjohnmackay.com/wp-content/uploads/2015/04/vestigial_organs.pdf

Metsistumine ehk tagasi looduserüppe

Tavaliselt räägitakse metsistumisest mõeldes loomi või taimi. Kuid hetkel on aktuaalne teema hoopis inimese taas-metsistumine. Me kõik kogeme vähemal või rohkemal määral omal nahal tsivilisatsiooni ja tehnoloogia plahvatusliku arengu sügavale ulatuvaid kõrvalnähte. Üha kasvav osa inimestest leiab, et kuigi oleme justkui näiliselt teinud tohutu arengu, oleme samas kaotanud midagi väga olulist, tõtt öelda väga palju olulist. Me oleme kaotanud iseenda ja oma eksistentsi mõtte. Inimkonnal on käimas idenditeedikriis. Kes me oleme ja mida me siin üldse teeme? Mis omab tegelikult tähtsust siin elus? Kas raha ja asjad, edu või haridus? Mis saab edasi? Need küsimused on vist igaühel peast läbi lipsanud.

Tuhandeid aastaid tagasi olime me kõik sõna otseses mõttes pärit metsast. Kogu elutegevus käis vaid ümber ellujäämise ja reproduktsiooni. Jah, elu siis oli primitiivne, raske ja brutaalne ning keegi meist ei tahaks vast sellist elu enam uuesti elada. Kuid sellel ajal oli meil midagi, mille tänapäeva inimene on kaotanud, unustanud. Algne inimene oli otsast lõpuni metsik, tugev, terve, elujõuline ja ehe. Tänapäeva inimene aga täielikult kodustatud, tsiviliseeritud, nõrk, haiglane ja võlts, kannatades pideva stressi, depresiooni ja ärevuse all. Algne inimene sõi naturaalset toitu ja elas loodusega harmoonias oma hõimu keskel, kus terve küla oli teineteisele toeks ja abiks laste kasvatamisel. Tänapäeva inimene aga toitub laboris välja töötatud organismile sobimatust sünteetilisest toidust ning elab loodusest ja oma perest eraldatud elu, saates oma lapsed juba beebidena pikkadeks päevadeks enda juurest minema. Kogu meie ühiskond on loodud inimese heaolu ja loomust mitte arvestades. Me elame ebanaturaalset elu, sööme ebanatutaalset toitu, kanname ebanaturaalseid riideid ja isegi sunnime oma keha pikki tunde ebanaturaalses asendis olema. Me elame virtuaalses maailmas rohkem kui reaalses elus, olles inimesele loomuomasest elust väga kaugele triivinud. Lisaks sellele on inimtegevus jätnud loodusele tohutu laastava jälje, oleme maha võtnud nii palju metsi ja hävitanud suure osa erinevaid eluliike, et tänaseks oleme metsiku looduse lõpu tunnistajateks, võib olla, et ka omaenda lõpu tunnistajateks. Oleme ju meiegi osake loodusest ja ökosüsteemist.

Eks suures osas oleme jõudnud sellise olukorrani raha ja kasuahnuse nimel aga ka seetõttu, et meid on õpetatud maast madalast metsikut loodust, loomi ja putukaid kartma ja nende vastu võitlema, mitte nendega kooseksisteerima. Me reageerime üle ohtude suhtes, mis meid looduses varitseda võivad ja kaitseme end kohati liiast kõikvõimalike kaitsesüstide ja teiste ettevaatusabinõudega, selleasemel, et omaenda immuunsüsteemi tugevdada ja looduselt õppida. Me oleme muutunud allergiliseks toidu, looduse ja loomade suhtes. Kas pole see mitte suurim häirekell et midagi on väga valesti läinud? Me oleme unustamas, mis tunne on käija paljajalu, ujuda alasti järvevees, magada tähistaeva all ega teagi enam millist väge ja jõudu meile looduses viibimine tegelikult annab. Me oleme unustanud kui võimsad ja väekad me tegelikult oleme. Nagu sellest kõigest oleks veel vähe, paljud inimesed tunnevad end siin maapeal nagu ufod kuskilt teiselt planeedilt, see pole ka ime, sest tagatipuks oleme me kaotanud omavahelise sügavama kontakti, mis meid kõiki ühendama peaks.

Tagasi looduserüppe

Tagasi pöördumine looduserüppe ei tähenda koopasse tagasi minemist. Selleks pole mingit vajadust. Taas metsistumine eesmärk on teadlikult uuesti tuua end loodusele ja iseendale lähemale. Tegelikult tundub taas metsistumine vältimatu, kui tahame selles aju ja närvisüsteemi kokkujooksutavas maailmas üldse ellu jääda. Selleks, et oleksime suutelised minema edasi, peaksime astuma kõigepealt sammukese tagasi. Aeglustamine, minimalism ja lihtsus on tänapäeva elu ellujäämise märksõnadeks. Jah, veel mõni aeg tagasi pidime kündma põldu ja tegema rasket tööd, et lihtsalt leib lauale tuua. Täna on meil aga kõik olemas, masinad teevad meie eest töö, poed on toitu ja asju täis. Samas on meil aga tekkinud uued ja palju keerulisemad probleemid. Oleme emakese maa kemikaalide, monokultuuride ja loomakasvatusega viimase piirini läbi kurnanud. Samas elab suur osa inimestest veel näljas, teises kohas aga visatakse toit prügikasti ning kannatatakse liigse ja vale toitumise tagajärgede käes. Meie kapid on täis ebavajalikku kola ja aeg, ka seda pole kuskilt juurde tulnud. Kui paljud inimesed käivad hommikust õhtuni istumas kuskil ja tegemas midagi, mida nad isegi ei naudi, et katus pea kohal hoida ja kõht täis saada, õhtuti teleka ees reality showsid passida ja osta asju, mida me tegelikult ei vajagi, et hinges haigutavat tühjust natukenegi vaigistada. Kui palju me lihtsalt ringi sahmime ja ebavajalikke tegevusi teeme, raisates oma energiat ja aega ning reostades sellega ennast ja end ümbritsevat. Seda kõike saaks palju kasulikumalt ja meeldivamalt reorganiseerida ning ehk jääks siis lõpuks aega ka tegeleda asjadega, mis meid päriselt ka huvitavad ning hingele rõõmu pakuvad, endale ja ehk teistelegi reaalselt kasu toovad.

Kui me kuulaksime seda ürgset, metsiku looduse häält oma sees, siis taipaksime kasutada oma oskusi ja teadmisi hoopis teisiti. Me saaksime ühendada oma teadmised ja tehnoloogia intuitsiooni ja südamest tuleva tunnetusega ning nautida seda imelist maailma täiesti uuel tasandil. Kombineerides looduslikuma elu teadlikult oma ellu. Loodus näiab meile kuidas elada tasakaalus ja kooskõlas ümbritsevaga. Antud ühiskonnas tegeleme me ainult mineviku või tulevikuga, me oleme alati kuhugi minemas, midagi tegemas või saavutamas, meil pole aega ega oskust olla hetkes, elada siin ja praegu. Selleasemel, et lõpmatult produtseerida, on meil oma tervise ja jätkusuutlikuse huvides vaja liikuda koos loomulike rütmidega. Looduses on kõik tasakaalus- seemne külvamine, idanemine, kasvamine, saagivalmimine, saagi nautimine, kompostteerimine ja puhkus. Meie käes on võime muuta oma elu rikkamaks ja rahuldustpakkuvamaks kui eales varem. Kui paneksime rohkem rõhku oma tunnetussüsteemi arendamisele, siis tunneksime nii inimeste ja kogu ökosüsteemi omavahelist seotust ja koostoimimise ilu igas oma keharakus ning kodutunnet hinges, mitte enam nagu tulnukatena teiselt planeedilt.

Metsistumine on juba alanud

Metsistumine on juba alanud paljudes eluvaldkondades. Kui alustada inimese sünnist, siis ka siin on palju muutunud loomulikumaks ja naturaalsemaks. Emadel on võimalus sünnitada turvaliselt kodus, rinnapiim on taas ausse tõusnud, hinnatakse rohkem ema-isa-lapse koosolemis aega ja väärtustatakse selle vajadust, tekkinud on alternatiivseid koole ja lasteasutusi, et lapsed saakisd oma lapsepõlve veeta naturaalsesemas ja loomulikumas keskkonnas. Suure tõenäosusega oskavad need lapsed tulevikus rohkem hinnata ja väärtustada iseennast ja loodusega koostoimimist. Metsistumine aitab meil tagasi minna oma naturaalse olemuse juurde ning muuta oma elukvaliteeti juurtest alates.

Mäletan, kui mu oma laps läks esimesse klassi, olles pärast esimest päeva täielikult shokeeritud sellest, et ta pidi 45 minutit ühe koha peal istuma ja vahetunnis ei saanud isegi õue minna. Ka minuni jõudis sel hetkel teadmine, et jah, see polegi normaalne. Mis saab ühe lapse jaoks, kes on loodud õppima maailma tundma läbi liikumise, olla veel loomuvastasem kui lihtsalt istuda liikumatult ebamugavas asendis. Minu unistustes õpiksid lapsed loodusõpetust õues, uurides taimi ja loomi otse loodusest, mitte ainult raamatust. Matkaksid ja teeksid ellujäämiskursusi looduses. Liitmist, lahutamist, korrutamist ja jagamist õpitaks rannas kivisid loendades. Ning lugeda, kirjutada ja joonistada võiks ka teistes asendites, kasvõi kõhuli põrandal. Vahetunnid oleksid õues jooksmiseks, mängimiseks ja ronimiseks ning riiete määrimine oleks täiesti okei. Plastikust mänguväljakute ja lõbustusparkide asemel asemel oleksid päris puud kus ronida ja raamatuid lugeda. Ning päris kindlasti oleks lastel võimalus arendada end rohkem elulisematest vajadustest lähtuvamalt kui meie praegune koolisüsteem seda võimaldab. Oma keha ja selle võimete tundma õppimine, spirituaalsus, oma hinge eest hoolitsemine, telepaatia ja intuitsiooni arendamine oleks alles algus. Võistlemise asemel koostöö, hindamise asemel personaalne lähenemine.

Ning üleüldse võiksime elada rahavabas ühiskonnas ning arendada oma võimeid ja oskusi hoopis teistel eesmärkidel- et oleks parem ja elamisväärsem kõigile. Elaksime kaasaegsetes kogukondades koos oma lähedastega, laste, vanemate ja vanaemadega. Meie kodud oleks lähestikku kuid kõigil säiliks oma privaatsus ning keegi poleks üksi ega eraldatud. Nii oleks meil kergem jagada rõõme ja kohustusi ning toetada teineteist. Lapsed oleksid hoitud ja vanavanemad hooldatud. Meie kodud sulaksid loodusega ühte, kuid sealt ei puuduks mugavus ega tänapäevane tehnoloogia. Saaksime endiselt kasutada elektrit ja internetti ning muid tänapäevaseid hüvesid, kuid  seda läbimõeldumalt ja tasakaalukamalt. Kraanist tuleks puhast allikavett ja rõdul kasvaksid aedviljad, katusel oleskid päikesepaneelid ning aia taga kasvaksid marjad ja seened. Vuraksime ringi elektri või isegi õhujõul sõitvate sõidukitega ja elu oleks lill. Me ei peaks enam tundma, et me pole piisavad või, et meil ei ole midagi piisavalt. Oleksime taas ühenduses, maaga kus elame ja inimestega meie ümber ning mõistaksime, et me oleme üks suur kogukond, üks suur pere, kes saab jätkusuutlikult toimida vaid tänu koostööle ja sügavale austusele.

Metsistumise A ja O

Aga tagasi reaalsusesse. Kuskilt tuleb alustada. Meie eestlastena veel mäletame mis tunne on olla kättpidi mullas ja kasvatada ise endale toitu, me tunneme taimi ja loomi. Samas meie lapsed on seda juba unustamas, neil ei ela enam vanavanemad maal. Lastel on nüüd nutiseadmed ja trennid linnas siseruumides, nad ei viibi piisavalt palju väljaski.  Mujal euroopas ei tea enam enamik täiskasvanud inimesi milline on õunapuu ning rääkimata sellest, milliseid seeni võib söögiks korjata ja, et pärnaõitest saab valmistada imepärast tervendavat teed. Inimesed kasvatavad viljapuid ilupärast, teadmata, et neid võib süüa. Küsisin kunagi luba ühelt aprikoosipuu omanikult tema aiast omale mõned pirakad aprikoosid noppida, puu oli nii lookas ja küpsed viljad lihtsalt pudenesid maha. Omanikul oli üllatusest suu lahti, et ma neid süüa soovisin, kuna need viljad olid ju pritsimata ehk mürgitamata. Ka Eestis ei tea paljud täiskasvanud inimesed tegelikult lihtsaid, enimlevinud taimi, isegi naadi ja maltsa tundmisega on raskusi. On palju asju, mida uuesti õppida. Tasub tulla oma mugavustsoonist välja ja vaadata elu mida me elame, uue pilguga.

Viibi võimalikult palju looduses, ole kontaktis maaga ja lase päevavalgusel end laadida

Inimese evolutsioon on sündinud päikesevalguse all, see on meie füüsilise ja psüühilise tervise nurgakivi. Loodus on meie kõigi ühine kodu, meie hoidja ja toitja. Looduses viibimine on inimese jaoks hädavajalik, me ei saa ilma selleta normaalselt funktsioneeridagi. Vähene päevavalgus, ebapiisav väljas viibimine ja olematu kontakt maaga nõrgestab keha loomulikku kaitsesüsteemi. Kaasneb nii füüsiline kui psüühiline stress, langeb immuunsüsteem, kasvab väsimus, ilmneda võib ärevus, oleme vastuvõtlikumad stressile ja depressioonile. Instiktiivselt üritatakse olukorda tasakaalustada süsivesikute, alkoholi, kofeiini ja suhkrurikaste toitudega, mis teevad tervisele hoopis karuteene. Isegi siis kui elad linnas, on regulaarne väljas jalutamine, sportimine, matkamine, telkimine, korilus ja enda kätega lõkketegemine headeks võimalusteks luua taas kontakt loodusega ja viibida värskes õhus. Läbi aegade on meie ihu on olnud pidevas kontaktis maaga nii kõndides, magades kui istudes. Me oleme bioelektrilised olevused. Maaga kontaktis olemine lubab meil kanda elektrone maa peen energiast meie kehasse. Maa elektronid sarnanevad  oma toimelt antioksüdantidega, mis neutraliseerivad vabu radikaale ehk vähendavad põletikku kehas ja mõjudes valuvaigistavalt ja vitaalsust tõstvalt. Jaluta paljajalu nii tihti ja palju kui võimalik, ka talvel lumepeal. Istu murul, pikuta, pea piknikku õues. Uju ookeanis, meres, järves, jões või tiigis. Meie keha vajab ka natutraalset päevavalgust, üks tund päevas väljas olla on minimaalne, et meie keha tuleks hädavaevu omadega toime. Oluline on teada, et kontaktläätsed, päikeseprillid, prillid ja isegi aknaklaasid takistavad meie silmadel saamast seda õiget päikesevalgust. Hinnanguliselt 98% valgusest võtab inimene vastu läbi silmade. Ainult 2% siseneb läbi naha. Erinevalt D vitamiini omastamisest naha kaudu, ei ole tarvis naturaalse valguse saamiseks olla lõõmava päikese käes, võib olla ka varjus kuid õues tuleb olla iga ilmaga, ka talvel.

Teleka vaatamise asemel, mine õue

Väga tihti tuuakse vabanduseks, et mul ei ole aega käija väljas. Üks väga suur ajaröövel on televiisor ja muidugi internet ja kõik muud nutiseadmed. Kasu nad meie füüsilisele ja vaimsele tervisele aga eriti ei too. Teleka vaatamise asemel, võta suur tass taimeteed ja mine ja istu õues, vaata pilvi, tähti või lõket, või räägi oma lähedastega. Leia omale kuskil lemmikkoht, kus on hea käija regulaarselt istumas, mediteerimas või niisama mõtisklemas. See maandab stressi, laeb sind ja  omab tervendavat efekti palju rohkem kui oodatagi oskad.

Fitness ja jõusaal looduses

Selleasemel, et veeta pärast kontoris istutud pikka päeva aega konditsioneeritud jõusaalis, tee sporti värskes õhus. See on jällegi üks hea võimalus kontakteeruda loodusega. Võimalusi on lõputuid- jalutamine, jooksmine, rattasõit, suusatamine, jooga jne. Alasti ujumine looduslikus veekogus ja paljajalu kõndimine annavad eriti vabastava ja tervendava energia laksu.

Ära ürita paaniliselt kõike looduslikku hävitada, mis su teele satub

Las see võilill kasvab aias. Las muru olla mitmekülgne ja täis erinevaid lilli. Nad ei kasva su aias ilmaasjata, naudi ja kasuta neid enda tervendamiseks. Sa ei vaja Roundup- i, see ei too kasu kellelegi. Ja kõik aia nurgad ei pea olema viimseni klanitud, vabalt võib mõni nurk jääda looduse mängumaaks. Seda ämblikut ei pea ka kohe maha lööma, ta ei tee sulle mitte kui midagi, lihtsalt vii ta õue tagasi kui ta su teele satub. Ja tüütumaid tegelasi nagu sääski, kirpe ja puuke saab vabalt näiteks  küüslaugu, lavendli või sidruniga eemale peletada. Orgaanilises majapidamises leidub alati looduslikke lahendusi igasuguste ebameldivate olukordade vältimiseks. Tuleb vaid teada neid looduslikke nippe.

Loo kontakt loomadega

Loomad on meile inimestele sillaks tagasi looduse juurde. Loomade käitumine on rafineerimata ja nende jälgimine aitab meil paremini mõista ka meie algseid instinkte ja loomulikke vajadusi. Lemmikloomade pidamine annab võimaluse saada loomadega väga lähedaseks, aidates meil õppida tundma nende hingeelu peensusi. Loomaga ühe katuse all elamine õpetab lastele maast madalast vastutustunnet ja usaldust. Lapsed, kes on üles kasvanud koos loomaga, on vähem enesekesksed, nad on arvestavamad, empaatilisemad, kannatlikumad ja suhtuvad ka teistesse loomadesse austavamalt ning oskavad paremaid suhteid luua ka teiste inimestega. Lisaks sellele on koera omanikud eriti õnnistatud, kuna koeraga on vaja õues käija iga ilmaga.

Vähem on rohkem

Anna ära või müü maha kõik asjad, mida sa ei ole kasutanud vähemalt paar aastat. Neid asju, mida sul tõesti vaja läheb ja mis sind õnnelikuks teevad on tegelikult väga vähe, mõni ütleb isegi, et ainult seljakotitäiest asjadest piisab täiesti. Alati saab asju laenutada ja taaskasutada, ei pea endal olema kõik vahendid igaks elujuhtumiks. Minimalismi harrastamine annab meile ruumi nii füüsiliselt kui vaimselt. Kui me suudame oma tarbimist kontrollida ja omame vähem asju, siis hoiame palju väärtuslikku energiat kokku ega risusta ka loodust ülearu. Kindlasti on elu siis ka stressivabam, üldse on vähem segadust, rohkem vabadust ja aega. Ehk siis kõike seda mida tänapäeva inimesed paaniliselt otsivad ja vajavad.

Järgi naturaalset elustiili

See tähendab, et kõik mida sa sööd, enda ümber kannad ja peale määrid võiks olla naturaalne ja võimalikult vähe töödeldud. Toit võiks olla ka inimesele loomuomane ja kergesti seeditav ning organismile hästi omastatav. Valmista ja võimalusel kasvata omale ise toitu. Isegi kui sul pole oma aeda, aknalaua potipõllundus on ka parem kui mitte midagi. Las toit olla sinu esimene ravim ja kui see tõesti ei aita, alles siis võiks pöörduda tänapäevase meditsiini poole. Samuti on lihtne teha endale paljusid kehahooldus vahendeid ning meikida ei tasu nagunii ülearu. Sest naturaalne elustiil paneb sind üsna ruttu mõistma, et inimesed on valmis ” ilu” nimel tegema täiesti ebavajalikke ja tervist kahjustavaid protseduure, raisates oma aega, tervist ja raha ning muidugi emakest loodust ja loomi, kes kõik peavad nende ilutoodete testimiste katsejänesteks olema. Tihti “lastakse” meil justkui arvata, et me ei kõlba sellisena nagu me loomulikuna oleme, nii hakkamegi ennast “tuunima” ja ka iseendast kaugenema, kuigi me tulime siia maailma õppima vastupidist- saama sõbraks iseendaga.

Loo kontakt oma kehaga ja ühendu enda sisemise loodusega

Kuula oma keha on kerge öelda kuid tegelikult pole paljudel inimestel õrna aimugi, mida see tähendab. Me isegi ei oska end liigutada nii nagu kehal seda vaja oleks. On meid ju lapsest saati manitsetud, kuidas on ikka viisakas käsi ja jalgu hoida, kuhu ja kuidas tuleb vaadata. Kui palju terviseprobleeme saaks pinges kehast vabaks lasta ainuüksi sellega, et hoiaksime ja liigutaksime oma keha vabalt nii nagu ta soovib. Oma metsiku ja ürgse kehaga uuesti kontakti saamine ei ole kerge, see võib nõuda aega ja kannatus, kuna oleme terve elu õppinud teda ignoreerima. Kuid oma keha tundmiseks saab igaüks palju ise ära teha. Me saame oma keha suhtes olla tähelepanelikumad ja austavamad. Õppida oma keha paremini tunnetama ja tema vajaduste eest hoolitsema. Igasühes meis elab metsik mees, naine või laps. See on meie sisemine loodus, meie ürgne natuur kus elavad eluterve uudishimu, kirg  ja sisemine tarkus. Sa tegelikult tead oma sisimas, kuidas ja kuhu poole oleks vaja liikuda nii füüsiliselt kui vaimselt. Lihtsalt hakka elama selle järgi.

Kas peaksime olema ainult positiivsed ?

Tänases maailmas ülistatakse positiivsust ja halvustatakse negatiivsust. Kes siis poleks kuulnud, et elus tuleb olla positiivne, näha positiivselt, mõelda positiivselt ja isegi tunda ainult positiivseid tundeid. Negatiivsusesse suhtutakse aga halvustavalt ja tuntakse end kohutavalt kui mõni negatiivne mõttejupp juhtub isegi korraks peast läbi vilksatama. Ja nii me proovimegi negatiivseid tundeid, mõtteid ja emotsioone paaniliselt ignoreerida ja vältida. Ei olegi mingit kahtlust, et see kuidas me endasse ja maailma suhtume mõjutab väga tugevalt meie elu kulgemist ja kvaliteeti. Kuid me elame maailmas kus valitseb duaalsus, nagu on olemas öö ja päev, on olemas ka positiivne ja negatiivne. Kõik ei ole elus alati roosamannavaht ja maasikatolm, elu ei koosne ainult vikerkaartest ja sõbralikult ringi kappavatest ükssarvedest. Elus on alati nii heladamaid kui tumedamaid pooli, nii päikest kui vihma, kuuma ja külma, on armastust, on haiget saamist. Positiivne ja negatiivne pool on mõlemad meis olemas ja me ei peaks kumbagi ignoreerima ega ka liigselt esile tõstma. Nii liigne positiivsus kui ka liigne negatiivsus on mõlemad ühtviisi hukutavad. Positiivsus ei mõju sulle igas situatsioonis positiivselt ja negatiivsus ei mõju sulle alati negatiivselt. Ka negatiivsusel on omad positiivsed küljed ja positiivsusel on omad negatiivsed küljed.

Kundalini jooga filosoofia järgi on inimesel kolm meelt: Negatiivne, positiivne-  ja neutraalne meel. Mida paremini me seda kolmikut tunneme ja teame, seda kergem on meil elus navigeerida ja omi asju ajada. Kui me tunnustame ennast kogu terviklikkuses, saame vabaks iseenda loodud takistustest, usaldame ennast rohkem ja kogeme elu tähendusrikkust palju avatumalt.

Positiivne meel

On levinud mõtlemine, et kui sa vaid suudad mõelda ainult positiivselt, siis juhtuvad sinuga kõik imelised asjad ja sinu elu läheb nagu lepase reega ning sinuga ei juhtu never ever midagi halba. Tegelikult ei pühi positiivne mõtlemine sinu elust ära halbu asju. Ainuüksi positiivsest mõtlemisest ei ole kasu. Asjad juhtuvad lõppude lõpuks ikkagi nii nagu nad peavad juhtuma. Positiivne mõtlemine kui selline ei ole lihtsalt iseendale hea ja parema soovimine. Iga päev ei paista päike sellepärast, et sa mõtled positiivselt. Me peame aksepteerima ka vihmasadu, sest ainult päikesepaiste lõpeks ju kõrbestumisega. Positiivne meel on midagi palju enamat. Ta muudab su elu kergemaks ja nauditavamaks ning õpetab elu mitte liiga tõsiselt võtma. Positiivne meel sisendab meile huvi ja hoolivust maailma ning kogu loodu vastu. Positiivne Meel tuleb meile appi ebaõnnestumiste ja haigustest ülesaamise korral. Ta aitab meil märgata valgust tunneli lõpus ning annab usku ja lootust. Tänu positiivsele meelele on meil kergem aktsepteerida ebaõnnestumisi ja näha neid uute võimaluste valguses. Positiivse meele ülesandeks on otsida üles iga situatsiooni ja olukorra head küljed. Positiivne meel loob avardumist ja leiab üles tee, et soodsad võimalused, olukorrad ning vahendid jõuaksid meieni. Ta annab meile tugeva tahte, optimismi, mängulisuse ning hea huumorimeele. Positiivne meel aitab sul näha maailma enda ümber sellisena, et sa oleksid suuteline minema edasi, mitte nägema vaid häda ja viletsust, mis sind spiraalina alla tõmbab.

Kui positiivne meel ei ole piisavalt arenenud, siis elu lihtsalt muserdab sind, kõik tundub nõme ja mõttetu. Sul pole jõudu ja tahet oma soove ja ideid ellu viia ning soodsad võimalused ei leia sind iialgi üles. Sul on kalduvus langeda depressiooni, oled haigustele vastuvõtlikum ning neil on kombeks jääda vinduma.

Hästi arenendud positiivne meel aitab sul elus saada kõigega hakkama. Sul jagub alati tahejõudu oma ideede elluviimiseks ja suudad huumoriga näha oma ebaõnnestumisi. Sa oled uudishimulik, õppimishimuline, avatud uutele võimalustele, oled valmis proovima uusi asju ning sukelduma uutesse olukordadesse.

Kui sa toetud oma elus ainult positiivsele meelele, siis oled nagu küla narr. Sa ignoreerid reaalsust ja elad omas roosas mullis. Sa usud ja usaldad kõiki sinisilmselt ja naiivselt. Sa blokeerid ära tunded, mis on sinu arvates negatiivsed, kuid mis tegelikult aitavad sul näha tõde. Tasakaalustamiseks tugevda oma negatiivset meelt.

Negatiivne meel

Aga mis siis kui me embaksime ka meis pesitsevaid negatiivseid tundeid, nagu  pettumus, viha, hirm või ebakindlus. Kui me mõistaksime, et neis negatiivsetes tunnetes, võivad tegelikult varjul olla hoopis positiivsed ilmingud. Kui me mõistaksime, et mida rohkem me oma tundeid alla surume, seda jõulisemalt nad meis esile kerkivad ning me saame oma tunnetest vabaneda lõplikult vaid siis, kui me neid täielikult kogeme. Negatiivsust tõlgendatakse enamasti vääralt, siin ei ole midagi hirmsat ja halba. Me ise oleme lahterdanud osad elukogemused halbadeks ja teised headeks. Negatiivne meel ei ole meile antud selleks, et seda positiivsete mõtete alla lihtsalt ära matta. Negatiivne meel on meie suur kingitus, meile ülioluline sisetunne, olles meie igapävane hoidja ja kaitsja ning aidates meil mõista situatsioonide ohtlikkust ka kõige soodsamates olukordades. Et me ei tormaks sõiduteele nägu nalja täis ega jääks lootma, et vaid positiivse suhtumisega õnnestub meil läheneva auto alla mitte jääda. Et me tunneksime hirmu kõrguste ees ega sammuks üle kaljuserva haigutavasse tühimikku. Et me kuulaksime enda sisemist häält, kes ütleb, et hei siin pole kõik päris korras, hoia eemale, see ei lõpe hästi. Et me ei valiks suhteid, mis võivad saada meile hukatuslikuks. Et me ei teeks tehinguid ja investeeringuid mis ei too kasu meile ega ühiskonnale. Et me näeksime asju ja olukordi üldse natuke laiemalt, mitte ainult oma hetkelist heaolu arvestades. Negatiivne meel annab sulle ka oskuse öelda õigel hetkel „EI“ kõikide nende inimeste ootustele, kes tahavad sind ära  kasutada. Negatiivne meel soovib olla vajalik, tekitades meis igatsust, pinget ja nälga millegi järgi, läbi selle saab võimalikuks edasiliikumine ja areng.

Nõrk ja väljaarenemata negatiivne meel viib sind ohtlikesse või ebasündsatesse olukordadesse ja suhetesse, oled aldis sõltuvustele ning sind on  kerge mõjutada. Sul on raske õelda Ei.

Kui negatiivne meel on hästi arenenud, siis on sul kerge asjadel vahet teha ning oskad hinnata ohte. Sa tead, millal minna edasi ja millal on aeg areenilt lahkuda. Sa oled hoitud ja kaitstud.

Kui sinu negatiivne meel aga juhib su elu ning sind valitsevad liigsed hirmud, sa näed elu ainult mustades värvides ning tunneli lõpus ei paista valgus, siis  tasakaalustamiseks tugevda oma positiivset meelt.

 Neutraalne meel

Neutraalset meelt kutsutakse joogajuveeliks, see on meie meditatiivne, intuitiivne meel.  Neutraalne olek ei tähenda, et sa muutuksid apaatseks ja ükskõikseks tundetuks tombuks. Sa lihtsalt ei takerdu oma tunnetesse ega lase neil oma elu üle võimust võtta. Negatiivne meel leiab üles kõik puudused ja positiivne meel leiab üles kõik hea. Neutraalne meel on see, kes kalkuleerib läbi kõik riskid ja kasud. Ta leiab küsimusele tervikliku vastuse, arvestades nii poolt kui vastu argumente. Neutraalne meel tasakaalustab ja kaalub positiivse ja negatiivse meele poolt pakutud informatsioon, et anda sulle võimalikult neutraalne ja kaastundlik otsus parimaks teekonnaks.  Neutraalne meel lähtub intuitsioonist, ta leiab hingele tegutsemiseks tee, mis võimaldab näha elu polaarsustest kaugemale. Meie hinge jaoks ei ole olemas positiivset ja negatiivset, head ja halba, need on võrdsed. Need on lihtsalt erinevad kogemused ning sinuga juhtub alati vaid see, mis aitab sind edasi. Neutraalne meel on erapooletu, võimaldades meil näha nii head kui ka halba õnnistuse ja kingitusena. Takistused muutuvad võimalusteks ja me oleme hoitud ning toetatud. Neutraalne meel võimaldab Hingel täielikult kogeda emotsioonide pillerkaart, samal ajal ennast mitte neisse vangistades.

Hästi arenenud neutraalne meel lubab inimesel vastu võtta kõik halvad ja head elu väljakutsed ning muuta need läbi südame armastuse kõikidele kasulikuks.

Nõrk neutraalne meel tähendab, et sa oled omavahel võitlevate negatiivse ja positiivse meele armul. Sa oled muutlik ja sul on raske langetada otsuseid, oled laskunud sisemisse sõtta oma mõistusega ning viibid oma emotsioonide Ameerika-mägedes. Sa tunned ennast oma elu ohvrina, sest sa ei tea, kuidas ühendada oma kogemused ja leida neile tähendus. Sul on raske näha elu polaarsustest kaugemale ja märgata asjades sisalduvat suur kosmilist plaani.

Kundalini joogas öeldakse, et midagi otsustama asudes võtab esimesena sõna alati negatiivne meel, siis positiivne meel ja 9 sekundi pärast langetab otsuse neutraalne meel, meie intuitsioon. 15 minutit hiljem, võib aga peas olla taas täielik segapudru ja otsuselangetamine tundub täielik kosmos.

Neutraalset meelt tugevdab mediteerimine.

Olgem positiivsed, kuid kuulakem ka oma negatiivset poolt ja jätkem oma lõppsõna neutraalsele meele hoolde!

Aksepteeri ennast sellisena nagu sa oled

Kas mitte igas inimese heaolu puudutavates soovitustes ja spirituaalsetes õpetustes ei räägita sellest kui oluline on ennast aksepteerida. Kui paljud meist kõnnivad ringi rõõmsate nägudega kuid sisemiselt tuntakse end tühjade ja katkistena, sest mõeldakse järelejätmatult, et me pole piisavalt head, ilusad või targad. Kui paljud meist proovivad tõestada iseendale ja teistele, et me oleme midagi või kedagi, kes me tegelikult ei ole. Kuni ühel päeval illusioonidest koosnev tehismina kõikuma lööb ja me suure mürtsuga kokku variseme. Et selliseid mürtse vältida, on enese aksepteerimine kuldaväärt soovitus, kuid see pole üldsegi nii lihtsalt teostatav kui esmapilgul tundub. On väga keeruline ühel suvalisel päeval hakata ” lambist ” tundma, et nüüd ma olen ilus, tark ja osav ja selle juurde oma ülejäänud eluks jäädagi. See ei tööta nii, olen ise seda omal nahal kogenud. Aksepteerimine on aastatepikkune protsess, kus tuleb igapäevaselt, sügavuti ja ausalt otsa vaadata oma tugevustele ja nõrkustele ning see on kõike muud kui lihtne. Tean omast käest, et mitteaksepteerimine võtab meeletult palju energiat ja on äärmiselt väsitav ning võib põhjustada  palju valu ja kannatusi. Minu jaoks on olnud aksepteerimine üks raskemaid õppetunde siin elus. Mul on olnud raske olla rahul ja leppida sellega, mis on. Pikki aastaid on minu kaaslaseks olnud madal enesekindlus. Kuid ma olen teel ja paljud asjad on saanud selgemaks ja elu on muutunud kergemaks. Olen näinud oma silmaga kuidas aksepteerimine avab uksed seal, kus ma seda oodatagi pole osanud.

Mis see aksepteerimine üldse on?

Aksepteerimine ei ole millegi parandamine või muutmine ega ka käegalöömine. Enese aksepteerimine on endale tunnistamine, kes sa tegelikult oled ja milleks sa üldse võimeline oled. Enese aksepteerimine juhtub siin ja praegu, sellisena kus ja milline sa antud hetkel ja olukorras oled. Mitte siis kui sa oled üleliigsed kilod kaotanud või kui oled oma eesmärgid karjääriredelil saavutanud.

Aksepteerimine ei tähenda kõige tolereerimist, see ei tähenda ka seda, et sa ei tahaks ennast üldse muuta, parandada või kuhugipoole areneda. Otse vastupidi, ennast aksepteerides, ütled lahti limiteeritud uskumustest ja moondunud kujutluspiltidest iseendast, mis takistavad sinu transformatsiooni olla parim versioon iseendast. Enese aksepteerimise eesmärk on saada tagasi selleks, kes sa juba sisimas oled. Aksepteerimine tähendab vabastada end maskidest, mis võimaldab kogeda seeläbi suurt arengut ning positiivset muutust iseendas ja oma elus.

Aksepteerimine, mis algab meie seest, laieneb tegelikult kõikjale meie ümber. Aksepteerides ennast on kergem aksepteeria ka teisi ja kogu maailma tervikuna. See loob omakorda uue ja positiivsema kuvandi elust.

Kuidas ennast aksepteerida

Esiteks, sul ei ole mitte midagi viga. Aksepteeri seda, et sa võid olla totaalselt teistsugune kui teised  ja sa võid end tunda aegajalt või isegi kogu aeg ufona, kes on pärit teiselt planeedilt aga päris kindlasti ei ole sul mitte midagi viga. Sa oled imeline, eriline, unikaalne ja kordumatu. Sinusuguseid rohkem maailmas ei leidu ja see ongi nii mõeldud, sest ainult sellisena suudame luua maailmas väärtusi. Hinda seda.

Lõpeta enda ignoreerimine. Pane tähele oma tundeid, mõtteid ja emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid. Ole teadlik, mis sinus toimub, ära suru endas midagi alla ega ignoreeri ühtegi aistingut, proovi aksepteerida kogu oma olemust tervikuna. Aastaid alla surutud mõtted, tunded ja emotsioonid mürgitavad tugevalt keha ja põhjustavad energiablokeeringuid, mis omakorda viivad füüsiliste haigusteni. Tean kui kerge on ebasoovitavaid emotsioone enda eest peita ning kui suurt julgust ja ausust nõuab nende tunnistamine. Enne kui sul on vaja midagi otsustada, kuula ära kõik hääled enda sees ja vali see hääl, mis on tavaliselt kõige vaiksem. Sa võid olla kindel, et see on sinu südamehääl, kes näitab sulle alati õiget teed.

Aksepteeri  ja austa oma keha. Ükskõik kui pikk, peenike, lühike või paks see ka ei oleks. Siin maailmas ei tee mitte keegi sinuga sellist koostööd nagu sinu oma keha. Hooli oma kehast rohkem, anna oma kehale alati kvaliteetseimat toitu, piisavalt puhkust ja mõõdukat treeningut, et ta oleks tugev, terve ja vastupidav. Et oleksid võimeline tegema oma kehas seda, mida sa oled tulnud siia maailma tegema. Ära iial alahinda oma keha võimeid ja lõputut koostöövalmidust.

Ära võrdle ennast teiste inimestega. Võin enda eest öelda, et facebook on selleks ideaalne koht. Kuid sa ei hakka ennast iialgi aksepteerima kui sa võrdled ennast teistega, sest alati leidub inimesi, kes on sinust paremad, ilusamad, targemad, andekamad või misiganes. Nii näed sa moondunud pilti iseendast, jäädes iseenda silmis alati kõigile alla ja tundes end nagu mingi viimane ja mõtetu narts. Kuigi tegelikkuses on see täiesti väär. Sa ei ela seda elu mida elavad teised, sul on teine teekond, teised eesmärgid ja teised õppetunnid. Sina oled tõeline superstaar oma elus.

Loobu liigsest perfektsionismist. Mõningates asjades on vaja luua korda ja tunda reegleid, et teha oma tööd hästi ja kvaliteetselt. Kuid absoluutse perfektsuse tagaajamine iseendas ja oma tegemistes triivib sind iga kord iseenda aksepteerimisest üha kaugemale ja kaugemale. Kui me oleksime perfektselt disainitud, siis oleksime nukud või robotid. Kuid me oleme lihast ja luust inimesed, isegi meie kõrvad pole kunagi 100 protsenti teineteisega sarnased. Väikesed ebatäiused teevadki meid  täiuslikuks. Me oleme täiesti piisavad ja täiuslikud just sellistena nagu oleme. Kui me hakkame igalt oma tegevuselt ootama ainult perfektset sooritust, siis jäävadki meil asjad tegemata ja elu elamata. See blogi ja minu kirjutatud raamatud oleksid olnud olemata, sest ma ei oska ju perfektselt kirjutada. Ma poleks iialgi saanud lapsi, sest kunagi polnud päris täiuslikku aega. Ma poleks iialgi õppinud joogat, sest ma ei paindu perfektselt. Ja appi kuidas ma kartsin kõike neid asju teha ja teiste arvamust oma tegemiste kohta. Jah ja kui paljud meist mõtlevad, et ma ei tee suudki lahti, sest ma ei oska täiuslikult laulda, tantsida, joonistada või misiganes. Tegelikkuses sa aga ei oska teha asju lihtsalt nii nagu seda teevad teised ja see ongi asja võlu. Sa teed asju omamoodi, oma kiiksuga, oma nurga alt. See sinu teistmoodi ongi  just see õige ja hea, just seda sa peadki endas aksepteerima, mitte maha suruma ja häbenema. Sul ei ole vaja olla aksepteeritud teiste poolt, sul on vaja olla aksepteeritud iseenda poolt.

Aksepteeri seda, mis on. Aksepteeri neid olukordi mis su eluteele satuvad. Kuid mõtle ka sellele, et me aksepteerime neid olukordi, mida me ise arvame end väärt olevat. Kui olukord on väga keeruline, siis aksepteeri seda, kuid ära unusta ka seda, et sa oled paremat väärt. Anna endast alati kõik, et ” halbadest ” oludest  kiiremini välja tulla. Vahest ei ole olukordade muutmine meie võimuses. Näiteks mõne looduskatastroofi korral või kui sureb sulle lähedane inimene või juhtub midagi veel hirmsamat, on väga raske sellega leppida ja seda aksepteerida. Kuid sinu elu läheb edasi. Sa pead ennast kokku korjama ja edasi liikuma, sest sul on see võimalus ja sa oled seda väärt. On olukordi, mida me soovime, et neid poleks kunagi olnud. Kuid iga olukord on millekski hea. Igast olukorrast on midagi õppida. Rasked olukorrad on selleks, et mõistaksime ja tunneksime midagi, mida meil oli vaja mõista ja tunda. Aitab teadmine, et ükski hetk ei kesta igavesti, seetõttu tuleb olla iga hetke eest tänulik. Kerge on jääda igatsema möödunud aegu, kui muru oli rohelisem ja päike paistis eredamalt, või unistada hoopis millestki uuest ja ägedast. Sedasi aga võivad võimalused, mis on su nina ees  jäädagi märkamata ja kasutamata. Minu jaoks on olnud väga raske aksepteerida seda, et emana ei saa ma enam enamus aega pühenduda iseendale ega teha omi asju. Maailmas on ju palju muud põnevamat teha kui lastega kodus istuda. Ja ma olen teinud kõik, et põgeneda selle kohustuse eest, et tegeldea töö või hobidega. Kuid tänu mu elus toimuvatele püsivatele ja kardinaalsetele muutustele, mis kenasti mu ambitsioone ja illusioone on purustanud, olen hakanud mõistma, et laste eest hoolitsemine ongi ju ainuke oma asi, millega mul tuleb hetkel tegeleda. Olen hakanud hindama seda, et mul on võimalus olla ema. Lastega koos kasvamine on tõeline privileeg, mis on õpetanud mulle just seda, mida mul on vaja olnud õppida; tingimusteta armastust, kannatlikust, usaldust, oma ego purustamist ja palju muud ilusat ja eluks vajalikku.

Hoia fookus oma tugevatel, mitte oma nõrkadel külgedel. Selle asemel, et päevast päeva leida endas, mis sul kõik puudu ja halvasti on, leia need asjad, mis on hästi. Igaüks on mingis asjas tugev. Leia endas need omadused, presenteeri neid rohkem ja pane enda kasuks tööle. Kõik ei pea olema kunstnikud ja luuletajad, võibolla oled sa maailma parim kuulaja, oskad supervõluvalt naeratada või või midagi veel toredamat.

Andesta. Andesta endale läbikukkumised, andesta teistele nende vead, aksepteeri seda, mis juhtus ja proovi järgmine kord paremini. Võibolla see ei olnudki üldse läbikukkumine, võibolla, see ei olnud lihtsalt sinu tee. Kui sa oled omalt poot kõik teinud, siis tuleb see, mis tulema peab. Aksepteeri seda.

Austa ja aksepteeri ka teisi inimesi ja maailma enda ümber. Aksepteeri loodust; puid ja kive, tuult ja vihma, loomi ja linde. Aksepteeri igat putukat ja mikroobi. Aksepteeri ehitisi ja inimesi, kes on need loonud. Igat detaili. Ära proovi kogu aeg kõike vaidlustada, lase kõigel olla nii nagu on. Aksepteeri inimesi, kes on teistsugused kui sina, kes käituvad ja mõtlevad teistmoodi kui sina. Lase neil lõpetada oma laused, ära sega vahele, kuula ja püüa mõista. Lase neil olla need kes nad on ja areneda omas tempos. Jah, ma tean kuidas vahest tahaks kõiki  enda käe järgi voolida kuid igaüks on meist unikaalne ja nii see peabki olema. Isegi kui need on su oma lapsed või sulle kõige lähedasemad. Inimesed kes kritiseerivad teisi, kritiseerivad sisimas ka iseenast samamoodi. Leia teistes väärtuseid, mitte vigu. Leia lõputuid väärtuseid kogu maailmas ja enda ümber ning sa märkad peagi, et leiad lõputuid väärusi ka iseendas. Ja võibolla sa siis ei näegi enam erinevust maailma ja iseenda vahel.

Mantrad, mida olen kasutanud enda aksepteerimiseks; Ma aksepeerin ennast igal tasandil! Ma armastan ennast! Ma usaldan ennast! Ma olen ilus ja piisav sellisena nagu ma olen! Ma aksepteerin olukordi, mis minu elus juhtuvad ning proovin mõista õppetundi selle taga. Ma annan endast alati maksimumi ja kui midagi läheb viltu, siis andestan endale ja liigun edasi või proovin uuesti. Ma aksepteerin seda, et ma olen väärt parimat!

Kuidas olla kindel, et sa oled ennast aksepteerinud?

Sul ei ole vaja enam mitte kui midagi tõestada või paaniliselt teiste tegemistesse sekkuda ja lõpututesse vaidlustesse laskuda. Kui sa lõpuks oled iseennast aksepteerinud, siis aksepteerib sind ka kogu maailm.

Kaastunne – uue ajastu alus

Hetkel elame me väga muutusterohkes ajastus, kus maailma energiatase on muutumas. Me oleme sisenenud imelisse uude ajastusse, Veevalaja ajastusse, mida kutsutakse ka rahu ja õitsengu kuldajastuks. Meie ees on võimalus liikuda kaasa uute energiate, teadlikkuse ja spirituaalsusega. Veevalaja on intelligentsuse, altruismi, innovatsiooni, sõpruse, grupiteadvuse, universaalsuse ja kokkuhoidmise märk. Nüüd on teravalt esile tõusnud vajadus õppida paremini tundma oma intuitsiooni, emotsioone ja intstinkte ning õppida kasutama oma mõistust varasemast täiesti erinevalt. Meil on vaja laiendada oma südame ja teadlikkuse tunnetust, olla tasakaalus ja rohkem kontaktis oma hingega, et mõista ja olla paremini sünkroonis uue ajastuga. Kundalini jooga üks veevalaja ajastu suutratest ütleb:

Mõista läbi kaastunde, muidu ei mõista sa praegust aega.

Tegelikult räägivad kaastunde olulisusest paljud erinevad usundid ja vaimsed praktikad. Võiks isegi öelda, et kaastunne on üks peamisi komponente spirituaalses maailmas, kus seda peetakse lausa inimese ülimaks väljenduseks. Räägitakse koguni, et inimese eesmärk elus ongi teenida teisi näidates üles oma kaastunnet ja abivalmidust.

Kaastunne on tihedalt seotud ja läbipõimunud armastusega. Kaastunne on võime tunda kaasa teiste kannatustele, olla empaatiline, mõista teiste tundeid ja läbielamisi ning tunda sisemist tungi teisi aidata. See tähendab jagada teiste kannatusi, olla hooliv ja lahke. Me inimestena kogeme seda tihti kui tegemist on meile kallite ja lähedaste inimestega või meie lemmikloomadega. Kuid kaastunnede tegelik tähendus on palju sügavam kui see, mida me ehk siiani tundnud oleme. Et sünkroniseerida ennast uue ajastuga, on meil nüüd vaja minna kaugemale, meil on vaja laiendada kaastunnet mitte ainult oma lähedaste, vaid ka kõikide teiste suhtes. Isegi võõraste inimeste, võõraste rahvuste, kultuuride või teiste rasside suhtes. Kui me siiani tundsime kaasa vihmas ligunevale kassipojale, siis nüüd laieneb kaastunne ka lehmale, kes on leidnud kannatuste rohke ja verise tee meie taldrikule. Kaastundel ei ole limiteeringuid nagu ka armastusel ei ole limiteeringuid. Armastus on tunne, mida sa võid tunda kõikide elusolendite suhtes, mitte ainult ühe konkreetse liigi või vaid teatud juuksevärviga inimeste suhtes. Samamoodi on andestamisega, poolikult andestamine ei ole päriselt andestamine. Natuke tõe rääkimine ei ole päris tõde. Valikuliselt kaasatundmine ei ole veel kaastunne selle tegelikus tähenduses. See on meeldimine või mitte meeldimine, me tunneme kaasa nendele, kes meile meeldivad. Sellist filtreerimist presenteerib meile meie meel, meie ego kes meele tagatoas niite tõmbab.

Meie meel mängib ja eksitab meid pidevalt. Kui me aga suudame purustada meele illusioonid ja vaadata läbi oma südame, siis oleme võimelised tundma kaastunnet kõigi vastu. Mitte ainult ohvri, vaid ka kurjategija vastu. See ei tähenda, et me kiidame heaks kuritegu. Kuid keegi meist pole sündinud pahalasena, me kõik oleme sündinud süütute armsate beebidena, ka need kes kuritegusid korda saadavad. Mingil hetkel on aga midagi läinud valesti, kui me püüame kurjategijat mõista, siis me jõuame ka selle tegeliku põhjuseni, miks see inimene nii madalale laskus ning see aitab tulevikus ära hoida teisi sarnaseid juhtumisi.

Eelkõige on aga kaastunne vajalik meile endile, tervendades meid nii metnaalselt, füüsiliselt kui sotsiaalselt. Kellegi teise aitamine tekitab ajus sügavat rahuldust pakkuvat tunnet. Andmine teeb meid alati õnnelikumaks kui saamine. Kaastunne vähendab ärevust ja depressiooni, vastupidiselt enesekesksele eluviisile, kus keskendutakse vaid endale, isele ja minule. Inimesed, kes on empaatilisemad on vähem võistlemishimulised ja altimad koostööle. Kaastunne aitab meil mõista, et iga elusolend on indiviid ja see modelleerib meid olema lahkem ja abivalmim kõikide suhtes. Nii oleme paremad sõbrad, paremad vanemad, paremad töökaaslased, paremad õpetajad, paremad koolikaaslased, paremad naabrid, paremad kaaslased ka teistel maapeal elavatele liikidele ja paremad inimesed igas mõttes.

Kaastundlik käitumine tähendab kindlasti ka seda, et me oleksime kenamad ja lahkemad ka iseenda suhtes. Et me tunneksime ära need hetked millal vajame puhkust, tuge, andestust või abi ning võimaldaksime seda endile. Kaastunde üks osa on empaatiavõime, mida me saame arendada ainult siis kui me oleme tõeliselt avatud ja aksepteerime kõiki oma tundeid, ka negatiivseid nagu viha, hirmu, kurbust, südamevalu, vastikust või üksindust. Nii me õpime mitte kartma oma tundeid ja neist paremini aru saama ning olema eelkõige iseenda vastu lahkemad ja armastavamad. Alles seejärel suudame mõista ka teisi ja näidata üles kaastunnet. Kui me oleme liiga kriitilised oma tunnete suhtes, või proovime neid alla suruda siis on võimatu tunda empaatiat ja olla kaastundlik teiste suhtes.  Kui me oleme iseenda tunnetega heas kontaktis ja keegi peaks meie tundeid riivama, siis saame aru, et teisel inimesel võis olla näiteks tugev stress ja ta ei suutnud ennast vaos hoida. Jällegi, sellist käitumist ei saa ehk heaks kiita kuid me ei võta seda nii personaalselt ning kergem on mõista, andestada ja eluga edasi liikuda.

Kaastunne ei tähenda kaasaelamist. See ei tähenda, et sa oleksid nagu svamm, kes imeb teiste tunded endasse. See on kannatuste ja läbipõlemise tee, mis ei aita ei sind ennast ega ka kedagi teist. Sa ei pea hakkama maailmaparandajaks, sa ei saa kõiki kannatajaid maailmas aidata ega ennast ribadeks tõmmata. Sa ei saa emotsoonid peakohal kokku löömas, jalad rakkus Aafrikasse joosta ning hullunud pilguga kõigile appi karata. Sa ei saa adopteerida kõiki vanemateta lapsi oma kahetoalisesse korterisse ega päästa kõiki maailma loomi inimeste põhjustatud kannatustest. Sa ei saa kõikide tundeid endas pidevalt läbi elada. Sa pead siiski suutma säilitada rahu ja kaine mõistuse. Piisab sellest kui sa tõeliselt tunned ja aksepteerid oma kaastunnet ning teed seda mis on sinu võimuses siin ja praegu. Alati ei peagi tegema midagi füüsiliselt või tingimata kuhugi kohale tormama, oluline on muuta oma suhtumist ja töötada oma vibratsiooni tõstmisega. Me saame kaastunnet väljendada ka oma igapäevaste valikutega või oma tarbimisharjumusi korrigeerides. Näiteks ostes õiglase kaubanduse märgistusega tooteid, mitte ostes tarbetuid luksusesemeid või annetada oma kodus ülejäävaid asju. Me saame praktiseerida kaastunnet olles arusaavamad ja toetavamad teiste suhtes, ükskõik milliseid arusaamu teised inimesed omavad või kui erinevad ja valed on nende põhimõtted meie arvates. Me ei saa nagunii kedagi muuta. Ainus võimalus on olla ise eeskuju ja jagada oma kaastunnet igal sammul, mis on tegelikkult väga nakkav ja käivitab iseenesest juba ahelreaktsiooni.

Tegelikult on kaastunne meile juba loomuomane. See on meile isegi instinktina kaasa antud. Kui sa näed, et keegi kukub, siis sinu esimene reaktsioon on minna talle appi, mitte talle jalaga veel hoogu juurde anda, eks. Me aitame teisi automaatselt, see on meie esimene impulss, sest oma hinges me teame, et oleme omavahel kõik seotud. Me oleme omavahel ühendatud justnagu pärlikee. Oleme nagu eraldiseisvad ja erinäolised pärlid kuid oma südamikes oleme ühendatud peene niidikese ehk kaastunde  ja armastuse abil, et moodustada koos ilus ja hinnaline pärlikee. Pärlid, see on meie kogukond ning kaastunne on vajalik kogukonna hoidmisel, et jääksime ellu inimestena. Evolutsioon põhinebki kaastundel, mitte omavahelisel rivaalitsemisel. Me peame kokku hoidma, et mitte laiali laguneda nagu purunenud pärlikee.

Kaastunne algab sinust enesest, see on sinu sees juba olemas, see on sinu sisemine varandus, mis otsib alati väljapääsu. Kaastunne on võti uude maailma, kui me selle endas üles leiame, on rahu maapeal. See ongi teekond uue inimkonnani, mis on aluseks Veevalaja ajastule.

Meditatsioon kaastunde suurendamiseks

Istu mugavas poosis, sulge silmad ja vii tähelepanu oma hingamisele, seejärel tunneta oma südame lööke, näe oma kõige kallimaid ja lähedasemaid oma südames, tunne nende rõõmu, kurbust ja valu, mida nad on pidanud läbi elama. Ole vaba süüdistustest ja etteheidetest. Nüüd on aeg tunda kaastunnet ja soovida neile kõige paremat. Korda mõttes:

  • Ole hoitud kaastundes
  • Ole vaba valust ja kannatustest
  • Ole rahus

Mõne minuti pärast suuna tähelepanu iseendale. Mõtle nendele kannatustele ja valule, mida sa ise oled pidanud läbi elama. Ole kaastundlik ka iseenda suhtes, ole vaba süüdistustest ja etteheidetest ning korda mõttes:

  • Ole hoitud kaastundes
  • Ole vaba valust ja kannatustest
  • Ole rahus ja õnnes

Kui oled endaga ühele poole saanud, siis too tähelepanu kõikidele teistele inimstele keda sa tunned, ole teadlik ka nende raskustest ja kannatustest ning soovi ka neile samad soovid;

  • Ole hoitud kaastundes
  • Ole vaba valust ja kannatustest
  • Ole rahus ja õnnes

Nüüd on aeg minna veelgi kaugemale, kujutle oma südames oma vaenlasi, sulle ebameeldivaid või võõraid inimesi, keda sa ei tunne. Näe ja tunne kuidas temad kannatavad, tunne kaasa nende valule ja raskustele, ole vaba süüdistustest ja etteheidetest ning saada ka neile head soovid;

  • Ole hoitud kaastundes
  • Ole vaba valust ja kannatustest
  • Ole rahus ja õnnes

Lõpetuseks ava ettevaatlikult silmad ja tule aeglaselt asendist välja. Jätka praktikat regulaarselt.

NB! Ettevaatust, kaastunde praktiseerimine võib tõsta sinu empaatiavõimet, muuta sind koostööaltimaks, tolerantsemaks, sõbralikumaks, armastavamaks, lahkemaks, sa võid hakata koguni taimetoitlaseks  ja üldse õnnelikumaks inimeseks!

Meditatsioon

Meditatsioon ei ole midagi müstilist ega religioosset, mis on mõeldud vaid teatud kallakuga joogahulludele. Mediteerimine on meile kõigile loomuomane, see on midagi, mida me sisimas juba teame ja tunneme. Meditatiivne seisund peaks olema meie elu üks loomulikest osadest, niisamuti nagu söömine ja magaminegi. Täna me oleme aga justkui oravad rattas. Elame ajastus kus ületöötamine, ülestimuleerimine ja stress on saanud meie igapäevasteks kaaslasteks. Massimeedia julgustab inimesi saavutama edu ja elama vaid kõrgete elustandardite järgi, mida troonib lõputu tarbimishullus. Nii meie endi kui meie laste päevad on triiki täis planeeritud tegevusi ja kohtumisi. Meil ei jätku enam 10 minutitki aega ei oma lähedaste ega iseendi jaoks. Me ei lase oma lastel tunda igavust, et nad saaksid kohtuda oma kujutlusvõimega ega jäta neile ruumi tundmaks “nälga” õppimise järgi. Hirm läbikukkumise eest, rahulolematus oma eluga, üksteisega võistlemine ja hinnangute andmine on varjutanud armastuse, kaastunde ja õnnetunde. Oleme kaotanud kontakti oma kehaga ega suuda valitseda oma meelt ega mõtteid. Depressioon, haigused, valud  ja emotsionaalne kokkuvarisemine on muutunud standardiks. Me oleme muutunud ehk intelligentsemaks kuid selle arvelt oleme kaotanud sisemise suuna, oma südame tarkuse ja universaalse teadlikkuse. Fookus on paigast nihkunud, oleme kogu selles siginas- saginas unustanud, miks me oleme siia maale üldse kehastunud. Oma edu ja saavutuste ning ego mängude eest oleme tihti sunnitud maksma oma hinge hinda.

Käisin hiljuti Yogi Ashokananda juures meditatsiooni õppimas, kes ütles, et vajadus meditatsiooniks tekkis siis kui tekkis ignorantsus. Ignorantsus oma tõelise mina suhtes. Kas pole see tabav? Me ignoreerime oma hinge, oma keha, oma naturaalseid vajadusi, oma sisemist jõudu, tarkust ja täiuslikkust. Me oleme valmis ignoreerima kõike, et vaid rahuldada ego lõputuid soove.

Meditatsioon on universaalne, ületades erinevate aegade, religioonide ja kultuuride piirid. Tänapäeval ei ole meditatsioon enam salastatud nähtus, seda võib praktiseerida igaüks. Tegelikult ongi kõigil vaja mediteerida, sest meil kõigil on oma hirmud ja kahtlused ning raskused. Kõik me otsime elus rahu ja õnne ning soovime teha õigeid valikuid. Meditatsioon on vahend, mis võib aidata jõuda meie sisemise rahuni. Mediteerimine aitab meil peatada aja ja pöörata tähelepanu sellele, mis meie elus tegelikult toimub ja mida me tõeliselt vajame, mis on tõde ja mis on võlts, mis on reaalne, mis on illusoorne, mis toob meile kasu ja mis kahju. Meditatsioon äratab sind üles ja näitab sulle valgust ning annab selgust.

Meditatsiooni mõju

Teadlased on avastanud, et meditatsioon soodustab psühholoogilist arengut, aktiveerides parema aju poolkera tööd. Alguses võib isegi tunduda nagu vasaku ajupoolkera aktiivsus sellevõrra nõrgeneks, kuid hiljem mõjub meditatsioon mõlemale ajupoolkerale võrdselt. Füsioloogiliselt langeb vererõhk, südamelöögisagedus, hapniku tarbimine, piimhappe konsentratsioon veres ning isegi kolesterooli tase. Mediteerimine vähendab ärevust, agressiivsust, unetust, depressiooni, stressi, lihaspingeid, foobijaid. Mediteerijad näevad alates keskeast välja tunduvalt nooremad kui nende eakaaslased, on pikaealisemad, vajavad vähem und ning on tervemad, säravamad ja eluga rahulolevamad. Mediteerimine muudab meid loomingulisemaks, produktiivsemaks, kaastundlikumaks, empaatilisemaks, küpsemaks ja armastavamaks. Meditatsioon aktiveerib käbinäärme ja loob ühenduse intuitsiooniga, Tekib tunnetus üks olemisest kogu looduga.

On tõestatud, et mediteerijad suudavad mõju avaldada ka pikkade vahemaade taha. Kuna meeled ja hinged on omavahel ühendatud, siis piisavalt suured meditatsiooni grupid suudavad mõjutada nii mittemediteerivaid inimesi, kui ka ühiskonda tervikuna.

Mis on meditatsioon?

Tänapäeva inimesed otsivad meditatsioonikogemust läbi jooga. Aga traditsionaalselt on see olnud hoopis teistpidi- joogat kogeti läbi meditatsiooni. Tõlkes tähendabki sanskriti keelne yoga ühendama. See tähendab oma individuaalse teadvuse ehk atman‘i ühendamine oma kõrgema teadvuse ehk brahman‘i , universaalse teadvuse, absoluudi või jumalaga, kuidas iganes keegi armastab öelda. Algselt oli joogas väidetavalt vaid üks asana ehk mediteerimisasend. Hiljem tehti asana‘sid mediteerimise eel- soojenduseks.

Kuigi meditatsioonist räägitakse üsna palju on seda võimatu lõpuni lahti seletada, seda peab lihtsalt kogema. Sõna meditastioon võib endas kanda erinevaid tähendusi. Enamasti räägitakse meditatsioonist kui meele vaigistamise kunstist, kohaloleku praktikast või sisekaemusest. Mediteerides on võimalus luua endas sisemine vaikus ehk śūnya, kus sa ei reageeri katkematule mõttevoolule. Vaikuses peitub erakordne võlu, kuna vaid sellest hetkest saab kasvada midagi uut. Meditatsiooni võib pidada ka nagu sisemiseks puhkuseks või lõdvestuseks, kus emotsioonid, mõtted ja tunded sind ei ründa. See on rahu ja teadlikkuse seisund, kus ei ole shopingliste, hinnanguid, tulevikuplaane ja minevikus ekslemist.

Paljud inimesed võivad olla meditatiivses seisundis ka täiesti „kogemata“, näiteks joostes, lauldes, maalides, tantsides või koristades, kui nad teevad seda pühendunult, olles täielikult selles hetkes. Seega meditatsioon on tegelikult väga naturaalne elu osa, kus me lihtsalt läheme oma meele taha ja kogeme elu ennast; hetkes olemist, rahu, õnne, armastust ja üksolemist kogu looduga.

Meditatsioon püüdleb ilma mõteteta oleku poole. See ei tähenda, et sa lülitaksid oma meele enda elust välja. Lihtsalt meel ei saa enam sind lakkamatult kasutada ning sul avaneb võimalus olla siin ja praegu. See on loogiline; kui sa kõnnid, siis sa kasutad oma jalgu, kui sa enam ei kõnni, siis jalad on paigal, mitte ei liigu edasi. Sama peaks olema ka meie meelega. Kui me teda ei vaja, siis „lülitame välja“. Isegi kui me ei saa lülitada mõtteid täielikult välja, siis me saame olla oma mõtete tunnistajaks ilma, et me neile reageeriksime. See aitab mõista, et me ei ole meie mõtted. Meele taltsutamine on aga teaduste teadus ja kunstide kunst. Meele kohta öeldakse tihti inglise keeles monkey mind, või metsik purjus ahv, kes iialgi vait ei jää, lobisedes tuhandest asjast korraga. See ajab meid sõna otseses mõttes hulluks, nii tekib rahulolematus, ärevus, stress ja teised ebameeldivad tegelased. Meditatsioon on nagu „meeletrenn“, mis aitab sul oma meelt rahustada ja kujundada temast endale kuulekas abiline. Meel eksisteerib selleks, et teenida hinge.

Erinevad mediteerimise viisid

Meditatsioonil on lugematu arv erinevaid külgi ja väljundeid. Olenevalt koolkonnast võivad meditatsiooni tehnikad olla väga erinevad; aktiivsed või passiivsed. Meditastioon võib hõlmata endas paljusid aspekte; täielikku lõdvestumist, ärkvel olemist, teadvel olemist, hetkes olemist, keskendumist, sissepoole vaatamist, vaatlemist ja tunnetamist asju ja elu enda ümber sõnadesse panemata. Meditatsioonides võidakse kasutatada ka kõikvõimalikke abivahendeid mis aitavad keskenduda; mingid objektid, teatud keha -või käte asendid, mantrad, muusika, hingamistehnikad, mandala’d, mala’d või visualiseerimine. Ka fookus võib olla erinevates kohtades, näiteks hingamisel, kolmandas silmas, südamekeskuses või hoopis kõndimisel või tantsimisel. Kõigist neist tehnikatest aga ei tasu end liigselt segadusse ajada, ükski tehnika pole teisest parem ega halvem, need on kõik vaid mediteerimisel abiks olevad tööriistad või vahendid.

Mõned populaarsemad meditatsioonitehnikad

Keskendumine objektile. Siin suunatakse pilk küünlaleegile, mõnele mandalale või mõnele muule objektile ning püütakse pilku hoida naelutatult teatud aja jooksul sellel objektil. Ühte punkti vaatamine arendab kontsentratsioonivõimet ja loob head eeldused mediteerimiseks.

Juhendatud meditatsioonSiin aitab juhendaja suunata sinu mõtteid vajalikus suunas. Visualiseeritakse positiivseid affirmatsioone nagu näiteks; ma olen terve, ma olen õnnelik vms.

Mindfulness ehk meeleteadlikkus. See tähendab teadlikult oma tegevustele ja mõtetele tähelepanu pööramist, mille võlu peitub selles, et seda saab rakendada kõikjal, ka oma igapäevatoimingutes. See on baasteadmine sellest kuidas astuda maha autopiloodilt ja olla täielikult kohal igas hetkes ning mitte ülereageerida väliste mõjutusete korral.

Transtsendentaalne Meditatsioon.Selle meditatsioonitehnika puhul kasutatakse mantraid, mis koosnevad lühikestest sõnadest või fraasidest, mida korratakse mõttes 20 minutit hommikul ja õhtul, et rahustada normaalset mõtteprotsessi ja jõuda teadvuse sügavale tasandile. Mantra antakse TM’i praktiseerijale vastavalt tema temperamendile ja elustiilile.

Neile kes soovivad mediteerida, kuid ei tea millest alustada

Meditatsioon on oma olemuselt väga lihtne praktika, kuigi aluses võib see tunduda väga keeruline, kuna me pole lihtsalt harjunud oma mõtete taha vaatama ega suuda oma valutava, treenimata kehaga toime tulla ega seda kontrollida.

Võta endale aega. Olenevalt meditatsiooni tehnikast või teatud tulemuse saavutamiseks on ette nähtud kindel aeg tavaliselt 3-60 minutit, mõni meditatsioon võib kesta tunde. Näiteks Budda mediteeris koguni 7 päeva järjest. Algajatel soovitatakse alustada 1-3 minutist järk-järgult pikendades 1 minuti võrra päevas. Mediteerimiseks on iga aeg sobiv kui tunned end erksana. Kogenud mediteerijad eelistavad hommikutunde kella 4- 8 vahel. Enne magamaminekut mediteerimine aitab puhastada päeva jooksul tekkinud mured ja probleemid, valmistades sind ette sügavaks uinakuks, et taastoota energiat järgmiseks päevaks. Reeglina ei ole soovitav mediteerida peale suuremat söögikorda, kuna veri on maos ja tegeleb seedimisega.

Vali endale koht, kus sa saad istuda segamatult ja mugavalt. Siruta ja venita end pisut enne mediteerimist, et sul oleks hiljem mugavam paigal istuda. Klassikaliseks meditasiooni asendiks peetakse lootose asendit, kuid asend on üldises mõttes siiski teisejärguline. Asendi ülesanne on sind toetada. Sa võid ka istuda hoopis toolil, tähtis, et jalatallad oleksid põrandale toetatud ning selg oleks sirge kuid keha oleks lõdvestunud. Lamades ei soovitata mediteerida sel lihtsal põhjusel, et selles asendis võib uni peale tulla. Käed võivad lebada lõdvestunud põlvedel.

Sulge silmad. Selleks, et saada nägijaks ja ärgata sisemiselt, on vaja sulgeda silmad ja vaadata iseenda sisse.

Võlusõna on lõdvestumine. Seda võib olla üsna raske teha, sest samal ajal tuleb sul olla ka sirutunud. Üsna pea võid hakata tundma ebamugavust ja valu keha erinevates piirkondades. Kindlasti hakkab sul kuskilt sügelema või sul tekkib tahtmine end natukenegi liigutada. Sa võid avastada, et sul on raske keskenduda ning sa ei suuda mõtetetulva tagasi hoida. Kindlasti käib meel sulle peale, et see on mõtetu tegevus ja võiksid hoopis midagi kasulikumat teha. Kuid hoolimata sellest mürast, proovi jääda rahulikuks, las mõtted tulevad ja lähevad. Lihtsalt ära mine nendega kaasa, proovi neid kõrvalt jälgida. Proovi püsida täiesti liikumatult, missest, et keha oleks nagu nõelu täis. Lihtsalt aksepteeri oma keha nagu ta sel hetkel end tunneb. Need valud ja ebamugavus tunne on mööduvad. Kõik mida me oleme läbi elanud, on salvestunud kehasse pingetena, nüüd üritab seiskunud energia kehas vabaneda. Iga liigutamisega aga surume need pinged kehasse tagasi. Abiks on tähelepanu hoidmine hingamisel.

Lõpetuseks liiguta aeglaselt sõrmi ja varbaid. Siruta käed üle pea ja hinga sügavalt sisse, too käed alla tagasi ja hinga sügavalt välja. Ava ettevaatlikult silmad. Tunneta korraks seda momenti ning tule rahulikul asendist välja.

Ole järjepidev. Selleks et asendada mentaalseid või emotsionaalseid käitumismustreid uue ja positiivsemaga on oluline teha meditatsioone kindlate tsüklite ehk päevade kaupa. Näiteks kundalini joogas öeldakse, et mediteerites järjest 40 päeva vabastab harjumusest, mediteerides järjest aga 1000 päeva – oled uue harjumuse meister.

Kui see kõik tundus liiga keeruline ja aeganõudev, siis mõtle sellele: Sina oled oma elu superstaar. Kui sul ei jätku päevas 30- 60 minutit iseenda jaoks, kellele sa seda elu siis elad? Keda sa teenid ja mida sa tegelikult oled tulnud siia maailma tegema?

bandhur ātmātmanas tasya enātmaivātmanā jitaḥ anātmanas tu śatrutve vartetātmaiva śatru-vat

Bhagavad-gītā 6. 6

See, kes on saanud üle oma meelest, sellele on meel sõber. See, kes ei suuda oma meelt kontrollida, on meel vaenlane.

Teadlikkuse avardumine

Üheks olulisemaks eesmärgiks joogas peetakse teadlikkuse avardumist. Jooga on teadmatusest (avidyā) vabanemise tee. Piltlikult öeldes on inimene sulgenud end koopasse ja vaatab maailma läbi kitsa prao, elades oma elu olemise kogu potensiaaliga võrreldes väga piiratult ja pinnapealselt, kasutades ainult väga väikest osa oma teadvusest. Kuid meie kõigi käsutuses on elureservuaarid, millest me unistadagi ei oska. Teadvelolek annab meile eelkõige võime näha võimalusi, mida saame valida igapäeva elus. Meie ümber on väga palju mõjutajaid, kes vormivad meie väärtushinnanguid, mõtteid, arusaamisi ja arvamust iseendast ja ümbritsevast; pere, sõbrad, meedia, kool, töö, traditsioonid, kultuur ja rahvuslik identiteet. Seetõttu ongi meil kerge kaotada end teiste arvamusse ning ignoreerida oma sügavaimat olemust. Madala eneseteadlikkuse korral tuleb meil üsna sageli probleeme ka teiste inimeste ja nende suhtumisega. Näiteks, osad inimesed annavad meile positiivse ensetunde, teised inimesed aga panevad meid tundma end halvasti. Ka näiteks partneri, raha või päikepaiste puudumine võivad muuta meid õnnetuks. Me ei saa aga lasta end mõjutada kogu aeg välisest maailmast ning olla igapäevaselt teiste inimeste ja nende suhtumiste meelevallas. Me ei saa ka muuta maailma ja teisi inimesi. Me saame muuta ainult iseennast ja oma suhtumist ning reaktsiooni. Joogas õpitakse looma oma sisemine tasakaal ja rahulolu ehk santosa.

Jooga aitab meil teadvustada ühte väärtuslikumat asja meie elus: oma enese eksistentsi sügavaimal tasandil, siin ja praegu. Tavaliselt elame me oma peas- minevikus, tulevikus ja illusoorses maailmas ehk maya’s ning ei tunnetagi oma mõtete ja keha taga oma tõelist mina – hinge ehk atman‘i. Saades samm sammult teadlikumaks oma kehast, meelest, egost, emotsioonidest, tunnetest ja iseenda ehk hinge olemasalust ning maailmast enda ümber, saame paremini aimu, kes me tegelikult oleme ja mida me siin üldse teeme. Saame teadlikuks, et me oleme palju ilusamad, võimekamad ja väärtuslikumad kui me ise endast tavaliselt arvame. See on teadlikus sellest, et kui midagi läheb ka valesti, või ei toimi nii nagu peaks, siis võime alati seda muuta. Miski ei ole kivisse rajutud. See teadmine muudab meid enesekindlamaks ja paneb oma elule hoopis teise pilguga vaatama. Teadlik meel ja hea kontakt intuitsiooniga aitab meil langetada efektiivseid otsuseid ja teha parimaid valikuid oma elus, mis toetavad meie spirituaalset kasvu.

jñāna-vijñāna-tṛptātmā kūṭa-stho vijitendriyaḥ yukta ity ucyate yogī sama-loṣṭrāśma-kāñcanaḥ

Bhagavadgītā 6.8

Eneseteadvustamiseni jõudnud joogi on see, kes on rahul ning täis teadmist ja teadmisi, omades enese üle täielikku kontrolli. Ta näeb kõike, nii mullakamakaid, kive kui ka kulda samaväärsena.

Naerata, imed on päriselt ka olemas

Igapäevane elu mähib meid tihti oma lõpututesse draamadesse, kus on kerge kaotada suunda ja täielikult unustada, et on olemas imed. Kui lapseeas tundub kogu elu üks suur ime, siis vanemaks saades keerame enamasti imekraanid enda jaoks kinni. Kuid õnneks, isegi kui meist on saanud tõsised, kivistunud nägudega täiskasvanud on kuskil sügaval südamesopis soov kogeda imet alles. Täiskasvanuna me lihtsalt hakkame imeks pidama ainult seda, mis jääb meie piiratud maailmast väljapoole ehk see mida me ei oska loogiliselt seletada, ei suuda oma silmaga näha, katsuda või teaduslikult tõestada. Sisuliselt on tegemist meie endi otsusega mis on meie arvates ime ja mis mitte. See teebki imede kogemise täiskasvanu eas nii kättesaamatuks ja muudab elu nii tuimaks ja üksluiseks.

Kui sa oled kaotanud usu imedesse, siis alusta sellest, et mine vaata kõigepaelt peeglisse. Sina ise oled tõestuseks, et imed eksisteerivad. Vaata, sul on keha, mis töötab nagu võlumasin. Sul on võimalus tunda, liikuda, näha, kuulda, maitsta, nutta, naerda, mõelda ja mõista. Sul on hääl, sa saad suhelda, sa võid laulda. Mõtle ometi, sa elad ja hingad. See on puhas ime, et sa saad kogeda elu selles maailmas. Sul on olemas supervõimed. Sul on mälu, kujutlusvõime, õppimisvõime ja teovõime. Sul on intuitsioon, mis näiab sulle õiget suunda igal sammul. Sul on võime materjaliseerida oma ideed ja mõtted. Sa oled üks loojatest. Sa lood maailma enda ümber. Sa oled unikaalne ja kordumatu. Lihtsalt vaata enda sisse ja koge milline meeletu vägi ja jõud on sinu sees. Sul on võime tervendada teisi ainuüksi oma naeratuse, kallistuse, kaastunde ja armastusega. Sul on võime aksepteerida ja andestada. Sul on võime uskuda. Uskuda imedesse!

Kas pole imeline, et päeval paistab päike ja linnulaul äratab meid hommikuti. Kas pole uskumatu, et ussikestest saavad imeilusad liblikad. Et inetutest pardipoegadest sirguvad luiged. Ja üks seeme võib paljuneda lõpmatult. Me elame imelises maailmas, kus on võimalik saada kogemusi seinast seina. Siin on meeletult suur kasvulava ja lugematult arenemisvõimalusi. Siin on nii palju salapärast, tundmatut ja tohutult palju avastamisrõõmu. Siin on nii halba kui head, nii ilusat kui koledat, rasket ja kerget. Ja meil on võimalik valida, millist elu ja milliseid kogemusi soovime omandada. Meil on võimalik valida elada elu, kus iga päev on imeline. Elu ongi igal sammul täis pisikesi ja suuri imesid, lihtsalt ole kohal ja märka neid.

Ära kaota usku imedesse, sest elu on ime, kus absoluutselt kõik on võimalik!